Reet Hiiemäe monograafia “Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” annab äärmiselt hea, erapooletu ja objektiivse ülevaate Eestis levinud vaimsetest õpetustest selle sõna kõige avaramas tähenduses. Raamat vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, kuid sobib väga hästi ka laiemale lugejaskonnale.
Eestlasi peetakse suhteliselt usuleigeks rahvaks, keda iseloomustab samas suur huvi erinevate vaimsete õpetuste vastu. See näiline vastuolu on tingitud sellest, et enamik Eesti elanikest ei ole sidunud ennast ühegi kindla religiooniga, vaid vaatab maailma pigem otsiva pilguga, avatud silmadega. Hiiemäe raamat sobib suurepäraselt teejuhiks neile, kes soovivad seda rada mööda edasi minna.
Autor on seadnud eesmärgiks näitlikustada Eesti ühiskonnas leiduva usundilise mõtlemise paljusust ja mitmekesisust, aga ühtlasi ka kogu seda valdkonda inimlikustada ja pakkuda pidepunkte selles orienteerumiseks. Raamatus leidub lausa 100 temaatilist peatükki, keskmise pikkusega 2-3 lehekülge, igaüks pühendatud mõnele usundile, usuvoolule või vaimsele õpetusele.
Palju on muidugi juttu kristlusest selle mitmesugustes avaldumisvormides: luterlus, katoliiklus, õigeusk, vanausulised, adventism, baptism, metodism, Elu Sõna, Jehoova tunnistajad, mormoonid, nelipühilased jne. Omaette peatükid on saanud ka sellised Eesti ajaloost tuntud nähtused nagu vennastekogudused, taevaskäijate liikumine ja maltsvetlus.
Üldiselt on keskendutud siiski sellele, et anda pilt usumaastiku praegusest seisust. Iga usuvoolu puhul on juttu selle ajaloost, põhilistest seisukohtadest ja seotusest Eestiga, aga toodud välja ka mõni kogemuslugu ning viiteid kirjandusele, millega lähema huvi korral tutvuda tasub.
Islam ja judaism on saanud kristlusega võrreldes palju vähem tähelepanu (eraldi peatükid on lisaks vaid sufismi ja kabala kohta), aga see on tegelikult päris loogiline, sest nende kandepind ongi ju Eestis tunduvalt väiksem. Islami puhul on isegi mainitud, et siin on tegutsenud ühes koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid, kes mujal maailmas sellist koostööd üldiselt ei tee.
Esindatud on ka teised suured maailmareligioonid ja õpetused: budism, hinduism, konfutsianism, sikhism, taoism. Eesti oma maausk ja taarausk. Kõikvõimalikud Lääne moevoolud antroposoofiast ja teosoofiast saientoloogia ja moonluseni (ühinemiskirik). Aga samas ka satanism, ateism ja paroodiareligioonid, näiteks kopimism, mida toetavate avaldustega on esinenud Eesti Piraadipartei.
Muide, mina liigitaksin paroodiareligiooniks ka 1930-ndatel Karksi kandis talumeeste hulgas levinud päikeseusu, mida Hiiemäe mainib päikesekultusest rääkivas peatükis. Ma otsisin välja nende usutunnistuse. See kõlab nii: “Mina usun selle nähtava looduse vägede võimu, ja eluandja – päikese sisse, usun, et elu sünnib sellest nähtavast loodusest päikese abil, ilma milleta meil elu võimalik pole ja usun selle õnnistuse sisse, mida päike annab. Mina usun, et kui maapeal ligemisele liiga teen, temal see valus on. Usun, et hauatagust elu ega surnust ülestõusmist pole. Tõotan truuks jääda looduse eluandja päikese austajate usu sisse, ei lase end teistest usulahkudest eksitada ja ei austa teiste usulahkude väliseid kombeid, meeles pidades, et kõik see, mis hea, tuleb päikese käest.” Aamen.
Terve rida peatükke on pühendatud konkreetsete isikutega seotud õpetustele: Anastasia liikumine (Vladimir Megre teosed), Anatoli Nekrassovi, Bingeni Hildegardi, Carlos Castaneda, Gunnar Aarma, Georgi Gurdžijevi, Lille Lindmäe, Luule Viilma, Osho, Sathya Sai Baba õpetused.
Juttu on nii astroloogiast, numeroloogiast, ruuniõpetusest kui ka Taro maagiast ja voodoost, higitelgitseremooniatest ja auratransformatsioonist, hüpnoteraapiast, kanaldamisest, kristalliteraapiast, libahundiriitustest, meditatsioonist, reikist, spiritismist, sütelkõndimisest, šamanismist, tantrismist, feministlikust vaimsusest, vabastavast hingamisest, valgustoitumisest, druiidide tarkuseõpetusest, Egiptuse iidsetest tarkustest, Templirüütlite ordust ja tulnukakontaktidest.
Eeltoodud loetelu ei olnud muidugi veel kaugeltki ammendav. Lühidalt: entsüklopeedilise haardega teos, mille võiks kuulutada lausa Eesti rahva uueks pühakirjaks, sest igaüks võib leida sellest midagi endale meelepärast. Ühtlasi võiks võtta selle kasutusele usundiõpetuse õpikuna Eesti üldhariduskoolides. Ja see sobib ka kingituseks dogmaatikutele, kelle maailmapilt vajab avardamist, silmaring laiendamist.
Eriliselt inimliku mõõtme annavad raamatule kogemuslood. Näiteks neist lühim, mille võib leida hingeloomakujutelmadele pühendatud peatüki alt, pärineb ühelt noorelt koolitüdrukult: “Vahest, kui tunnen, et miski läheb halvasti, siis õhtul voodis räägin oma surnud kassiga, et tema mind kaitseks ja hoiaks.” Sisuliselt sama soovi hoidmise ja kaitsmise järele, lihtsalt veidi teistsuguses sõnastuses, väljendavad paljud teisedki.
Artikkel ilmus 20. jaanuaril 2020 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.