Skulptor Tiiu Kirsipuu (sünd. 1957) sai eelmisel aastal Viljandi linna teenetemärgi seoses aastapreemiaga, mis määrati temale, Ivan Zubakale ja OÜ-le Kivikuvand Viljandis asuva Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise eest. Selle projektiga seonduvat tutvustab ta oma kevadel ilmunud suureformaadilises 368-leheküljelises monograafias kuuel leheküljel, kuhu on mahutatud lisaks tekstile kokku 21 suuremat või väiksemat fotot nii 1926. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud sambast selle algsel kujul, selle taasloomise protsessist kui ka 2023. aastal toimunud pidulikust taasavamisest, lõpetades pildiga sambast selle värskes hiilguses (nüüdseks on pronksi läige ilmastiku mõjul juba veidi tuhmunud, nagu võib näha juuresolevalt pildilt).
Üksikobjektidest on pälvinud sellega võrreldavas mahus tähelepanu vaid Tartus asuv kahe Wilde kuju koos oma koopiaga Galway linnas Iirimaal (4+4 lehekülge, kokku 19 pilti), aga avalikus ruumis asuvaid meeldejäävaid töid leiab nende kaante vahelt muidugi veel mitmeid, näiteks Tartu botaanikaaeda paigutatud “Tüdruk linnuga” ning Toomemäel asuv Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument, Tallinnas Estonia teatri 100. juubeli monument ja Estonia endiste näitlejate jalajälgedega graniidist plaadid jne. jne.
Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” (2018), millest olen siin varem pikemalt kirjutanud, sisaldas Kirsipuult kahte tööd: kahe Wilde kuju ja Skytte monument. Kirsipuu raamatus on neid seega võrratult rohkem. Lisaks avalikus ruumis asuvatele suurtele monumentidele leiab sellest väga palju pisiplastikat, lume-, jää- ja puuskulptuure, münte, auhindu ja muid meeneid. Peale selle veel hulgaliselt hauatähiseid. Kirsipuu teoste täielik kataloog see ilmselt ei ole, aga väga kireva pildi tema loomingust annab küll.
Tekst jookseb paralleelselt eesti ja inglise keeles. Saame enam-vähem kronoloogilise ülevaate autori elu- ja loometeest, alates lapsepõlvest ja kooliajast, siis õpingutest ERKI-s, järgnenud tööst õpetaja ja õppejõuna, samal ajal valminud loomingust, toimunud näitustest jne.
Ema jutu järgi hakkas ta joonistama varem kui rääkima, Tartus käis neli aastat kooli kõrvalt lastekunstikoolis ja keskkooli viimasesse klassi läks Tallinnasse kunstiklassi, mille kõrvalt käis ERKI ettevalmistuskursustel, aga esimesel katsel ta ERKI-sse sisse ei saanud. Teine osutus edukamaks.
ERKI skulptuurikateedris kestis siis õpe kuus aastat. Viimane aasta oli pühendatud diplomitöö tegemisele ja kaitsmisele. Õpiti peamiselt klassikalist ja realistlikku modelleerimist. Päris loo lõpus (lk 348) märgib Kirsipuu, et tema hinnang toona saadud haridusele on aja jooksul muutunud: “Kohe pärast ülikooli lõpetamist tahtsin loobuda realistlikust vormikäsitlusest ning püüdlesin abstraktsema ja nihestatuma vormikeele poole. Alles paljude aastate pärast hakkasin aru saama, millise kogemuse ja skulptoriteeks tugeva aluspõhja mu õpinguaastad mulle tegelikult andsid. Hiljem, elukogenenumana, olen aru saanud, et realistliku vormi valdamise korral saab skulptor end oma loomingus väljendada mis tahes vormis ning materjalis. Ja seda ma olengi teinud.”
Viimase kinnituseks on muidugi ka kogu see kõnealune raamat. Ühest küljest võiks see pakkuda huvi kultuuriloolastele, kes otsivad Kirsipuu teoste taustalugusid, teisest küljest inspiratsiooni tänapäeva noortele kunstitegijatele, sest läbi käib tõesti palju erinevaid tehnikaid, lahendusi ja ideid. Pildimaterjali on samas nii rohkelt, et selle kõige läbitöötamine nõuab omajagu aega ja süvenemist. Lisaks on pistetud vahelduseks sisse Karl Martin Sinijärve (spetsiaalselt selleks) kirjutatud nn. eesti haikud, nii et tegemist on ühtlasi veel ka omamoodi luulekoguga.
Kirsipuu ise rääkis kevadel Aktuaalsele Kaamerale, et oli mõelnud oma monograafia koostamisele juba varem, kuid selle mõtte siis kõrvale jätnud, sest see on väga suur töö. Hea, et ta selle lõpuks ikkagi ette võttis.