Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.
Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.
Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.
“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.
Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.
Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)
Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.
Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.
Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.
Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.