Just siis, kui Tallinnas hakkas juba lõppema Läti režissööri Signe Birkova (sünd. 1973) esimese täispika mängufilmi “Lotus” (e.k. “Lootos”) maailma esilinastus, asusin mina seda vaatama Tartus. Filmitegijad kohtusid vaatajatega Tallinnas. Tartus publikut palju ei olnud, aga film oli väga huvitav. Ajalis-logistilistel põhjustel oli see ainus film, mida tänavuse PÖFF-i raames vaatasin ja kõigile ma seda soovitada kindlasti ei julge, aga tõsistele filmifriikidele peaks meeldima.
Alguses võib jääda veidi arusaamatuks, et misasja see Birkova kokku on keeranud (ta on ka filmi stsenarist, tegemist on selgelt autorifilmiga), kas üritab teha mingit groteskset õudukat või mis, aga mida edasi, seda enam see endaga kaasa tõmbab (verise poksistseeni oleksin mina küll välja jätnud – liiga realistlik, valus vaadata).
Lühidalt süžeest. Baltisaksa päritolu Alice von Trotta, kes on kaotanud mägironimisel jala, naaseb Euroopast kodupaika Lätis, et müüa maha isalt päritud mõis. Lätist on saanud iseseisev riik, kohati veel tellingutes mõis on räämas ja lagunenud. Preili von Trotta satub dekadentliku sekti Viva La Mort! huviorbiiti, mille juht tahab teha temast kultuuriministri, aga kõigepealt annab talle ülesande teha film, mis tutvustaks maailmale sekti visiooni. Nii avaneb talle uks filmimaailma koos kõigi selle murede ja rõõmudega.
Üks koht filmist, mis seda hästi iseloomustab. Von Trotta, keda kehastab Leedu näitleja Severija Janusauskaite (sünd. 1981), on sattunud sekti Viva La Mort! kogunemisele, kus vaadatakse (publik fotol) mingit täiesti kohutavalt avangardistlikku teatritükki. Pärast etendust tutvustatakse teda sekti juhile, kes küsib, kuidas nähtu talle meeldis, kas see vastas Euroopa tasemele. “Ei,” vastab von Trotta. Nõudlikud pilgud. “Euroopa ei ole sellise tasemeni veel jõudnud,” lisab ta.
Sama võib öelda selle julge filmi kohta, mis on sisuliselt ka nagu vürtsitatud koogel-moogel viidetest filmiklassikale ja mitmesugustele kultusfilmidele, kust võetud tsitaatidele on sageli vint peale keeratud ja miksitud neid kokku kõige veidramal moel. Tugev Balti huumor.
Samas on see muu hulgas kindlasti omamoodi kultuurikommentaar tänapäeva Läti kohta, millega Eesti publikul on kerge samastuda, sest paljud jooned meie ühiskondades kattuvad. Näiteks kirjutab preili von Trotta selles filmis ühe stsenaariumi, kus lätlaste ajalugu ulatub tagasi dinosauruste aega.
Eksperiment kaamera ja filmilindiga. Ka tehniliselt on tegemist silmapaistvalt eksperimentaalse filmiga, mille tegemisel on kasutatud nii erinevaid vanemat tüüpi kaameraid kui ka montaaži- ja näitlemistehnikaid, mille tulemusel see mõjub nagu kollaaž filmikunsti eri perioodidest ja vooludest. Mulle see väga meeldis, aga, jah, tsiteerides nähtud linateost ennast: ei tea kuidas publik sellise eksperimentaalse filmi vastu võtab… olgu öeldud, et lool on vähemalt õnnelik lõpp, nii et peaks sobima siiski ka laiemale vaatajaskonnale.