Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Küsimustele on juba vastanud Krista Aru (Vabaerakond) ja Mart Helme (EKRE). Allpool on toodud minu (erakondliku eelistuseta parteitu konservatiiv) vastused.
Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?
Meie põhiseadus ütleb, et Eestis on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega, kui president ei taha, siis ei pea ta kirikus käima.
Jõulude tähistamine ei ole muide kohustuslik ka kristlastele, näiteks Jehoova tunnistajad seda ei tee, vaid hoopis usuvad, et Jumal ei kiida seda heaks, sest jõulud said alguse paganlikest kommetest ja tavadest. Jeesus ise ütles, et tuleks tähistada tema surma-, mitte sünnipäeva, ning tema apostlid ja algkristlased jõule ei tähistanud. Pealegi ei ole ühtegi tõendit, et Jeesus sündis just sellel päeval.
Presidendi usulised veendumused ja suhtumine religiooni on tema isiklik asi, aga Eesti riigipeana peaks ta näitama üles austust kõigi Eesti elanike usuliste veendumuste vastu. See ei tähenda seda, et ta peaks hakkama külastama erinevaid usutalitusi. Pigem võiks president tulla välja algatusega muuta pühade ja tähtpäevade seadust, et sealt kaoksid usupühad, kuid kõik töötajad saaksid selle arvelt juurde õiguse võtta vabu päevi just siis, kui nende usutunnistus seda nõuab. Selline muudatus võib aidata isegi kaasa usulisele ärkamisele, suurendada Eestis usklike arvu.
Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistades luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?
Juba meie esimene põhiseadus ütles, et riigiusku Eestis ei ole. Eestis ei ole riigikirikut. EELK on üritanud seda rolli küll mingil määral täita, aga viimase rahvaloenduse andmetel peab ennast ise luterlasteks vähem kui kümme protsenti Eesti elanikest. Riik peaks kohtlema kõiki religioone ja konfessioone võrdselt, olema nende suhtes neutraalne, eelistamata ühte teisele.
Mis puudutab pühakodade kordategemist, siis saab riigi eesmärgiks olla siin ainult arhitektuurimälestiste kaitse. Eesti on kahjuks täis lagunevaid kirikuhooneid, mida nende omanikud ei suuda korras hoida. Toetuste jagamist pühakodade programmi kaudu tuleks vastavalt võimalustele laiendada ka sellistele hoonetele, kus jumalateenistusi ei toimu. Mõnel juhul võib osutuda otstarberkaks ka hoone funktsiooni muutmine: tühjalt seisva, ilma koguduseta pühakoja ümberkujundamine lihtsalt kontserdisaaliks, külamajaks või kohalikuks muuseumiks.
Kas edukamaks sisserändajate Eesti ühiskonda lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?
Tugeva enamuse Eesti uusasukatest moodustavad nii praegu kui ka kogu ettenähtavas tulevikus Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed, kes kuuluvad valdavalt õigeusku. Viimase rahvaloenduse andmetel on see Eestis juba levinuim usk. Sisserändajate edukamaks lõimimiseks Eesti ühiskonda on vaja tugevdada keeleõpet, et ei toimuks getostumist keelelisel pinnal. Ühiskonna usklikkus või ilmalikkus sõltub vabas maailmas ikkagi inimestest, kes selle ühiskonna moodustavad, mitte riiklikest regulatsioonidest. Viimaste abil saab reguleerida seda, kui palju ja keda kusagilt juurde lastakse, aga mitte muuta inimeste usulisi veendumusi. Vastasel korral ei valitse Eestis enam usuvabadus.
Üldhariduskoolide programmi tuleks viia mitte usuõpetus, vaid võrdlev usundilugu, et anda õpilastele korralik ülevaade nii religiooni ja ateismi ajaloost Eestis kui ka tänapäeval maailmas laiemalt levinud religioonide kujunemisest ja põhiseisukohtadest, et noortel oleks kergem ümbritsevas maailmas orienteeruda. See aitaks kaasa ka sisserändajate lõimimisele Eesti ühiskonda, suurendaks vastastikust mõistmist erineva usutunnistusega inimeste vahel.
Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?
Uute pühakodade, sealhulgas mošeede püstitamine ei kuulu riigi pädevusse. Sellega võivad tegeleda kogudused või kohalik islamikogukond ise, kui projektile rahastus suudetakse leida. Riik ei pea selles küsimuses üldse mingit seisukohta võtma. Tingimuseks on aga loomulikult see, et tuleb järgida Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, näiteks planeerimisseadust ja ehitusseadustikku.