Artikkel ilmus 14. septembril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala
Kohalikel valimistel saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See valik tasuks mõelda läbi eriti hoolikalt.
Hetkel kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.
Kõige lihtsam on anda oma hääl muidugi esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandi linnas ligi 30% valijatest. Loodan, et tänavu selliste valijate osakaal langeb, sest mitmed erakonnad on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.
Kuna minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ning läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus on mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.
Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga… kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, siis saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on see õppetund.
Teine elementaarne kriteerium on see, et valida tasub ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased õnne käivad katsumas.
Seadus ütleb praegu, et kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub (rahvastikuregistri andmetel) vastavas omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algselt ehk 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks oluliselt poliitikute valimisturismi.
Kindlasti tasub pidada oma valikut tehes silmas ka seda, et kandidaadil oleks olemas funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat.
Pean tunnistama, et neist kriteeriumitest lähtudes on minu arvates nüüd Viljandis täiuslikult sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud alles poole aasta eest veel isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab esineda nüüd tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks.
Samas hästi võiks ju kuulutada eestlasteks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu tegelikult kusagil Doonau ääres, nagu seda teeb teatavasti ka härra Madison – kas ta tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin nüüd enne valimisi vaid paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus.
Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis, sest Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi. Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta tegelikult elab: Pirital. Kas arvab, et tallinlased teda ei valiks, aga viljandlased on piisavalt ohmud, et seda teha?
EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Kergesti ärrituvast Madisonist, kes armastab ise kõvasti lõugu lõksutada, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.
Kuna enamik valijatest on tänaseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse selle kohta, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused nüüd vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kellel puudub kindel eelistus.
Eelkõige soovitan ma valida inimesi, keda te isiklikult tunnete, kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui selleks vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.
Ma ei nõustu samas väitega, et kui valimas ei käida, siis puudub hiljem õigus midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, siis puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia. Kuigi sellega saadakse jälle kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.
Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.