Piret Raud on tuntud lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kelle esimesed teosed jõudsid lugejate ette juba 1990-ndatel. Tänaseks on paljud lapsed, kellele loeti eelmisel sajandil tema kirjutatud lugu väikesest tüdrukust nimega Kataleena, kellel olid ilusad pikad juuksed, mis olid iga päev isesugused, võib-olla juba ise lapsevanemateks saanud. Koos lugejatega on kasvanud ka kirjanik. Ja nüüd on näinud trükivalgust tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.
Lastekirjanikel lasub sellist hüpet tehes eriline vastutus, et sisenemine uude loomejärku ei oleks nende senist sihtgruppi silmas pidades liiga järsk. Sujuv üleminek võimaldab senised lugejad endaga kaasa võtta, teha neist ehk koguni eluaegsed fännid (või austajad, kuigi see sõna ei kõla paremini), kes kasvavad koos autoriga, saavad tema raamatutest tuge igal eluetapil.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” sobib hästi just raamatuks, mis tähistab sellist üleminekut. Seda kõlbab lugeda muidugi igas eas täiskasvanutel, kuid eriti soovituslik on see neile, kes on alles täiskasvanuks saanud või saamas. Hilisteismelistele, noortele elluastujatele, kes alles teevad oma suuri valikuid enda edasise elutee osas või kahtlevad valitud tee õigsuses. Samas aga ka juba keskeakriisi jõudnutele.
Teose tegevus leiab aset suuresti, aga mitte ainult kultuuriinimeste keskkonnas. Peategelane ehk lugejate teejuht selles maailmas on kalligraaf Eda Jaanson (samanimelisi isikuid leidub ka päriselt, kuid neis mingeid prototüüpe näha ilmselt ei maksa), kes saab ootamatult ühe kummalise tellimuse. Selle tellimusega seonduv on telg, mis jutustust koos hoiab, kuid lugu räägib elust laiemalt. Eda käib kunstinäituse avamisel ja raamatuesitlusel. Me saame osa tema poolt juhendatava kalligraafiakursuse tegemistest. Kohtume tema kunagiste õpingukaaslaste ning õppejõuga. Lisaks veel ridamisi seiklusi, mida kõiki siin üksipulgi üles lugema ei hakka. Lühidalt: kena kulgemine.
Või kui kasutada autori enese sõnu: “Me tunneme sama, mida meremehed laeval. Tunneme tuult, mis puhub näkku ja sasib juukseid, tunneme pakitsust hinges, igatsust kauguste järele ning hirmu tundmatuse ees. Kõik on nii lihtne ja selge. Ilma keerutusteta, ilma alltekstideta. Lihtsalt minek.”
See väike tsitaat ei ole iseloomulik teose stiilile, aga annab kätte meeleolu, mis muutub lugedes valdavaks. Tuntav on kerge eksistentsialistlik allhoovus. Mitte masendav, kuid elutruu, aga samas poeetiline.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on väga terviklik, lõpetatud teos, hästi viimistletud. Kritiseerida võib seda, et tegelased on kohati liiga karikatuursed, muutudes seetõttu ebausutavaks, kuid see on tänapäeva kirjanduse puhul üldisem häda. Ka dialoogid ei kõla alati nii nagu oleks tegemist inimeste jutuga. Aga eks see olegi ju raamat.
Piret Raud põlvneb teatavasti kirjanike perekonnast ning ilukirjandusega on proovinud kätt ka tema vanemad vennad Rein ja Mihkel. Kõnealuse teose võrdlemine nende omadega on vältimatu, kuid ebaõiglane, sest vennad hakkasid oma romaane kirjutama nooremas eas, kui nad ei saanudki olla veel nii küpsed. Eriti kehtib see Mihkel Raua bestselleri “Sinine on sinu taevas” kohta. Verd ja vägivalda on Piret Raua raamatus muidugi umbes tuhat korda vähem, kuigi dramaatiliste hetkede ja surmata ei möödu ka see. Kui võrrelda seda aga Rein Raua viimase romaaniga “Kell ja haamer”, jääb ainult üle lõpetada loosungitega: lihtsuses peitub jõud, vähem on rohkem.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on raamat, mis kõneleb meie ajast, tänapäevast. Ja mina ennustan, et see jääb ajas püsima. Kui Piret Raua lasteraamatute najal kasvanute lapselapsed küsivad viiekümne aasta pärast oma vanavanematelt, millist romaani nad praeguse aja kohta lugeda soovitaksid, siis on üks lugemissoovitus tõenäoliselt just see.
* lubatud ka 16-18-aastastele
Arvustus ilmus 28. septembril 2018 kultuur.info blogis.