Viljandi linn ja vald viisid hiljuti läbi oma uute arengukavade avalikud väljapanekud. Mul ei ole õrna aimugi, kui palju huvilisi vastavad arutelud kokku tõid. Tõenäoliselt vähe. Kuid avaldatud eelnõud väärivad lugemist. Kasvõi selleks, et saada väike ülevaade reaalsest olukorrast.
Mõlemas omavalitsuses on suurimaks probleemiks, millest tulenevad paljud teised, jätkuv elanikkonna kahanemine. Viljandi vallas vähenes elanike arv aastatel 2014-2017 tempoga 1,3% aastas. Kolmandiku ulatuses oli see põhjustatud loomulikust iibest, kahe kolmandiku ulatuses rändeiibest. Kusjuures viimane mõjutab ka loomulikku iivet: lahkuvad noored sünnituseas naised.
Linnas ei ole olukord selles osas palju parem. Naiste vanusstruktuur on sünnitamisealisuse seisukohalt ebasoodsam kui Eestis keskmiselt ja rahvaarv väheneb rände tõttu rohkem kui loomuliku iibe tõttu. Viljandi on väljarändelinn, kust minnakse rohkem kui siia tullakse.
“Seetõttu on ka kõige olulisem rahvastiku arvu stabiliseerimiseks suurendada sisserännet ja vähendada väljarännet,” märgitakse linna uue arengukava eelnõus. “Elukohavahetuse peamiseks ajendiks on kindlasti töö, sest inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Seetõttu tuleb aktiivselt tegeleda ettevõtluseks soodsate tingimuste loomisega.”
“Teiseks oluliseks väljarände põhjuseks on turvatunne, inimestele tuleb tagada töö kõrval muud eluks vajalikud tingimused, võimetele vastav haridus, arstiabi, kogukonna toetus erinevate probleemide lahendamisel,” lisatakse samas.
Viljandi linna tulevikuvisiooniga seoses märgitakse eelnõus, et kõige olulisem on teha otsuseid elanike huvisid arvestades, et linna arenedes peatuks elanikkonna vähenemine linnas ja kogu piirkonnas ning piirkonna rahvaarv hakkaks selle asemel kasvama. Valla uues arengukavas on seatud samuti üheks eesmärgiks see, et peatuks elanike arvu langus.
“Viljandi valla elanike arvu vähenemise peamine põhjus on atraktiivsete töökohtade vähesus vallas ja valla lähipiirkonnas, eelkõige Viljandi linnas,” kirjutatakse ka seal. “Konkurentsivõime tõstmine läbi väärtuslike töökohtade loomise on arengu peamine tee.”
Usun, et selle hinnanguga nõustub enamik Viljandi linna ja valla elanikest.
Samal ajal on aga ettevõtetel siin kohati raskusi sobiva tööjõu leidmisega. Eks see olegi üks põhjus, miks keskmine palk jääb Viljandimaal alla vaid Harju- ja Tartumaale. Kui töötajaid on raske leida, tuleb kõrgemat palka maksta. Nii et pole halba ilma heata (oleneb muidugi, kelle poolt vaadata).
Katsed lahendada demograafilist kriisi võõramaalaste sissetoomise abil ei vii nähtavasti kuhugi. Kvoodipagulased lasevad Viljandist jalga, sest neil ei ole siin ees oma kogukonda, kellele nad toetuda saaksid. Kuni Euroopa Liidus juhindutakse inimeste vaba liikumise põhimõttest, seni Eestis uuesti sunnismaisust kehtestada ei saa.
Harri Juhani Aaltoneni (Isamaa) plaan, millele avaldas eelmisel aastal linnapeakandidaatide debatil entusiastlikult toetust ka EKRE esinumber Jaak Madison, kutsuda Viljandisse elama 500 soome pensionäri, ei olnud ilmselt enamat kui üks kõlav valimisloosung. Ja ehk ongi hea, et see jäi vaid valimiseelseks jutuks.
Maalehes mõne aja eest avaldatud statistika kohaselt on nn. ülalpeetavate määr (pensioni- ja alaealiste suhe tööealisse elanikkonda) Viljandis juba praegu suurem kui üheski teises Eesti omavalitsuses. See ei ole tingimata halb, sest näitab ju ka järelkasvu olemasolu, kuid selle peale veel mujalt suure hulga vanurite lisandumine tähendaks ühtlasi tuntavat koormuse kasvu kohalikule tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.
Mina küll ei ole kindel, et Viljandi seda taluda suudaks, ükskõik kui palju raha need soome pensionärid ka endaga ei tooks.
Pealegi võib kohalike vanurite elu üldiselt maksejõulisemate eakaaslaste nii massilise sisserände korral siin muulgi moel keerulisemaks muutuda. Paljud hinnad paneb ikkagi paika turg. Kui kohalikud pensionärid peavad hakkama konkureerima näiteks üürikorterite ja hooldekodude kohtade pärast Soome pensione saavate soomlastega, on see nende suhtes ebaõiglane – välispensionäride massilist sisserännet pooldavad poliitikud võiksid mõelda ka selliste asjade peale, mitte ainult oma valijaskonna kasvatamisele.
Üksikuid välismaalasi siia muidugi tuleb, ja see on üldiselt tore ning ühiskonda rikastav, kuid minu meelest on ilmselge, et Viljandi ei saa jääda lootma nende massilise sisserände peale. Suurt pilti siia elama asuvad välismaalased oluliselt ei mõjuta. Neid lihtsalt ei tule nii palju.
Mida siis teha? Kui mul oleks mõni konkreetne ettepanek, oleksin juba andnud sellest õigel ajal teada Viljandi linna uue arengukava koostajatele. Tänaseks on selle avalik väljapanek lõppenud. Kogu see pikk jutt sai kirjutatud ainult selleks, et oma vastavatest mõtetest annaksid teada need, kellel jäi märkamata uudis selle toimumise kohta.
Usun, et konstruktiivseid ettepanekuid võib saata nii avaldamiseks Sakala arvamustoimetajale kui ka otse Viljandi linna- ja vallavalitsusele. Lõpuks on Viljandi tulevik ju kõigi siinsete elanike ühine mure ja küllap võetakse häid mõtteid arvesse ka siis, kui parjasti mõnda arengukava ei koostata.
Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
