Mälestusi kuuldud jutust

Kui täna lõppev Tallinn Art Week nädal tagasi alguse sai, siis toimus Vabaduse väljakul ka rida arutelusid, põhiliselt küll monoloogi vormis, asjasse puutuvatel teemadel, millest ma tänaseks enam palju ei mäleta, aga midagi siiski meenub.

Kõigepealt rääkisid Veronika Valk ja Markus Toompere (Tartu Kunstimaja juhataja) kunstist avalikus ruumis ja linnaruumi väärtuspõhisest arendamisest. Nende vestlus algas nn. protsendiseadusest, mis on kehtinud juba viis aastat. Selle aja jooksul on tehtud selle alusel umbes 40 hanget, kokku ümmarguselt miljoni euro eest.

Kurvastati selle pärast, et seadus ei laiene kohalikele omavalitsustele ja infrastruktuuriprojektidele (teed, raudteed, sadamad jms.). Valk leidis, et peaks olema elementaarne, et teede-ehitusel läheks protsent maastikuarhitektuurile (mitte tingimata kunstile selle sõna kitsamas tähenduses).

Peeti heaks mõtet, et protsent ei oleks seotud konkreetsete projektidega, vaid läheks ühtsesse fondi, kust raha jagamisega tegeleks RKAS-i juurde loodav ekspertnõukogu. Toompere märkis, et tuleb mõelda selle peale, mis saab 10-15 aasta pärast, kui protsendiseaduse alusel tellitud teosed hooldamist vajavad – selline fond oleks üks võimalik lahendus.

Leiti, et raha jagamisel tuleks võimaldada ka kutsutud osalejatega konkursse, sest praegused anonüümsed konkursid ei ole ennast alati hästi õigustanud – mõnel juhul on siiski vajalik tutvumine kunstniku portfoolioga. Samuti on oluline kunstnike varasem kaasamine arhitektide poolt, et loodav teos oleks osa hoonest, mitte lihtsalt midagi, mis sinna pannakse.

Räägiti veel linnaplaneerimisest, pargikultuurist jms. Vajadusest kaasata linnaruumi kujundamisse rohkem eksperte. Valk ütles, et me oleme praegu kriisisituatsioonis ja see ei ole see kriis, kus me elada tahame. Ta tõi näiteks, et MKM-i eelarve lammutustegevuseks on tunduvalt suurem kui kultuuripärandi säilitamiseks, ning rõhutas, et vaja on mõttemaailma muutust.

Pärast seda läksin kunstihoones toimunud ringkäigule kevadnäitusel, mille ajal saabunud vihm lõi väljas päevakava segamini, aga midagi vist päris ära ei jätnud. Kuna vihm taandumise märke ei ilmutanud, siis kolis kõnekoosolekute toimumispunkt lageda taeva alt lõpuks lihtsalt tänavakohvikusse.

Vilen Künnapu pikast jutust jäi mulle kõige paremini meelde see, et kogu jama sai tema arvates alguse 13 tuhat aastat tagasi, kui Atlantis põhja läks, aga inimkonna pääsemine ei ole enam kaugel – aastal 2024 saabub uus ajajärk, mis maailma uueks loob. Muu hulgas rääkis ta indiaanlastest, hipidest, püramiididest jms. Kuna vestlust juhtis Ingrid Peek, siis tundus see kohati nagu tema saate “Hallo, Kosmos!” avalik salvestus.

Maarja Marga viis taas maisemate teemade juurde, rääkides sisekujundusest, aga kahjuks katkestati tema jutt juba üsna varsti, sest päevakavas sõitsid sisse muud asjad.

Hiljem esitas seal oma mõtisklusi veel Andres Lõo, kelle esinemist ürituse ametlikus programmis kirjas ei olnudki. Tema rõhutas eriti seda, et kunstis ja ka üldisemalt on vaja utopiste, visionääre, kes näitaksid suunda positiivseks arenguks, mitte düstoopiate konstrueerimist.

TASE FILM ’16 järelkaja

Filmidest ei ole siin ammu eraldi juttu olnud, sest viimane uus täispikk mängufilm, mida ma vaatasin, oli juba poolteist kuud tagasi nähtud “Polaarpoiss”. Need värskemad filmid, mis mulle vahepeal on huvi pakkunud, ei ole osutunud interneti kaudu kättesaadavaks.

Ka vanemaid olen vaadanud selle aja jooksul vaid mõned üksikud. Näiteks eile tuli telekast “Kirsitubakas” (2014), mida nägin nüüd kolmandat korda. Hea film, aga rohkem vist ei vaata, sest muidu saab juba liiga palju. Või õigemini: mulle endale tundus eile veidi imelik, et seda jälle vaatan – kujutan üsna hästi ette, mida sellest arvaks Sigmund Freud.

Nii olen piirdunud põhiliselt Ralf Sauteri ja teiste filmikriitikute arvustuste lugemisega. Välja arvatud eelmisel nädalal, kui vaatasin kinos Sõprus järjest ära 20 filmi.

Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ’16 raames toimunud tudengite lühifilmide linastus TASE FILM tõi vaatajate ette muidugi põhiliselt selliseid teoseid, mis sarnanevad YouTube-is leiduvatele videodele – hea on selle juures tõsiasi, et paljud neist ongi seal või kusagil mujal veebis vabalt nähtavad.

Mõned olid kõige lühemat sorti klipid, näiteks Aksel Haagenseni .gif-failide rida ja Andres Lõo “Forward”. Paar muusikavideo: meisterjaani “Bambusest laev”, animaatorid Terje Henk ja Ave Taavet, ning San Hani “Dahle”, autorid Henrik Rakitin (alias San Hani) ja Anna-Mari Liivrand. Neid vaadates meenus kuidas vanasti näidatigi kinodes enne filmide algust vahest muusikavideosid.

Viljandis tegi seda põhiliselt Täht, kus toimusid vist ka mingid videodiskod (olin siis liiga noor, et seda täpselt mäletada), ning meenus üks konkreetne juhtum 1980-ndate teisest poolest, kus enne “Red Sonja” (1985) algust oli ekraanil Pat Benatari “Love Is A Battlefield” (1983). Ma seni arvasin, et see laul jõudis minuni Heather Duby kaudu, aga tuleb välja, et see juhtus ikkagi juba päris lapsepõlves. Vahepeal oli see justkui ununenud, aga kusagil aju sügavustes püsis mäletus siiski alles. Ja nüüd meenus. – Siia otsa sobib hästi Heta Jäälinoja lühike “Love Hurts”.

Samas juurdlesin kinosaalis pikalt selle üle, kus asub see koht, kus on filmitud Sohvi Viiki “Printsessid”. Ma olen seal kunagi kindlasti käinud, see vaade on mul täpselt silmade ees, aga ma ei suutnud seda kohta välja mõelda. Henri Kutsari “Putka” asukoha tundsin seevastu kohe ära.

Kõige rohkem meeldis mulle Maren Poeli “Tantsuõhtu” (YouTube-is kahjuks ilma helita, ilmselt autorikaitselistel põhjustel, täpsemalt: heli tuleb ise kirjelduses toodud linki kasutades juurde panna), mis on nagu jätk Andres Söödi kuulsale “511 paremat fotot Marsist” (1968), kujutades selle tegelasi tänapäeval.

Kõige vaimukam tundus Johan Pajupuu “Journey to Journey”, mis kutsus kinos esile vist ka kõige rohkem naeruturtsakaid. Kõige huvitavam aga Fidelia Regina Randmäe “Mitte siin, mitte praegu”, mida vaadates tekkis isegi teatav põnevus: kui väikseks ta suudab ennast siis lõpuks teha, kuhu peita ja mahutada?

Kõige tõsisema teemaga oli Alissa Nirgi “Sergeilt” (kirjad vanglast). Veebist on leitavad veel Maria Muuki “Intent” (orientaalsed teemad), Kristina Õlleki “Sound as lines as self portrait” (väga abstraktne) ja kava lõpetanud Art Nõukase “Image” (puhas porno), mille nimeks sobinuks ehk paremini “Imagine” (ja vaikuse asemel taustaks mängima Plastic Ono Band – kui pidada silmas ühte blogimaailmas tõstatunud teemat, siis soovitaks vastavate toimingute tarbeks seda).

Kuna ülejäänud kuus filmikest ei paista olevat veebis kättesaadavad, siis ei ole mõtet hakata neid siin ka lihtsalt niisama nimetama (linke ju panna ei saa), aga temaatiliselt ja teostuse poolest olid ka need kõik üsna erinevad.

PS. Läinud aastal sai juba selle ajaveebi kõige esimeses postituses kasutatud sellist mõistet nagu “Pärna koolkond”, millele omistati nüüd dramaatiliste sündmuste käigus ootamatult negatiivne tähendus. Isegi Pärna toetajad hakkasid tõestama, et midagi sellist ei eksisteeri. Minu jaoks on see arusaamatu, sest oma koolkond pidanuks ju olema tugevaim argument Pärna professorina jätkamise poolt. Eesti ülikoolide parim võimalus rahvusvahelises konkurentsis edu saavutada on ikka see, kui nendega seostatakse mingeid tugevaid koolkondi, mitte see, kui ollakse täiesti silmapaistmatud.

EKA GD16 SHOW @ EKA galerii

EKA galeriis on veel järgmise kolmapäevani avatud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus, mida mina käisin vaatamas nädal tagasi. Juhtusin sinna (täiesti juhuslikult) hetkel, mil oli just alanud Maria Kesküla juhitud giidituur.

Kuna neid tuure, mis olid osa Kesküla enda lõputööst, rohkem kavas ei ole, siis peavad huvilised tutvuma nüüd näitusega omal käel, piirdudes tekstiliste abimaterjalide kasutamisega. Järgneb väike kokkuvõte (koos mõningate kommentaaridega) sellest, mida seal näha saab.

Näituse kujundus, mille autoriks on samuti Kesküla, tuli tuuril tagasihoidlikult jutuks alles lõpus, aga siin on sobilik sellest alustada, sest see on ju kõige esimene asi, mis uksest sisse astudes silma jääb, vaatajale kogu asjast esimese mulje jätab ehk juba mingi üldisema pildi annab.

Kasutatud on palju valget, aga see ei mõju steriilselt, nagu sellistel puhkudel sageli olema kipub, sest kohe paistab ka värve (valge ei ole rangelt võttes värv, vaid kujutab endast kõigi värvide summat, puhast pinda) ning eksponaatide jaoks loodud funktsionaalsed stendid tekitavad asjaliku meeleolu.

Pilk pöördub automaatselt vasakule, sest seal on suured värvilised tähed värvilisel taustal, mis osutuvad EKA avatud uste päeva ja sisseastumise visuaalseks identiteediks, autoriteks Henno Luts, Maria Muuk ja Juuso Siltanen.

Toonid võinuks olla ehk veidi teravamad, et need veelgi paremini silma torkaks, tähelepanu tõmbaks, kuigi sellisel juhul ei oleks need sobinud nii hästi kasutatud aabitsatähestiku-kontseptsiooniga ja jätnuks rohkem reklaamiliku kui kunstipärase mulje.

Kui kedagi huvitab, siis kuuetunnine salvestus EKA avatud uste päevast on veebis järelvaadatav (ei pea vaatama kõike algusest lõpuni, saab ka kohe soovitud osakonna juurde hüpata, aga niisama taustaks on kogu jutt parem kui raadio).

GD16 SHOW enda visuaalne identiteet, autoriteks Laura Herma ja Iida Kaisa Urm, mõjub väga hästi plakatite, veebilehe ja sotsiaalmeedia osas, kuid näituse buklett on formaadis, mida on küll hea lugeda, aga mitte mugav kaasa võtta, ja tekib küsimus: miks on selle kujunduses kasutatud lisaks valgele ja mustale (mittevärvid) ainult kollast triipu, mitte ka punast, sinist ja rohelist?

Poole väiksem formaat, isegi kui tulemus olnuks poole paksem, muutnuks bukleti oluliselt käepärasemaks, rohkem värve visuaalselt köitvamaks.

Tegelikult võinuks ka näituse kujunduses joosta kusagilt läbi, näiteks üle seinte, mõned värvilised triibud. Värve ei ole vaja karta, need muudavad elu värvilisemaks, aga neid tuleb lihtsalt maitsekalt kasutada.

Ja kui juba maitsest rääkida, siis jõuame EKA lõputööde festivali TASE ’16 visuaalse identiteedini, mille autoriteks on Johann Kabonen, Henri Kutsar ja Aimur Takk. Mulle tundub see nagu mingi jõhker nali. Tõeliselt apetiitse sotsiaalse esteetikana esitletakse tõelist maitsetust.

Mäng fontidega ja kõik muu mõjub päris teravmeelselt, kuid need nokatsid ja kruusid, mida meenetena müüa üritatakse (kas leidub tõesti mõni heauskne, kes on neid kunsti pähe ostnud, nagu päriselt?), on ju lausa halva maitse etalonid. Minu meelest läheb see nali neil juba veidi üle piiri, olles umbes nagu Ed Woodi filmide nomineerimine Oscarile.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ega taju seda, mis on tänapäeval stiilne, olen lihtsalt nii vanamoodne.

Näitusel osaleb 15 noort disainerit, mitmed juba nimetatud veel ka eraldi töödega, millel kõigil peatuma ei hakka, sest väga pikkasid postitusi ei viitsita eriti lugeda. Palju on erinevaid trükiseid, juttu tuleb siin veel vaid kahest.

Maren Poel on pannud kokku A4 formaadis paksu raamatu (402 lehekülge, tiraaž 15 eksemplari), milles seadnud kõrvuti omaenda lapsepõlvejoonistused (roosal, paksemal paberil) ja tõmmised 1990-ndate krimiuudistest (valgel, õhukesele paberil), luues nii terava kontrasti.

“Ohtlik Tallinn, mis oli toona tapmiste arvult maailma kolmas linn, oli minu kodulinn,” võib lugeda selle kohta näituse bukletist. “Minu lapsepõlve Tallinn aga jääb alati õnnelikuks, põnevaks ja turvaliseks kohaks.”

Mina seda raamatut seal sirvima ei hakanud, aga idee on huvitav.

Kaasa võtsin tasuta jagatud suure ajalehe (630×420 mm, 12 lehekülge puhast teksti), autoriteks Ott Kagovere ja Maria Muuk, mis sisaldab pikki väljavõtteid vabas vormis toimunud aruteludest erialastel (selle sõna kõige laiemas tähenduses) teemadel teiste tudengite ja õppejõududega.

Eile jõudsin viimaks nii kaugele, et neist esimene läbi lugeda. Tekst katkes küll lõpuks poole lause pealt, aga oli vägagi huvitav: tudengite omavaheline toimetamata jutt graafilise disaini kohast ühiskonnas, tulevikuväljavaadetest, kunsti ja turunõuete suhetest, kooliajast, kriitilise mõtlemise olulisusest, kriitika vajalikkusest jms. Tasub kindlasti lugeda neil, kes selle eriala vastu lähemat huvi tunnevad.

Antud juhul oli see osa lõputöödest, aga minu arvates võiks kõigil erialadel (ja ka teistes ülikoolides) enne lõpetamist sarnaseid arutelusid korraldada, jutt kirja panna, lõpetajatele samalaadsel kujul kaasa anda ja sisseastujatele tutvumiseks jagada.

Tegelikult tasubki sellelt näituselt läbi astuda juba ainuüksi selle ajalehe pärast – kui muud vaatama ei viitsi hakata, siis see sealt kaasa võtta ja hiljem lugeda. Tavameediast selliseid tekste ei leia.

EKA TASE ’16 peanäitusest

Fragment EKA graafika osakonna suurteosest “Rüütelkonna hoone. Ruum 143” #eka #tase16 #graafika #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Kunstiakadeemia otsustas pikendada paari päeva võrra oma lõputööde festivali TASE ’16 peanäituse lahtiolekuaega. Kirjutasin sellest näitusest küll juba veidi läinud nädalal portaalis kultuur.info, aga teen nüüd ka siin juttu, et keelitada ikka võimalikult paljusid seda vaatama, sest see tõesti on seda väärt.

Katarina Meisteri suur kroonimismaal EKA lõputööde näitusel #eka #tase16 #katarinameister #kunst #maalikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õigemini toon ära rea instasse postitatud pildikesi teostest, mida sai mainitud viidatud sõnavõtus, aga ka mõningatest teistest.

Täiendades neid vaid lühikeste kommentaaridega.

Birgit Pählapuu pokaalide kollektsioon “Veranda” #eka #tase16 #birgitpählapuu #kunst #klaasikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juhul kui on midagi lisada seal varem öeldule.

Sandra Kossorotova moedisain #eka #tase16 #sandrakossorotova #fashion

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga enamasti räägivad teosed enda eest ise.

Kuigi kohapeal muidugi hoopis valjemini.

Või siis vähemalt loetavamal kujul.

Nagu igaüks võib ise kujutleda.

Grisli Soppe-Kahar “Armastusekujulised prillid” #eka #tase16 #grislisoppekahar #kunst #art #painting

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Näitus jääb avatuks laupäevani.

Ja seal on vaatamist muidugi umbes tuhat korda rohkem. Võib-olla veel rohkem.

Blogiauhindade jagamisel

Kui seal juba kohal käisin ja äramärkimist leidsin, siis on vist viisakas sellest suurest blogiauhindade jagamisest siin pikemalt kirjutada. Seda enam, et käesolevale ajaveebile oma hääle andnud on tõenäoliselt ka selle lugejad.

Kui ma oma kandidatuuri üles seadsin, siis märkisin, et tegin seda vaid selleks, et “saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.” Ei saa öelda, et oleksin võtnud kõnealust üritust just kuidagi ülemäära tõsiselt või lootnud auhinnalisele kohale tulla.

Tegelikult käis laupäeva õhtul isegi korraks peast läbi, et peaks Siiri Sisaski esinemise Vabaduse väljakul lõpuni kuulama ja kohe viimase bussiga tagasi Viljandi sõitma, et saaksin kirjutada siia hommikul varakult sellisest toredast üritusest nagu Tallinn Art Week.

Aga siis mõtlesin, et kui juba olen siin veksli välja käinud ja parajasti Tallinnas viibin, siis tuleb ikka minna – muidu on pärast lugejate ees piinlik, et annan katteta lubadusi. Eriti nende ees, kes võtsid tõesti vaevaks minu poolt hääletada.

Üritus pidi algama kell kaheksa, aga kui viis minutit varem sisse läksin, siis veel teisele korrusele ei lastud. Küsiti, kas olen press või blogija. Kui vastasin, et blogija, siis öeldi, et muusikutel käib alles heliproov. Uurisin, kui kaua sellega võib veel minna, aga selget vastust ei saanud. Läksin tagasi välja, kuulasin edasi Sisaski esinemist. Wabaduse ette moodustus samal ajal järjekord.

saba

Lõpuks vaatasin, et järjekord läheb juba liiga pikaks ja läksin samuti ritta, et see veel pikemaks muutuks.

Kuna olin telefonil aku päevaga peaaegu tühjaks kulutanud, siis jäid paar klõpsu järjekorrast ainsateks, mis ma sellest üritusest tegin. Hiljem pildistasin veel ülevalt aknast avanenud vaadet, aga muidu olin rangel säästurežiimil.

Kui lõpuks sisse jõudsin, siis kamandati alaealised trepil kohe kõrvale (nähtavasti pidi neil olema kaasas vanemate kirjalik luba vms.), aga mind lasti sel korral küsimusi esitamata läbi, kuigi dress code oli selgelt täitmata.

Ürituse teates oli kirjas, et dress code on smart casual, aga mina läksin tossudes ja oma tavalistes, igapäevastes riietes (stiili nimi: mugavus). Mõtlesin, et “ohhoo, lasti läbi, face control ei pidanudki kinni”.

Ruum oli valdavalt täis noori naisterahvaid, kes nägid välja nagu elukutselised ilublogijad. Tundsin ennast kohe nagu viies ratas vankri all ja mõtlesin hetke, kas keerata ots ringi või lasta endale kuul pähe, aga siis leidsin, et pole mõtet hakata kohe uuesti välja trügima.

Kuna lootust auhinda saada ei olnud, siis läksin saali tagumisse poolde, et lihtsalt kuulata mis toimub. Kohe varsti saabus sinna Aile, ansamblist Antsud, kes tundis mind ära, sest käisin kevadel nende kontserdil, millest siin veidi kirjutasin. Tundub, et ebatavalistel asjaoludel toimuvad kohtumised selle ansambli liikmetega on kujunemas juba mingiks reegliks, aga see selleks.

Ailega koos oli Agnes, kes peab selliseid blogisid nagu Sekkarileiud ja Meie kodu lugu (koos mehega). Mina ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nüüd eile vaatasin, et mõlemad on päris huvitavad. Esimese püsilugejat minust ilmselt ei saa, sest naisteriided ei ole päris minu teema, aga mulle meeldib selle idee. Ka Aile peab oma kirevast elust blogi, aga tema sellega võistlusel ei osalenud, vaid oli tulnud toetama teisi tuttavaid.

blogiauhinnad

Mingil hetkel läks Aile maniküüri tegema (jah, seal oli eraldi nurk, kus sai lasta endale maniküüri teha) ja Agnes lihtsalt ringi liikuma, aga siis jõudis kohale isik, kes esineb tänapäeval blogosfääris nime all Manjana ning peab blogi nimega Suurte inimeste jutud. Tema tegi hiljem ka selle ülaltoodud pildi, esiplaanil näha mina, Aile ja Agnes.

Ja nende kolmega kogu minu suhtlusringkond sellel üritusel piirduski – kui arvata välja see pool minutit kuulsust Elu24 eetris (videos alates 35:30), mil käisin võtmas vastu uhket tunnistust selle kohta, et sain kultuuriblogide kategoorias III koha. Korraks nägin seal silmanurgast vist ka Kadi, kes peab blogi rohelisemrohi, aga kuna ei ole teda varem näinud, siis ei ole päris kindel. Üldiselt olid koos minu jaoks võõrad näod, kuigi mõne puhul tekkis tunne, et oleks nagu kusagilt tuttav.

Nii palju ma seda meie blogosfääri siis tunnengi. Meelde jäid sealt veel sotsiaalsukelduja ja Gerttu, kellest ma ei olnud samuti varem midagi kuulnud, aga kes leidsid äramärkimist oma kategooriates ja asusid kah seal tagapool, jäädes ka ülaltoodud pildile.

Kultuuriblogide kategoorias tegi valiku ainult 13.3% kõigist hääletajatest, esimeseks ja teiseks tulnud Triinu ja Tuuli ei olnud kumbki kohal (minu poolt favoriitideks peetud jäid hoopis tahapoole) ja ma ei imestaks, kui olingi seal üritusel ainuke selle kategooria esindaja. Raamatublogide esikolmikust ei olnud kohal kedagi ning selles kategoorias tegi valiku veelgi väiksem osa kõigist hääletajatest. Nii et meie teemad asuvad ikkagi väljaspool blogosfääri peavoolu.

Ametlike tulemuste kohaselt sain 194 häält, aga Manjana väitis (ja seda on öelnud ka mõni teine), et hääletas minu poolt mitu korda (ühelt IP aadressilt läks arvesse küll ainult üks kord, aga eks inimesed leia võimalusi kasutada mitmeid). Seega ma ei tea kui palju tegelikult oli erinevaid inimesi, kes mulle hääle andsid, aga, noh, suur tänu kõigile. Tore ikka, kui keegi loeb ja hääletada viitsib.

Ürituselt lahkusin pärast ametliku osa lõppu ja öösel lihtsalt magasin, korralikult kaheksa tundi. Kuna eelnenud ööl olin ma olnud ärkvel, see tähendab vahtinud öö otsa arvutiekraani, ja ainult hommikul bussiga Tallinna sõites paar tundi maganud, siis ei olnud see raske.

Tallinn Art Week sai kena stardi

Asi võtab ilmet #tallinnartweek #kunst #kurtvonnegut #portree #artweek #tallinn #art #maaritmurka

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui mina jõudsin ennelõunal Vabaduse väljakule, kus Tallinn Art Week eile suure avalöögi sai, siis olid ettevalmistused täies hoos. Võis näha kuidas Maarit Murka maale tõstis ja Kiwa akutrelliga kruve keeras.

Kunstnik töötab #tallinnartweek #kiwa #artweek #tallinn #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii sai iga möödakäija oma silmaga veenduda kui alusetu on müüt, et kunstnikud imevad muudkui pintslit ega tee üldse füüsilist tööd. Teoste näitustele viimine ja ülespanek on ju ka tavaolukorras sageli nende endi õlgadel. Rääkimata pingutustest, mida tuleb teha nende valmimiseks.

Ürituse korraldajad #tallinnartweek #artweek #tallinn #ekspositsioon #art #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hea, kui keegi kunstnikele üldse abikäe ulatab, nagu selle nüüd esmakordselt toimuva kunstinädala korraldajad Andra Orn ja Kadri Uus, kes on ühtlasi veebikeskkonna noar.eu eestvedajad.

Fotol seisab nende kõrval Matti Milius ehk tema kuju, mida võis näha ka läinud aastal Viljandis toimunud mälestusnäitusel, aga päris Miliuse tüüpi tegelastega (vist?) siiski tegemist ei ole. Nemad on ikkagi nagu rohkem kuntsimetseenid-galeristid, mitte ise skandalistid.

Artists in action #tallinnartweek #artweek #tallinn #markomäetamm #kiwa #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga kohal olid ka vanad skandalistid, näiteks Marko Mäetamm, kes esitles samas raamatut “Juubeliaasta”, mis tähistab tema enda viiekümnendat eluaastat, olles ühtlasi kirjastuse paranoia juubelitoode (kahekümne viies).

Ansambel Karamell superhitiga “Loomad kosmoses” #karamell #tallinnartweek #artweek #tallinn #music #experimental

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Mäetamme raamatuesitluse raames andis õhtupoole kontserdi värske space-rock–ansambel Karamell (mitte ajada segamini Brigita Murutari uue ansambliga!). Publik oli vaimustuses ja “Loomad kosmoses” tuli esitamisele koguni kaks korda, ka lisaloona. Täispikkuses saab seda kuulata FB-s.

Valmimas on kilemaal #tallinnartweek #sänk #artweek #tallinn #kunst #graffiti #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nooremat põlvkonda esindasid näiteks Sänk, kes lasi kile peale ühe kena kitsekese, ning väljapanek Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöödest (galerii Noorus), mille hulgast torkas eriti silma “Eesti jahiloomade karusnahkade kasutamine rõivadisaini arenduses”.

Kui praegu on üldiselt moes karusanahavaba liikumine, siis Therese Sild, otse vastupidiselt, soovis teadvustada oma lõputööga probleemi, et Eesti jahimehed ei leia rakendust tapetud loomade nahkadele, ning lõi selleks kopranahast vestide kollektsiooni.

Kohal oli ka SprayPrinter, mille abil valmis üks Edward von Lõnguse teos (Lõngust ennast ei olnud). Seintel olid väljas veel näiteks Robin Nõgisto, Alar Tuul ning terve rida teisi nooremaid tegelasi.

Pärnu galerii Avangard väljasõidul Tallinnas #tallinnartweek #artweek #tallinn #avangardgallery #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Oma väljapanekutega olid esindatud läinud aastal Pärnus avatud galerii Avangard, Fahle, Haus, kunstilaenutus Kaleidoskoop ja võib-olla veel mõni tähtis institutsioon, mis jäi ülalpool mainimata. Ürituse kandev telg oli muidugi noar.eu.

Lisaks piltide vaatamisele võis jätta seintele oma sõnumeid, taguda poksikotti ja kuulata arutelusid (mille kohta kirjutan võib-olla eraldi postituse, sest muidu veniks see siin liiga pikaks). Konferansjee rolli täitis Ingrid Peek, resident-luuletaja oli Jürgen Rooste.

Giidiga tuur kevadnäitusel #tallinnartweek #artweek #tallinn #kunstihoone #kevadnäitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vahepeal käisin Tallinna Kunstihoones avatud Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel, kust jäi eriti meelde Virge Jõekalda “Valulävi”, sest mõtlesin seda nähes (enne nime teadmata) juba kaugelt “Oi, see on valus!” – nüüd vaatasin, et noar.eu kaudu saab seda osta, hinnaga 1200 eurot. Näitusel maksab täispilet 3.50, giidiga tuur toimub ka tuleval laupäeval.

Sel ajal, kui mina kunstihoones viibisin, hakkas väljas sadama vihma, aga see üritusele lõppu peale ei teinud, kuigi mõjus loomulikult päevakava häirivalt. Lõpetuseks esines seal õhtul hoopis Siiri Sisask, kes esitas oma Uku Masingu tekstidele kirjutatud laule.

Päris lõpuni teda ei kuulanud, sest läksin Eesti Blogiauhindade jagamisele (sellest üritusest tuleb siin juttu homme).

Päeva lõpuks / at the end of the day #rainbow #tallinnartweek #artweek #tallinn

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui samas kõrval kohvikus Wabadus toimunud blogiauhindade jagamine läbi sai, siis avanes aknast ülatoodud vaade. Välja minnes selgus, et ka peakorraldajad ise olid endale tunked selga ajanud ja panid asju kokku. Väga tublid!

Lühidalt: soovitan tallinlastel ja teistel seal viibivatel inimestel kindlasti tutvuda terve kunstinädala programmiga ja neid üritusi võimaluse korral külastada.

Veidi rohkem pilte panin flickrisse (veel rohkem näeb neid portaalis GoodNews), kust leiab ka fotosid neljapäeval toimunud Iris Kivisalu näituse avamisest, millest siin juba juttu oli, Tammsaare pargis – minge vaadake ka seda!

Sofi Oksaneni “Norma”

NormaSee postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.

Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.

“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.

Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.

Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.

Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.

Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.

Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.

Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.

Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.

Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.

Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.

Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.