Jüri Kukk: Uued Uudised ei ole ajakirjandus

Ennast ise uhkelt uudiste- ja arvamusportaaliks tituleeriva EKRE propagandaväljaande Uued Uudised tegevtoimetaja Jüri Kukk tunnistas, et tegemist on ideoloogiliselt äärmiselt kallutatud kanaliga, mis ei ole mõeldud mingite ajakirjanduslike mõttevahetuste jaoks. Nii võib lugeda välja vastusest minu vastulausele/selgitusele, mille avaldamisest ta keeldus.

Neljapäeval avaldas Uued Uudised anonüümseks jääda soovinud autori poolt kirjutatud laimuartikli, milles esitati mitmeid mind puudutanud valeväiteid. Saatsin nende ümberlükkamiseks vastulause/selgituse, mis jäeti avaldamata. Artiklit küll selle peale veidi täiendati (ülaltoodud ekraanitõmmisel on hiljem lisatud osa punasega alla joonitud), aga oma lugejate (kahtlemata täiesti teadlikku ja sihilikku) eksitamist ei lõpetatud.

Minu vastulause/selgitus

Tulenevalt tõsiasjast, et 13. detsembril 2018 portaalis Uued Uudised avaldatud artiklist “Meeleavaldused Toompeal ja Vabaduse väljakul: vägivaldne jõud tuli alati väljaspoolt” võib jääda väär ettekujutus sellest, mida ma kirjutasin päev varem ajalehes Kesknädal ilmunud artiklis “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge”, pean vajalikus esitada vastulause/selgituse.

Kõigepealt olgu märgitud, et Kesknädalas avaldatud artikkel sai kirjutatud juba 1. detsembril ja see ilmus ajalehes oluliselt lühendatud kujul. Tehtud kärpeid minuga paraku ei kooskõlastatud, mistõttu moondusid mõnevõrra ka artiklis väljendatud mõtted.

Artikli täisversiooni saab vabalt lugeda aadressil http://laiapea.eu/poliitilise-vagivalla-oht-pusib-korge/ (internetis on viisakas panna ka link enda poolt kritiseeritavale materjalile, et lugejad saaksid sellega tutvuda ja ise omad järeldused teha).

1. Väide, et käsitlesin potentsiaalsete breivikutena vaid vihaseid EKRE toetajaid, on eksitav. Kogu loo puänt oli just hoopis selles, et karta tuleks ka EKRE toetajate ja liikmete vastu suunatud vägivalda. Selle kirjutamisele järgnenud erakonna Eesti 200 liikmete ebaõnnestunud provokatsioon (Odini sõdalased reageerisid sellele minu hinnangul adekvaatse vaoshoitusega) näib seda igatahes kinnitavad, kuigi see leidis aset meeleavaldusel, mis ei olnud EKRE korraldatud.

Mis puudutab Indrek Tarandi käitumist 26. novembri meeleavaldusel, siis seda kommenteerisin juba samal päeval sotsiaalmeedias, vastava postituse leiab aadressilt https://www.facebook.com/la…, ega pidanud vajalikuks talle hiljem rohkem tähelepanu pöörata, sest just enne valimisi tähelepanu saamise nimel ta ju ilmselgelt tegutseski.

2. Väide, et vaatlen kõnealuses loos vägivalda ainult läbi paremäärmusluse, on eksitav. Fookus on küll paremäärmuslikul terrorismil, kuid samas on juttu ka vasakäärmuslikust. Välja on toodud isegi konkreetne Eestit puudutav näide.

On selge, et ühes artiklis, mille maht on piiratud, ei saa kirjutada korraga kõigest. Mis puudutab moslemite ja vasakäärmuslastega seotud vägivalda, siis mina isiklikult olen kirjutanud sellest viimase juba enam kui 15 aasta jooksul väga palju (sealhulgas kunagi tegutsenud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme). Kui Uued Uudised tahab minult sel teemal lugu tellida, siis andke teada!

3. Väide, et see artikkel oli ideoloogiatöötaja kirjutatud, on samuti eksitav. Kesknädal maksab artiklite eest küll honorari, aga need summad ei ole ausalt öeldes väga suured. Hakkasin nimetatud väljaandele kirjutama ajal, mil Keskerakond võimu riigis üle võttis, kuid nende palgale ma ei läinud ja nende poliitilisi seisukohti tingimata ei jaga.

See tähendab, et ma olen samasugune isehakanud poliitikavaatleja nagu tuhanded teised tavakodanikud, kes poliitikas toimuvale tähelepanu pööravad. Oma mõtete avaldamiseks kasutan Kesknädalat, sest selle kaudu jõuavad need kõige kindlamini nii praeguse võimupartei liikmete ja suurimate toetajate kui ka konkurentide ning vihaseimate oponentideni (nagu ilmekalt tõestas ka see jutuke, mille peale on kirjutatud käesolev vastulause/selgitus).

Jüri Kukk: me oleme erakondlik meediakanal!

Järgneb Uute Uudiste tegevtoimetaja Jüri Kuke vastus. Ülal on näha ka ekraanitõmmis nimetatud tegelase Facebooki profiilist. Kukk on seal see väike mustsärklane (pildil olevad naised sümboliseerivad ilmselt mehikese unistust pääseda nn. džihadistide paradiisi), kes paistab olevat eriti uhke oma nahavärvi ja rahvuse üle (asjad, mis sõltuvad inimesest endast kõige vähem – iseenesest muidugi väga kurb, kui tal millegi muu üle uhkust tunda polegi).

Juhin tähelepanu sellele, et meie väljaanne kaitseb rahvuskonservatiivset ideoloogiat ja mõistagi me lähtumegi oma lugudes ainult sellest. Kui keegi on esinenud meie suhtes vaenuliku kriitikaga, siis lükkame selle ümber meie seisukohtadest lähtuvalt – teise ideoloogiaga väljaanded võivad Teie seisukohti täiega kiita. Olen kindel, et Keskerakonna toetaja ja Kesknädala lugeja leidis selle loo väga õige olevat. Meie mitte.

Lugu “Poliitilise vägivalla oht püsib kõrge” on suunitlusega, mis jätab süü vägivallas EKRE kaela ja on igas mõttes meie vastu. Meie oleme vastupidisel seisukohal, sealhulgas ka allakirjutanu, kes viibis ise kohal ja nägi toimunut oma pilguga. Seega ei saa me kuidagi olla rahul Teie käsitlusega Kesknädalas.

[Lisan vahele, et videosalvestusi EKRE meeleavaldusest võib näha selle lingi taga. Soovitan kuulata-vaadata just täispikkuses versiooni, kus on sees ka parteilaste sütitavad kõned.]

Juba avalause “EKRE meeleavaldus Toompeal, mis väljus kontrolli alt ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist..” on igas mõttes EKRE-t demoniseeriv (miiting vältas kaks tundi, intsident 3-4 minutit). Või “…EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumine kontrolli alt…” – see on suhtumine, mida me püüame igal võimalusel ümber lükata, sest meie meelest olid meeleavaldusel just mures inimesed, mitte üleskeeratud. Selliseid momente on kogu loos ohtralt. Inimene, kes selle loo läbi loeb, ongi edaspidi EKRE suhtes vaenulikult meelestatud ja seda tänu Teile. Teil on õigus nii mõelda ja meil on õigus Teie seisukohti kritiseerida.

Me oleme erakondlik meediakanal, kes võitleb oma aadete eest. Me kritiseerime iga päev paljusid inimesi, kes meie meelest valet poliitikat ajavad. Me ei algata seejuures oma kitsal meediapinnal diskussioone sel teemal, kellel võiks rohkem õigus olla – näiteks sotsidel on oma ideoloogia ja me kritiseerime seda ideoloogiat pidevalt ja karmilt, neile vastulauseks sõna andmata – miks peaksime me andma neile õigust meie meedias meievastast kriitikat teha? Praegune moment ehk Teie lugu Kesknädalas ja meie vihje Uutes Uudistes ei ole ajakirjanduslik mõttevahetus, vaid maailmavaadete kokkupõrge. Ajakirjanikuna teate te ilmselt väga hästi.

Eesti meedias ilmub iga päev kümneid EKRE-vastaseid lugusid, mis teevad meile halba. Meilt ei küsi keegi, kas see meile meeldib. Kui me arvaksime, et meil on vale ideoloogia, läheksime laiali. Me paraku usume oma ideedesse. Seetõttu kaitseme neid ja kui keegi meid ründab, teeme sama meie seisukohtadest lähtuvalt, et inimestele meie põhimõtteid selgitada. Nii lihtne see ongi.

Minu vastus

Kui te arvate, et ideoloogiline kallutatus annab teile õiguse süüdimatult valesid levitada, siis olete küll sügavalt eksinud. Kui te jätate selle vastulause/selgituse avaldamata, siis olen paraku sunnitud rakendama teie korrale kutsumiseks karmimaid meetmeid.

Lisaks

Lisan praegu vaid nii palju, et nende valede levitamise eest vastutab mitte üksnes Jüri Kukk isiklikult, kuigi tema roll selles on kahtlemata väga suur (Kukk on EKRE Riigikogu fraktsiooni palgaline nõunik, kelle igapäevane põhitöö ongi selliseid valedest kubisevaid laimuartikleid vorpida – paljud neist avaldab ta nime all “Uued Uudised”, sest muidu oleks liiga arusaadav, et sisuliselt on tegemist maksumaksjate kulul parasiteeriva parteilise propagandatöötajaga), juriidiliselt vastutab EKRE tervikuna (domeen uueduudised.ee on registreeritud erakonna nimele, portaali vastutavaks väljaandjaks on märgitud erakond ning seega vastutab erakond tervikuna ka kõige eest, mis seal avaldatakse, eriti kui seda on tehtud nime “Uued Uudised” all) – see on äärmiselt märkimisväärne asjaolu, millele soovitan pöörata tähelepanu ka kõigil teistel (ja neid ei ole vähe!), kelle kohta seal on avaldatud sarnaseid valedest kubisevaid laimuartikleid.

Täiendus

Soovitan lugeda ka seda, kuidas see argpükslik valevorst Jüri Kukk, kes ei julge oma sopakatele isegi enda nime alla kirjutada, üritab EKRE portaali lugejate ees taas musta valgeks rääkida. On äärmiselt kahetsusväärne, et sellised bolševistliku mentaliteediga nürimeelsed jätised esinevad nüüd Eestis rahvuskonservatiividena.

Uutel tulijatel on raske parlamenti pääseda

Sakala

Pean endale jälle tuhka pähe raputama. Kevadel sai väljendatud skeptilisust juttude suhtes, et enne Riigikogu valimisi võidakse asutada Eestis uus erakond (vaata 20. märtsil Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas tuleb uus erakond?”), aga nüüdseks on neid registreeritud lausa kolm tükki.

Tõsi, ükski aasta enne valimisi tegutsenud algatusgrupp erakonna ametliku registreerimiseni jõudnud ei ole. Eesti 200 tegi küll lendstardi, selle seltskonna suund parteistumisele oli ju selge enne selle avalikku tunnistamist, aga ülejäänud kaks ilmusid välja täiesti ootamatult. Päris selgest taevast sadas alla erakond Rahva Tahe, millest ei olnud enne selle registrisse kandmist üldse midagi kuulda.

Kuidas on Eestis võimalik saada kokku erakonna registreerimiseks vajalikud 500 liiget, kui ei ole isegi avalikult teada, et sellist erakonda luua tahetakse? Paratamatult tekib kahtlus, et midagi on siin mäda ehk kõik liikmete nimekirja kantud isikud ei pruugi olla sellest ise teadlikudki.

Õnneks on erakondade liikmete nimekirjad Eestis avalikud. Igaüks saab e-äriregistri teabesüsteemist järgi kontrollida, kas ta kuulub mõne erakonna nimekirja või mitte. Samas saab esitada ka avalduse erakonnast lahkumiseks.

Eks surnud hingi ole ju palju ka vanades erakondades. Kui erakondade liikmeteks loetaks ainult need, kes tasuvad liikmemaksu, peaks olema juba registrist kustutatud nii Eestimaa Rohelised, Vabaerakond kui ka Isamaa. Ülejäänutel ei ole selles osas samuti millegagi uhkustada. Riigipoolset toetust saavate erakondade tuludest moodustavad liikmemaksud praegu kõigest üks kuni kolm protsenti.

Seega ei saa siiski hästi nõustuda nendega, kelle väitel ei ole erakondade registreerimisel nõutav liikmete arv Eestis põhjendamatult kõrge. Jah, uusi erakondi küll registreeritakse, kuid vajadus kampaania korras liikmeid värvata muudab need teatud mõttes väga sarnasteks.

Kus on meie feministlik partei, humanistlik partei, loomaõiguslaste erakond ja teised sellised väikesed nišiparteid, mis mujal Euroopas poliitilist maastikku rikastavad? Neid ei ole, sest ükski vastav algatusgrupp ei saaks siin vajalikku liikmete arvu kokku.

Inimeste koondamiseks kalduvad uued tulijad panustama populismile selle sõna klassikalises tähenduses. See tähendab, et senist poliitilist klassi kujutatakse ühiskonnast võõrandununa, tegelikke probleeme eiravana. Apelleeritakse rahva tahtele, mille parimaks või ainsaks tõeliseks väljendajaks peetakse ennast. EKRE, Vabaerakond, Eesti 200, Elurikkuse Erakond – nende sihid ja suunad on küll veidi erinevad, stiil samuti, kuid poliitiline lähenemine põhiolemuselt sama.

Vanade erakondade jutud sellest, kuidas nad uusi tulijaid tervitavad, mõjuvad samas aga oma silmakirjalikkuses tülgastavalt.

EKRE konspiroloogilise maailmapildi kohaselt on kõigi teiste erakondade taga süvariik. Noh, see on vähemalt siiras ajuvabadus. Hoopis vastikumalt käituvad need võimulolevad variserid, kes on survestanud nüüd uute algatusgruppidega ühinenud riigiametnikke valima erakonna ja töö vahel, kuigi avalikes väljaütlemistes on uute erakondade tulekut tervitatud.

Kui tahetakse poliitiliselt täiesti sõltumatut ametnikkonda, tuleb lihtsalt keelata ametnikel erakondadesse kuulumine, mitte hakata neid vastavalt erakondlikule kuuluvusele töölt lahti kangutama. Ka see on ju üks ametnikkonna politiseerimise vorm, kui n-ö “vale” erakondlikku kuuluvust peetakse ametisse sobivusel olulisemaks inimese erialasest pädevusest.

Kas mõni uus erakond võib pääseda parlamenti? Eelmiste valimiste eel tundus samal ajal, et Vabaerakond ja EKRE jäävad mõlemad valimiskünnise alla, aga läks teisiti. Praegu ei paista uute tulijate väljavaated olevat palju paremad.

Eesti 200 on figureerinud märkimisväärsete tulemustega reitingutabelites ja nende taga on ka jõukaid ettevõtjaid, kelle raha abil saab korraliku reklaamikampaania teha, kuid võimalikest kandidaatidest on teada vähe. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna tõenäolise esinumbrina on meedias mainitud Ruslan Trochynskyit. Kes on siin nende teised kandidaadid? Seni ei ole kuulda olnud ühtegi nime.

Elurikkuse Erakonna liikmete nimekirja vaadates jäi silma päris palju Viljandimaal elavaid või siit pärit inimesi. Tõenäoliselt saaksid nad meie valimisringkonnas kokku täiesti korraliku kandidaatide nimekirja. Igal pool ei pruugi see aga neilgi õnnestuda. Pealegi võib kujuneda probleemiks kandidaatide ülesseadmisel nõutava kautsjoni tasumine.

Nende erakondade jaoks, kes endale ise riigieelarvest suuri toetusi võtavad või mõne rikka ärimehe tasku peal elavad, ei ole raske iga kandidaadi kohta 500 eurot kautsjoniks välja käia. Kui selle raha peab panema mängu iga kandidaat ise, on seevastu juba keeruline täisnimekirja kokku saada. Eriti juhul, kui küsitlused näitavad, et erakonnal jääb kautsjoniks makstud raha pärast valimisi tõenäoliselt tagasi saamata.

Kahju, et Vabaerakonna ettepanek lubada Riigikogu valimistele ka erakondade valimisliite põrkus parlamendis nüüd vanade erakondade vastuseisule. Seegi näitab, kui ebasiirad nad on tegelikult uusi tulijaid tervitades. Võimalus taoliste valimisliitude loomiseks oleks vajalik just väikestele, alles alustavatele erakondadele, mis ei ole jõudnud veel tugevaks kasvada.

Artikkel ilmus 11. detsembril 2018 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…


Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.