2005. aastal ravimite üledoosi tagajärjel surnud Mare Kandre (sünd. 1962) oli Rootsis laialdaselt tuntud ja hinnatud kirjanik, keda Eestis teatakse peamiselt tänu tema päritolule. Kandre isa oli rootslane, aga ema eestlanna.
Rootsis pälvis tema esikteos “I ett annat land” (1984) palju kiidusõnu juba enne selle ilmumist. Kandre ise ütles toona Rootsi suurimale päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus, et eesti keel oli küll tema esimene emakeel, ent “ma ei oska tunda midagi eriti Eesti vastu. Selle maa vastu, mida ju enam ei ole… ja pealegi ei ole mul tundeid maade vastu. Ei Rootsi ega Eesti vastu.”
Seega ei kuulunud ta nende väliseestlaste kilda, kes uskusid läbi kogu nõukogude perioodi Eesti iseseisvuse taastamisse, käisid agaralt meeleavaldustel ja kirjutasid petitsioone. Ta kirjutas oma teosed rootsi, mitte eesti keeles. Pidas ennast pigem maailmakodanikuks. Lapsena elas ta vahepeal Kanadas, hiljem käis Londonis kunstikoolis. Ja mõjutas teda eelkõige ingliskeelne kirjandus.
Enne kirjutamisele pühendumist tegeles Kandre ka muusikaga, lüües kaasa mitmetes lühikest aega tegutsenud punkrockbändides. Tuntuim neist kandis nime Global Infantilists. Ülal on toodud üks nende tuntumaid palu “This Music”.
“Kurat ja Jumal” (rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel) on just selline raamat, mida ülaltoodud muusikavideo peale võis oodata. See ilmus Rootsis juba 1994. aastal, 12 aastat pärast nähtud video avaldamist, kuid autoriks sobiks täpselt see tüdruk, kes seal esineb. Tegelikult on isegi osad loost läbi käivad teemad/sümbolid samad. Lühidalt: huvitav, aga kohati piinavalt valus.
Väike stiilinäide kohast, kus Jumal ärkab pikast unest…
Maa, paljuski paradiisilikult kaunis paik, oli varemetes, täiesti laastatud. Mered, järved, ojad ja jõed olid kuivanud, kunagi lihtsatest väikestest küladest või üksikutest majadest laiali puhkenud linnad olid samuti kõledad, tühjad, mahajäetud. Puudest olid järel söestunud alasti köndid, rohi oli ammu ära kõrbenud, vihmametsad olid peaaegu kõikjal maha raiutud ja nende asemel haigutasid talle vastu suured päikeses kõrbenud raiesmikud. Ja sellelt laastatud maalt, mis rüüstatuna rippus otsata suures mustas maailmaruumis, kostis ainsa üksiku inimlapse piinatud nuttu.
Suur osa sellest raamatust ongi justkui see ainsa üksiku inimlapse piinatud nutt. Autori maailmavalu on kohati nii tuntav, et võib tekitada isegi lugejates depressiooni.
Kandre surm oli väidetavalt siiski õnnetusjuhtum (arst oli kirjutanud talle välja liiga palju antidepressante ja valuvaigisteid, millest Kandre sattus sõltuvusse – surma põhjustas nende juhuslik üledoos ja sobimatu kombinatsioon), mitte enesetapp. Väga head dokfilmi temast saab näha selle lingi taga (rootsi keeles).
24. veebruaril toimuvad Moldovas parlamendivalimised, mille tulemused on uue valimissüsteemi tõttu üsna ettearvamatud. Selge on see, et poliitilise maastiku ümberkujunemine jätkub.
Moldova kuulutas ennast iseseisvaks riigiks 1991. aasta augustis, kui NSV Liit kokku varises. Pärast seda on valitud seal parlamenti kaheksal korral. Valimisseadustki on muudetud juba korduvalt, kuid mitte kunagi nii radikaalselt nagu viimati. Samas ei ole needki muudatused midagi enneolematut, vaid kujutavad endast lihtsalt osalist tagasipöördumist nõukogudeaegse süsteemi juurde.
Moldova NSV Ülemnõukogu 380 liiget valiti ühemandaadilistest valimisringkondadest. 1990. aastal toimusid selle süsteemi alusel esimesed ja viimased vabad, täpsemalt küll osaliselt vabad valimised. Ainsa registreeritud erakonnana sai valimistel osaleda Moldova Kommunistlik Partei. Opositsiooni esindajad seati üles sõltumatute üksikkandidaatidena. Parlamendis saavutasid tugeva ülekaalu Moldova Rahvarinde toetajad, sealhulgas mõõdukad kommunistid.
Valimisseadust on muudetud väga sageli
1993. aastal võeti vastu uus valimisseadus, mida järgides valiti 1994. aastal 104-liikmeline parlament proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Kogu riigist moodustati üks valimisringkond. Valimiskünniseks kehtestati 4% ning see oli ühesugune nii erakondadele kui üksikkandidaatidele.
1998. aasta valimistega muutus parlament 101-kohaliseks. 2001. aasta valimistel oli künnis üksikkandidaatidele 3%, erakondadele ja nende poolt moodustatud valimisliitudele 6%. 2005. aasta valimistel oli kahest erakonnast koosneva valimisliidu künnis juba 9% ning suurematel erakondade valimisliitudel 12%.
2009. aasta valimisteks keelustati valimisliidud. Samal aastal toimusid ka teised, ennetähtaegsed valimised, mille eel kehtestati erakondadele künniseks 5%. Ühtlasi langetati siis nõutavat osavõtuprotsenti. Varem pidid võtma valimistest osa vähemalt pooled valimisõiguslikud kodanikud, muidu ei loetud neid toimunuks. Nüüd piisab kolmandikust.
2010. aastal muudeti järjekordsete ennetähtaegsete valimiste eel jälle reegleid. Valimisliidud muutusid uuesti lubatuks. Üksikkandidaatide künniseks sai 2%, erakondadele 4%, kahe erakonna valimisliidule 7%, suurematele valimisliitudele 9%.
Ükski üksikkandidaat nende varasemate reeglite alusel valituks ei osutunud. Tavaliselt kogusid kõik kokku veidi üle ühe protsendi häältest.
Künnise osas toimunud muudatused on sõltunud parajasti võimul olevate jõudude parteipoliitilistest hetkehuvidest. Samu motiive võib muidugi näha viimastegi muudatuste taga.
Kasutusele võetakse segasüsteem
2017. aastal kiideti heaks uus valimisseadus, mille kohaselt valitakse nüüd 50 saadikut proportsionaalsuse põhimõtte alusel parteinimekirjadest ning ülejäänud 51 ühemandaadilistest valimisringkondadest. See tähendab, et nüüd peaks olema reaalne võimalus valituks osutuda ka erakondadest sõltumatutel üksikkandidaatidel.
Samas sobivad uued reeglid paremini suurematele erakondadele, mille organisatsioon katab tugevamalt kogu riiki. Väiksematel jõududel on raske igasse ühemandaadilisse ringkonda kohapeal tuntud kandidaati leida.
Lisaks raskendab väikeparteide olukorda see, et valimiskünniseid taas tõsteti. Nüüd peab erakond oma nimekirjaga parlamenti pääsemiseks koguma vähemalt 6%, kahest erakonnast koosnev valimisliit 9% ja sellest suurem erakondade valimisliit 11% häältest.
Vastavad muudatused surusid läbi praegu valitsev vasaktsentristlik Moldova Demokraatlik Partei (MDP) ja formaalselt opositsiooni juhtiv Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei (MVSP) ühiselt. Väiksemad erakonnad korraldasid küll selle vastu meeleavaldusi ning uut valimisseadust tabas ka rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika, kuid sellest ei tehtud välja.
MDP ja MVSP mängivad Moldova poliitikas vastandumismängu, kus üks esineb läänemeelse ja teine venemeelse jõuna. Kriitikute sõnul ühendab neid mõlemaid aga soov vältida tegelikke reforme, mis võiksid seada ohtu kohalike oligarhide positsioonid.
Kolm suurt jõudu
Eelmine kord kogus valimistel enim hääli MVSP, millele küsitlused ennustavad parimat tulemust ka nüüd. Võimule tulid siiski teised parteid, mille ridades on toimunud vahepeal päris tormilised arengud. Täna juhib valitsust MDP, mida kavatseb toetada umbes viiendik valijatest.
Varem paremtiiba juhtinud Moldova Liberaal-Demokraatlik Partei (MLDP) ja Liberaalne Partei on hääbunud peaaegu olematuks. Nende asemele on tõusnud kaks uut paremtsentristlikku erakonda, mis on moodustanud nüüd valimisliidu. Selle valimisliidu taha on läinud ka MLDP ja mitmed teised väiksemad parteid. Neist markantseim on 2017. aastal asutatud Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP), mille auesimeheks on Rumeenia ekspresident Traian Băsescu.
RÜP paistab silma selle poolest, et on kuulutanud oma peamiseks eesmärgiks Bessaraabia (peamiselt tänapäeva Moldova alad) taasühendamise Rumeeniaga. Moldovas on sellel plaanil nii tulihingelisi toetajaid kui ka palju oponente. Viimaste hulgas leidub mitte üksnes nn. venemeelseid, vaid ka neid, kelle arvates ei ole Rumeenia ääremaaks muutumine Moldova jaoks lihtsalt kõige parem tulevikuperspektiiv – kasulikum on jätkata omaette riigina.
Paremjõudude valimisliitu, kuhu koondunud on rahvusvaheliselt seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga, kavatseb toetada ligikaudu neljandik valijatest. Samas tuleb rõhutada, et uue valimissüsteemi tõttu võivad saadavad kohtade arvud erineda lõpuks oluliselt nendest üldistest reitingutest, mida näitavad küsitlused.
Kommunistide allakäik
Parteinimekirjadele kehtiva valimiskünnise ületab tõenäoliselt ka erakond ȘOR (varem ühiskondlik-poliitiline liikumine “Võrdõiguslikkus”). Eelmine kord läks see peamiselt venekeelseid valijaid esindanud jõud valimistele vastu loosungiga “Moldova Venemaa koosseisu!”, üritades pakkuda nii selget vastukaalu rumeeniameelsetele parempoolsetele. Toona otsustati viimasel hetkel siiski valimistelt kõrvale jääda.
Vahepeal valiti erakonna uueks juhiks Tel Avivis sündinud noor miljonär Ilan Șor, väga võimekas sahkerdaja, kelle järgi see sai ühtlasi uue nime. Șor on laiendanud ka erakonna ühiskondlikku kandepinda. Nüüd kõnetavad nad mitte ainult venelasi, vaid paremkonservatiivseid, Euroopa Liidu suhtes skeptilisemalt meelestatud valijaid laiemalt. Eelmise aasta detsembris võttis selle erakonna enda liikmeks Konservatiivide ja Reformistide Allianss Euroopas.
2001-2009 valitsenud Moldova Vabariigi Kommunistide Partei (MVKP), mis sai eelmine kord 17,5% häältest, on seevastu nii alla käinud, et ei pruugi enam erakonnana valimiskünnist ületada. See ei tähenda, et selle ridadesse kuulunud on poliitikast kadunud. MVKP on sisuliselt lagunenud laiali MVSP ja MDP vahel. Mõnest ühemandaadilisest ringkonnast osutub aga arvatavasti valituks ka MVKP kandidaat.
Uue valimissüsteemi kasutuselevõttu on põhjendatud sellega, et riik vajab stabiilsemat poliitilist süsteemi. Sama põhjendusega õigustas MVKP omal ajal valimiskünniste tõstmist ja erakondade valimisliitude keelustamist. Tagajärjeks oli siis hoopis poliitilise ebastabiilsuse kasv. Nüüdki ei maksa oodata mingeid imesid.
Artikkel ilmus 20. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…
Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.
1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.
Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.
Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.
Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.
“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.
Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.
Mõned stiilinäited…
Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.
/—/
Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.
/—/
Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.
Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.
Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.
