See postitus räägib rohkem sellest, kuidas ma seda raamatut lugesin, mitte raamatust endast, kuigi juttu tuleb veidi ka sellest.
Niels Fredrik Dahli “Eelmisel suvel” (norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming) ilmus Loomingu Raamatukogus juba 7. juunil. LR sai mul selleks aastaks tellitud ja võtsin nõuks kõik numbrid järjest läbi lugeda, et ennast ilukirjanduse kvaliteetsema osaga paremini kursis hoida, kuigi… alternatiivse seletuse kohaselt on muidugi ka see kõigest üks nostalgia avaldumisvorm, pöördumine tagasi kunagise käitumismustri juurde.
8. juunil jõudis raamat minu postkasti, lugesin lõpust tõlkija poolt kirjutatud tutvustust autori kohta ja mõtlesin, et peaks selle lühikese romaani kiiresti läbi lugema. Antud teost oli Tooming seal küll ainult maininud, mitte sellel pikemalt peatunud, aga muu jutt tekitas huvi ka selle vastu.
9. juunil pistsin raamatu kotti ja mõtlesin, et loen selle Tallinna sõites bussis läbi, aga lugesin ainult esimesed kaks lehekülge ja jäin siis loetu üle mõtisklema. Mõtted kandusid mööda omi radu hoopis teistele asjadele, kuni lõpuks ei tulnud raamat enam üldse meelde.
10. juunil nägin unes, et Loomingu Raamatukogus oli vahepeal ilmunud veel üks raamat, kollaste kaantega, autoriks IKE, pealkiri jäi mulle uduseks. Mõtlesin unes, et “kuidas ma küll seda ei märganud, pean neid ikka järjest lugema, Eisenhowerit ei tohi mingil juhul vahele jätta.”
See unenägu oli nii realistlik, et pärast ärkamist läksin automaatselt riiuli juurde kontrollima, kas see oligi ainult unes või on ka ilmsi.
11. juunil pistsin raamatu taas kotti, et see Tallinnas käies bussis läbi lugeda, aga sealt ma seda siis välja ei võtnudki.
13. juunil istusin õhtul maha ja hakkasin algusest peale uuesti lugema. Sel korral jõudsin läbida kuus lehekülge. Nende põhjal sain ma enam-vähem aru, mis on selle romaani teema. Samas mõtlesin, et “Dahl kirjutab päris hästi, tal on hea stiil.”
Eriti meeldisid ning jäid meelde järgnevad kaks lauset kohast, kus minajutustaja koeraga jalutamas käis:
“Seejärel kerkime aeglaselt ja loogeldes ning näeme, kuidas taevas läheb kõrgemaks ja männid jäävad madalamaks, ja ehkki me merd ei näe, räägivad tuulte vintsutatud väändunud männid sellest, et kohe näeme, varsti vaade avardub. Ja täpselt nii lähebki, vaade avardub, me astume avarusse, seisame mäeharjal ja peaaegu kaome sinna, kus meid ümbritsevad taevas ja silmapiir ja päike ja saarestik ja kajakakisa ja skäärid ja tuul ja kanarbik.”
Võrratu pilt, mille peale meenusid kaks järgmist lauset, mis on kulunud mulle pähe George Gissingi romaanist “New Grub Street” (mind kunagi väga tugevalt mõjutanud teos): “You know that when a light is suddenly extinguished, the image of it still shows before your eyes. But at last comes the darkness.”
Sellest Gissingi romaanist on mul kahekümne aasta eest ilmunud trükk, mille kaanel võib näha fragmenti Gustave Courbet‘ maalist “Proudhon et ses enfants”, millega seoses soovitan kuulata ühtlasi Vennaskonna laulu “Elagu Proudhon!” – jälle nostalgia, eks ole.
Dahli romaaniga assotsieerub see laul läbi viite vaarikapunasele valgusele, mis meenutab selle kaanekujundust, aga märgatavat sisulist ühisosa neil ei ole. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et mõlemad on küllaltki nostalgilised.
17. juunil võtsin raamatu uuesti kätte, et see lõpuks läbi lugeda, aga just sel hetkel tuli järsku üks asi vahele ja sinna see jäi.
21. juunil ilmus Loomingu Raamatukogu järgmine number ning ma mõtlesin, et “no nii küll ei saa, tuleb ikka see Dahl kiiresti läbi lugeda, et lugemata raamatud jälle üksteise otsa kuhjuma ei hakkaks!”
23. juuniks sai see loetud. Lõpp.
Nii et ma lugesin seda väikest raamatut, mille lugemiseks piisab mõnest tunnist, kaks nädalat.
Eraldi toon sealt välja veel kaks kohta. Esimene pärineb üsna algusest, kui minajutustaja hakkab alles meenutama seda, mis juhtus eelmisel suvel, räägib ta seal oma naisest:
“Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene. Jalutame kõrvuti läbi metsa, võtan tal käest kinni ja ta jätab selle mu pihku vaid hetkeks, kuni käe ära tõmbab ja Lokit hüüab. Ta hõikab ja vilistab, kuigi me mõlemad teame, et koer tuleb, millal heaks arvab. Minu meelest tähendab see seda, et Siri ei tunne vajadust rääkida ega käest kinni hoida ega kallistada, et ta ei tunne vajadust läheduse järele, ja ma olen sellega enam-vähem elama õppinud…”
Teine meenutus tuleb raamatus hiljem, aga käib palju varasema aja kohta, mil nad olid alles tutvunud:
“Seisime restorani ees, tema ja mina, ja ma olin üsna tujust ära, sest mõtlesin ilmselt, et muud võimalust mul ei avane ja see naine kaob mu elust, enne kui mul on mingitki väljavaadet teda enda külge haakida. Minu külge haakida, mu elu külge haakida. Oli vihmamärg õhtu linnas, linna märjad tänavad ja värvilised tuled sirasid ja see oli üpris ilus ning üpris väärtusetu, kuni tundsin, et Siri mul käest kinni võttis.”
Selline üpris lihtne sümbol, mõne arvates võib-olla isegi banaalne sentimentalism (maitsed on ju erinevad), aga minu meelest ikkagi liigutav. Kergelt puudutav.
Nädal tagasi jõudis postkasti Kali Briis Bandi “Let’s Play Love” (üheksa lugu, kestus kokku 38:36), mida nüüd 5-6 korda erineval ajal ja erineva ilmaga kuulanud olen. Hästi kokkukõlav, pehme saund, mis sobib nii päikesepaistelise päeva, uduse hommiku kui ka jaheda ööga.
Mõlemad ülalnimetatud kriitikud leidsid, et kohati läheb see album häirivalt elektrooniliseks, aga mina mõtlesin kuulates vahepeal just, et võiks olla veel rohkem electropop, rohkem süntide domineerimist ja sellist tumedamat saundi nagu “Moment”, kuigi ka praegusel kujul on album täiesti kuulatav, asjad kenasti tasakaalus.
