Whiskey Tango Foxtrot

WTF“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.

Mitte et seda poleks üritatud.

Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.

Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.

Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.

Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.

Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.

Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.

Danilo Kiš eesti keeles

DaniloSerbia kirjanik Danilo Kiš (1935-1989) ongi maailmas laiemalt tuntud peamiselt romaaniga “Boriss Davidovitši hauakamber”, mis nüüd 40 aastat pärast ilmumist Loomingu Raamatukogu kaudu (serbohorvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu) ka eestikeelsete lugejateni jõudis.

Romaan, mis kannab alapealkirja “Seitse peatükki ühist ajalugu”, koosneb seitsmest omavahel lõdvalt seotud lühijutust, mis on loetavad ka eraldiseisvate novellidena, kuid moodustavad kokku siiski tervikliku teose.

“Palisandrist käepidemega pussnuga” maalib pildi sõjaeelse Tšehhoslovakkia kommunistide põrandaalusest maailmast, kus reeturiks võib saada tembeldatud igaüks. Mida reeturitega tehakse, see on teada. Loo peategelane põgeneb pärast mõrva sooritamist Nõukogude Liitu, kuid lõpetab ikkagi vangilaagris.

Selle jutu tegevuspaigaks sobinuks tegelikult paremini Eesti, sest Tšehhoslovakkia oli üks neist riikidest, kus kommunistlik partei tegutses juba enne sõda täiesti ametlikult (see keelustati seal 1938. aasta sügisel, pärast Müncheni sobingut), kuuludes riigi suurimate erakondade hulka, täpselt nagu tänapäeva Tšehhis, kus see sai viimastel parlamendivalimistel 14.9% häältest, tulles sellega kolmandaks.

“Emis, kes sööb oma põrsaid” räägib Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud iiri vabatahtlikust, kes lõpetab samuti nõukogudemaal: “Verschoyle tapeti 1945. aasta novembris Karagandõs pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset. Tema läbikülmunud alasti surnukeha tõmmati traadiga, pea alaspidi, vangilaagri väravasse hoiatusena nendele, kes unistavad võimatutest asjadest.”

Esmapilgul võib näida kummaline, et selline raamat sai 1976. aastal üldse ilmuda sotsialistlikus riigis, mida valitses ainuparteina Jugoslaavia Kommunistide Liit. Kui aga teada Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete ajalugu, siis ei ole see enam üllatav, sest teravik on suunatud just viimase, mitte Tito režiimi vastu.

Kõige lähemale omaenda kodumaal valitsenud režiimi kritiseerimisele jõudis Kiš sellega, et pühendas romaani teise jutu Borislav Pekićile, kes emigreerus 1971. aastal Inglismaale ja oli pärast seda kuni 1975. aastani Jugoslaavias keelatud autor. Kiš kirjutab küll põhiliselt kommunistidest, aga ei nimeta neid vist mitte kordagi kommunistideks, sest see võinuks heita varju ka Tito režiimile.

Lühidalt: Kiš on küll kriitiline, aga see on kriitika lubatud piirides, selline kriitika, mis sobis tegelikult päris hästi kokku Jugoslaavia toonase välispoliitilise doktriiniga. Ja ilmselt just seetõttu saigi see raamat seal 1976. aastal ilmuda.

Kui esimeses kahes jutus võib tajuda kohati kunstilisi liialdusi, siis kolmandas jääb fantaasia reaalsusele alla.

“Mehhaanilised lõvid” räägib sellest, kuidas endise Prantsuse peaministri Édouard Herriot visiidi puhul etendati 1933. aastal Kiievis kirikus jumalateenistust (asja organiseerimisega tegelenud mees käib selles jutus muidugi hiljem läbi ka laagrist). Tegelikult oli näitemäng toona palju pompöössem. Eesti keeles saab selle kohta lugeda Timothy Snyderi raamatust “Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel”.

Kiši juttudes segunevad väljamõeldud tegelased päriselt eksisteerinud isikutega, näiteks kõnealuse romaani lõpetab fiktiivse luuletaja A. A. Darmolatovi (1892-1968) lühike elulugu, milles figureerivad Anna Ahmatova ja teised tuntud vene luuletajad.

Kohati viitab ta raamatutele ja tekstidele, mida tegelikult ei eksisteeri, kuid samas põimib ta oma juttu ka ilma igasuguste viideteta katkendeid teiste autorite teostest, mistõttu on teda süüdistatud plagieerimises. Kiš ise peab sellist meetodit õigustatuks.

Kui ülejäänud lugudes keerleb jutt Nõukogude Liidu ümber, siis “Koerad ja raamatud” räägib juutide vägivaldsest kristianiseerimisest 14. sajandi Prantsusmaal, aga tegemist on omamoodi saatega, nagu autor ka ise otsesõnu ütleb, romaani nimiloole, mille peategelane Novski (pseudonüüm), juudi päritolu revolutsionäär, lõpetab nõukogude hakklihamasinas.

“Maagiline kaardipartii” räägib sellest, kuidas inimene tapetakse juba pärast laagrist vabanemist, sest tema elu oli panuseks kaardimängus, mille kaotaja ei saanud oma nö. au tagasi enne, kui oli sooritanud mõrva.

Tegemist on seega lugudega, mis võivad mõjuda küllaltki masendavalt neile, kes ei ole seda laadi asjade kohta varem palju lugenud. Mina neist midagi väga uut teada ei saanud ning tabasin ennast lõpuks hoopis mõttelt, et väljamõeldised ei saa vist kunagi olla nii kohutavad nagu päriselt toimunu.

Mitmete tegelaste puhul on märgitud nende juudi päritolu. Kiši enda isa oli ungari keelt rääkiv juut, raudteeinspektor, kes kandis algselt nime Kon, millest sai ungariseeritult Kiš. Ta vahistati 1944. aastal ja saadeti Auschwitzi, kus ka suri, nagu paljud Kiši isapoolsed sugulased. Tema ema oli serblanna. Lapsed küll ristiti, aga alles 1939. aastal, kui puhkes sõda – arvatakse, et ristimine päästis hiljem nende elud, hoidis ära surmalaagritesse sattumise.

Suvine kultuurielu VLNDs

Kui vahepeal sai väljendatud kartust, et suve saabudes jääb kultuurielu Viljandis täiesti seisma ja mul ei ole siin enam millestki kirjutada, siis nii ei ole see tegelikult läinud: jätkuvalt avatakse näitusi, esitletakse raamatuid, näha võib muusikale, teatrit ja tantsu.

Kondase Keskuses avati teisipäeval Mati Küti sürrealistlike maalide näitus “Kammitud Universum”, kus välja pandud pildid näevad välja päris psühhedeelsed. Autor kinnitas avamisel, et tema neid tehes siiski triipu ei tõmmanud, vaid soovis lihtsalt luua nende kaudu positiivset meeleolu. Ja see ka õnnestus.

Viljandi Linnagaleriis esitlesid Suure-Jaani Kooli vilistlased Inessa Saarits ja Anna-Liisa Sääsk eile “Haruldaste olendite taskuraamatut”. Tegemist on äärmiselt omapärase teosega, mille esimesed eksemplarid valmisid tüdrukutel kaheksandas klassis loovtööna. SJK direktoril Epp Välbal tuli mõte, et selle peaks andma välja korralikult trükitud kujul ja nüüd ongi see siis ilmunud uhkes metallnurkadega köites.

Raamatu väljaandmine oli ühtlasi Hedi Armuliku TÜ VKA kultuurikorralduse eriala lõputööks ning sai teoks hooandjate toetusel. Abistasid selle juures veel paljud teised.

Täna õhtul võib NOORTEnotafe raames näha Koidu seltsimajas Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortemuusikali “Valeühendus”, homme Joensuu noorteteatrit ja ühte Lasnamäel tegutsevat laste ja noorte teatritruppi, seejärel ETA tantsukooli ja Eve stuudio õpilasi. Jne. Jne.

Seega toimub Viljandis jätkuvalt rohkem kui tavaline kultuuritarbija vastu võtta suudab, eriti kui on mõte lugeda vahepeal läbi ka mõned raamatud, kuulata netist muusikat ja vaadata tõmmatud filme. Aga üritan selle raske koormaga siiski kuidagi elada ja sellest ka siin vaikselt kirjutada.