Psychic Twin “Strange Diary”

Erin Fein võttis esinejanime Psychic Twin selgeltnägijatest kaksikõdede järgi. Tema läinud nädalal ilmunud esimene sooloalbum “Strange Diary” ei sisalda sarnaseid ettekuulutusi, millega nemad tuntuks said, kuid liigub just sellisel unenäolisel maastikul, mille kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna “psychic” oma erinevates tähendustes.

Erin on öelnud, et need laulud (kauamängival on üheksa lugu, kestus kokku 37:38) on sajaprotsendiliselt tema viimase nelja aasta päevik, kuid seda võib mõista ka nii, et Psychic Twin on tema kujuteldav kaksikõde, kehastus spirituaalses sfääris.

See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.

Varem iluuisutamisega tegelenud Erin ühines sajandivahetusel, kui õppis Illinoisi Ülikoolis sotsioloogiat ja politoloogiat, oma vanemate vendade loodud bändiga Absinthe Blind, millele järgnesid The Orphans ja sellest saanud Headlights. Juba siis tugines ta laule kirjutades sellele, mida parajasti ise läbi elas. Kui Headlights hingusele läks, siis sündis Psychic Twin. See juhtus 2011. aasta lõpus.

Samal ajal hakkas lagunema Erini abielu ning “Strange Diary” sisaldabki laule, mis on kirjutatud enne lahutust, selle ajal ja pärast. Samuti tähistab see kummaline päevik liikumist ühest kohast teise geograafilises mõttes, ümberasumist Illinoisi osariigis asuvast väikesest Urbana linnast, kust Erin on pärit, Brooklyni, New Yorki, kuhu ta pärast lahutust elama asus.

Nendesse lauludesse valas ta siis tunded, mis teda neid protsesse läbides tabasid. Tulemus kõlab nii nagu oleks ta algusest peale olnud tõeline gothamist, aga eks seda saa igaüks ise kuulata.

Mõjutajatena on Erin nimetanud nüüd selliseid artiste nagu Cocteau Twins, Siousxie ja Annie Lennox, varem on käinud jutust läbi ka Björk, The Breeders, Tears for Fears, Madonna, Cindy Lauper ja My Bloody Valentine.

Tänapäeva tegijatest tooksin neile lisaks välja aga Kanada bändi Metric – minu meelest on neil veidi sarnane tunnetus, nende muusika on pärit justkui samast maailmast, mida esindab Psychic Twin (nüüd on selle projektiga ühinenud ka trummar Rosana Caban).

Sakala Kalender 2017

“Sakala Kalender 2017” esitlus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Muuseumis leidis läinud nädala neljapäeval aset väljaande Sakala Kalender 2017 esitlus, millele järgnes Heli Grosbergi ettekanne Viljandimaa kirikutest ja inimestest nende ümber. Rahvast oli kogunenud nii palju, et käiku läksid kõik muuseumis leiduvad toolid (va. museaalid). Neil, kes sellele esitlusele ei jõudnud, ei ole vaja pikalt nukrutseda, sest juba 22. septembril toimub raamatukogus veel üks.

Sakala Kalender koondab oma kaante vahel mitte üksnes tavalist tabelkalendrit, pühade ja tähtpäevade loetelu, tuntud inimeste eludaatumeid ning muud sellist pudinat, vaid ka arvukalt lühemaid-pikemaid artikleid erinevatel teemadel, rahvavalgustuslikke kalendrijutte, nagu vanasti tavaks.

Esitlusel tekkis väike poleemika küsimuses, kas Sakala Kalender on praegusel ajal Eestis kõige vanem selline järjepidevalt ilmuv teatmik või mitte, aga ilmus see nüüd igatahes kahekümne kaheksandat korda ning selle taga oleva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et ta tahaks jõuda vähemalt kolmekümnenda numbrini.

Praegu vaatasin, et ma olen lugenud kunagi juba isegi selle esimesi numbreid, hiljem on vahepeal küll mõned vahele jäänud.

Sakala Kalender 2017Kalendrijuttude osa avab Raudla intervjuu kohalike juuksuritega, järgneb mitukümmend lehekülge Küllo Arjakase mälestusi elust ja tööst õpetajana Viljandis aastatel 1983-1986, seejärel Raudla intervjuu Bruno Koppeliga, kes sattus 1968. aastal Nõukogude Armees teenides Tšehhoslovakkiasse.

Raudla enda tekste on küll suht palju, aga nende hulgas leidub rida intervjuusid ja enamik artikleid pärineb siiski teiste sulest. Seega ei saa öelda, et tegemist on päris ühe-mehe-väljaandega (loomingulise kollektiivi nimekirjas on inimesi kuus, lisaks keeletoimetaja jne.).

Lugeda saab veel rahvajuttu Halliste pastor Uckist (elas 1689-1774, jutt pandud kirja 1823. aastal), kunstnik Vergine Liiv-Hillepi lühikest elulugu, pikemalt Härmade suguvõsast, samuti Vabadussõja ajal skandaalse Revalise tehinguga seotud tegelastest.

Ei puudu ka traditsiooniline intervjuu kohaliku ettevõtja Imre Michalskyga, kes kõnealuse väljaande sponsorina selles igal aastal oma vaateid avab. Teine sel aastal Raudlale intervjuu andnud ettevõtja on Ove Lainas.

Ülo Stöör esineb nüüd temaatilise sõnavõtuga Madisepäeva lahingu läheneva 800. aastapäeva puhul ning vahendab Jüri Tibari lugusid möödunud aegadest.

Kalendrijuttude aineks on saanud veel kunstnik ja teatritegelane Jaan Vanakamar, Köler ja Krimm, Põltsamaa Muuseum, Aleksander Strekavin (tegutses Viljandis aastatel 1916-1918), Eesti esivõistlused naisekandmises, Ramsi inimesed Teise maailmasõja keerises, teeninduskombinaadi Leola kroonika aastail 1953-1974.

Märt Moll kirjutab omavalitsuste reformist. Juttu on veel ka digifotograafiast, Viljandi antikvariaadist, Riho Mesilasest, raadio minevikust maal ja linnas, Kuivsaapa talust, Leon Pikkeri retkedest karkudel läbi Euroopa, niisama lühikesi lugusi minevikust, vanadest ajalehtedest jne.

Ära on toodud ka Friedrich Kuhlbarsi esimene luuletus ning arvukalt aforisme erinevatelt autoritelt.

Lühidalt: teemade ring on lai, lugemist jätkub kogu aastaks.

Esitlusel maksis Sakala Kalender 2017 kuus eurot, muidu maksab Viljandi Muuseumis kaheksa, veebist tellides on kallim.

Teine esitlus toimub siis järgmise nädala neljapäeval, 22. septembril algusega kell 17.15 Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis ning seal on külas Küllo Arjakas, esineb muidugi ka Raudla ise.

Esitleti ulmekat

Margus Haav "Kuidas lõhnab kuri"

Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis esitleti eile ulmeromaani “Kuidas lõhnab kuri”, mille autor on Sakala ajakirjanik Margus Haav, kes kirjutanud ise palju arvustusi, kuid nüüd alles debütandiks osutus.

Raamat on suhteliselt õhuke, 128 lehekülge, ning kuuldud katkendite ja ulmeajakirjas Reaktor ilmunu põhjal tundub see paras poistekas. Haav rääkis esitlusel, et hakkas seda kirjutama paari aasta eest, kirjutas põhiliselt õhtuti ja öösiti, väikeste vahedega, mingit erilist motivatsiooni selle kirjutamiseks tal ei olnud ning vahepeal jäi asi üldse seisma, aga kuna poeg tahtis teada kuidas lugu lõpeb, siis kirjutas selle ikkagi lõpuni.

Varem ei ole ta enese sõnul midagi sahtlisse kirjutanud ja siduvaid lubadusi edasise osas samuti ei andnud, kuigi samas ka ei välistanud, et võib kunagi veel mõne raamatu kirjutada. Küll aga pressiti temalt välja täiesti konkreetne lubadus koostada järgmise nädala reedeks esitusloend lauludest, mis sellest raamatust läbi käivad või selle heliribaks sobiks. Viite sellele leiab siis loodetavasti kirjastuse Fantaasia leheküljelt Facebookis.

Esitlusel vestlesid autoriga J. J. Metsavana ja kirjastaja Eva Luts. Haav ise ütles seal ja on ka juba varem rõhutanud, et pole midagi tüütumat kui keskealise mehe sisemonoloogid, mistõttu otsustas ta lugejat neist iga hinna eest säästa, aga lugesin nüüd Metsavana arvustusest, kus ta andis sellele teosele üldiselt positiivse hinnangu, et just “liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju.” See mõjub nii intrigeerivalt, et hakkasin peaaegu kahetsema, et seda raamatut ei ostnud, kuigi praegu lugemisjärjekorras olevate teoste hulka vaadates oli see minu poolt ilmselt õige otsus.

Eeskujude või mõjutajate hulgas leidsid mainimist sellised autorid nagu Bradbury, Strugatskid, Vonnegut, Gibson, jutust käis läbi ka Roger Zelazny “Needuste allee”, mis oli jätnud Haavale kunagi sügava mulje, aga kui järg jõudis kohalike autoriteni, siis pidi ta piinlikkusega tunnistama, ei ole Eesti ulmekirjandusega väga kursis ega mäletagi, keda viimati luges.

Küsisin hiljem kirjastajalt, kui suured on neil trükiarvud. Väga hea tiraaž pidavat olema 500, aga Haava debüütromaani trükiti nüüd siiski veidi vähem, sest ei ole ju ette teada, kui palju seda üldse ostetakse.

Luulekogudega võrreldes on ulmekad seega lausa massitarbekaup, kusjuures laiemat pilti vaadates on olukord meil siin isegi selles osas suhteliselt hea (Jacques Tornay ütles hiljuti Sirbis ilmunud intervjuus: “Šveitsis, nagu ka Põhja- ja Baltimaadel, on üsnagi arvukas luule lugejaskond. Šveitsi prantsuskeelseid on kokku sama palju kui Eestis rahvast. Luulelugejaid on Šveitsis rohkem kui Prantsusmaal. Mõlemal pool piiri on luulekogu tavaline tiraaž 200 kuni 300 eksemplari.”)

Sakalas ilmunud pikemas intervjuus (tasuline) ütles Haav siiski: “Eestis on kindlasti kvaliteetset ulmet ja fantaasiat, kas või Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita.” – neid nimesid vaadates võib eeldada, kui tegemist ei olnud just naljaga, et päris nišikas ei ole ka tema enda romaan, kuigi esitlusel räägiti samas, et see on väga žanritruu.