Eesti vajab uut konservatismi

TrumpDonald Trumpi valimine USA presidendiks paljastas Eestis akuutse vajaduse uue konservatismi järele, sest praegu avalikus ruumis sellele mõistele sisu andvad tüübid demonstreerisid ilmekalt, et nad ei tee vahet konservatismil ja populismil.

Kõigepealt kuulutas Martin Helme, et tal oli viimati “nii hea meel, et korraga ajas naerma ja nutma”, kui britid langetasid rahvahääletusel otsuse lahkuda Euroopa Liidust. “Ameerika on täna jälle maailma jaoks särav linn mäe otsas,” pasundas riigikogulane. “Mitte kunagi enam ei tasu uskuda ühtegi küsitlust. Küsitlused on osa propagandast…” – kehtib siis nähtavasti ka selle kohta, mille kohaselt toetaks tema erakonda praegu 14% valijatest.

“Pole saladus, et mul on rõõm. Väga suur rõõm,” teatas peagi ka Jaak Madison, “pea sarnane nagu see oli 24. juuni hommikul, kui sain teada brittide julgusest valida ise oma tulevik ja tee.” Samuti säutsus see poliitbroiler, et “kõik “eksperdid” ja “analüütikud”, kes väitsid kuni lõpuni, et Trumpil pole mingit šanssi ning Clinton võidab, otsigu uus töö.”

Mina nõustun analüüsiga, mille kohaselt küsitlused ei eksinud, vaid mõjutasid valijaskonna käitumist. Nagu juhtus ka suvel, kui Suurbritannias toimus rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses ning osad liikmelisuse toetajad, kes olid meelestatud Euroopa Liidu suhtes kriitiliselt, ei läinud hääletama, sest küsitlused näitasid, et rahvas hääletab Euroopa Liitu jäämise poolt. Samal ajal mõjusid need aga mobiliseerivalt lahkumise toetajatele.

Nüüd jäid sedasi koju paljud demokraatide poolehoidjad, kelles Clintoni kandidatuur ei tekitanud suurt vaimustust, sest nad uskusid, et Trump nagunii ei võida. Nii sündiski uus reaalsus, mida küsitlused ette ei näinud.

EKRE põhulõugade jaoks ei ole küsitlused ja analüüsid nähtavasti olulised, aga inimeste poliitiliste eelistuste ja valikute selgitamiseks on need siiski vajalikud.

Loomulikult ei saa ükski tervemõistuslik eestlane jagada ka nende vaimustust selle üle, et Euroopa Liidust lahkub Suurbritannia, mis on olnud selles ühenduses üks Eesti väärtuslikumaid liitlasi. Selle üle rõõmustades näitavad need jobud enda analüütilise võimekuse taset. Hea, et vähemalt loomisel olev uus kolmikliit peab vajalikuks “säilitada lähedased partnerlussuhted Suurbritanniaga ka pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust.”

EKRE noorteühendus Sinine Äratus väljastas juubeldava avalduse, milles leiti, et “liitlasriigina peaks Eesti pakkuma abi ka eesseisval USA lõunapiiri kindlustamisel illegaalsete immigrantide sissetungi vastu.”

No tere talv! Äkki tegeleks enne ameeriklastele appi tõttamist Euroopa lõunapiiri kindlustamisega? Kust üldse tuleb selline pugejalikkus?

“Lõpuks on Eestil võimalik USA juhtkonnas näha oma ideoloogilist liitlast,” sõnas samas SÄ esimees Ruuben Kaalep. “EKRE peab leidma endale oma Trumpi. Mehe kes ütleb rahvale julgelt välja, et tema on homode, moslemite, neegrite ja venelaste vastu. Et tema seisab Eesti rahva puhtuse eest ja peab lugu Hitleri õpetusest,” kommenteeris Facebookis seda avaldust üks SÄ toetaja.

Mis on sellel kõigel pistmist konservatismiga? Kõlab rohkem rassismi moodi.

EKRE vana füürer Mart Helme esines aga lõpuks hoopis sensatsioonilise avaldusega: “Tänu Trumpile jääb ära sõda Venemaaga vähemalt lähitulevikus.” Nojah. Clintoni võidu korral oleks see Helme arvates alanud siis ilmselt juba homme. Puhka jalga, seniil!

Mida Trump presidendina tegema hakkab, kui üldse midagi (minu meelest on ta põhimõttelage amööb), seda saame näha alles siis, kui ta presidendiks saab, aga üldiselt nõustun arvamusega, mida väljendas George F. Will, ajalehe Washington Post konservatiivne kolumnist, kes märkis, et see oli Vabariiklikule Parteile laastav võit ning need valimised andsid kaotaja, kes vääris kaotust, ja võitja, kes ei väärinud võitu.

Kummaline, et mõned tüübid, kes leidsid Eestis alles hiljuti ilmselt õigustatult, et Allar Jõks ei kannaks presidendirolli välja, juubeldavad nüüd pisarsilmi Donald “Make America Hate Again” Trumpi presidendiks valimise üle. Kas saab olla veel hullemaid topeltstandardeid?

Nähtavasti tuleb Trumpi viienda kolonniga Eestis suhelda samas keeles, mida kasutas valimiskampaania ajal Trump ise, sest teistsugust juttu need kasulikud idioodid ilmselgelt ei mõista. Aga tegelikult olen ma loomulikult arvamusel, et konservatism tähendab midagi hoopis muud. Muu hulgas kuuluvad selle juurde ka viisakus ja head kombed, mis on väärikuse aluseks. Käesolev postitus oli selles mõttes pigem populistlik, trumpilik.

Kuidas saada töötav valitsus?

Täna pööratakse Eesti poliitikaelus mitte lihtsalt uus lehekülg, vaid alustatakse lausa uut peatükki. Milliseks see kujuneb, see sõltub aga palju ka esimestest suletõmmetest.

Juba eelmisel aastal oli selge, et Reformierakonna juhitud valitsus püsib ainult realistliku alternatiivi puudumise tõttu.

Sellegi poolest oli veidi ootamatu, et see murenes nüüd sisuliselt juba enne Keskerakonna kongressi.

Ilmselt otsustasid SDE ja IRL lihtsalt ennetada reetmist, mis neile peagi osaks oleks saanud. See oli nende poolt vaadates mõistlik käik, mis hoidis nähtavasti ära Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni sünni, tagades nii vasak- kui ka parempoolsetele kohad tsentristide valitsuses.

Vähemalt poliitiline matemaatika ütleb, et uue valitsuse peaks moodustama just Keskerakond, SDE ja IRL. Kuid oleks hea, kui see koalitsioon säilitab konstruktiivsed suhted ka nende väiksemate jõududega, mis praegu Reformierakonda kukutada aitavad. Parim viis seda teha on võtta koalitsioonilepingusse ning viia ka ellu mõningaid nende programmilisi lubadusi.

Näiteks rahvahääletuste laialdasem võimaldamine, mida lubasid oma valimisprogrammides nii SDE kui ka IRL, oli kirjas juba lagunenud kolmikliidu koalitsioonilepingus, aga seda lubadust ei täidetud. Opositsioonis võitlesid selle eest nii EKRE kui ka Keskerakond. Nüüd ei tohiks olla ju enam ühtegi takistust, et põhiseadusesse lõpuks vajalikud muudatused sisse viia.

Jüri Ratas seisab samas muidugi silmitsi ka vajadusega konsolideerida omaenda erakonda. See tähendab, et ta peab arvestama ka kohtade jagamisel selle leeriga, mille juhiks on kujunenud Yana Toom. Erakonna kongressi ajal tunnistas Toom, et on huvitatud kandideerimisest Tallinna linnapeaks, kuid sellele kohale sobiks nüüd paremini praegune abilinnapea Mihhail Kõlvart. Toom võiks saada hoopis sotsiaalministriks.

Praegu jagavad sotsiaalministeeriumi Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna, aga valitsuse vahetumine peaks tooma kaasa ka ministrikohtade ümberjagamise, mitte seisnema üksnes selles, et Keskerakond võtab üle Reformierakonna positsioonid. Ossinovski võiks saada välisministriks ning Tsahkna kaitseministriks. Need portfellid vastaksid paremini nende kui erakonnajuhtide staatusele.

Põhimõtteliselt võiks ju panna siia kirja kogu uue kohtade jaotuse, aga kuna ma pole kindel, et minu arvamus nende portfellide jagamisel kedagi tegelikult huvitab, siis ei hakka vaeva nägema. Igatahes saab töötava valitsuse loomine olema huvitav tasakaalumäng.

Ka toimiva koalitsioonilepinguni jõudmine võib osutuda keeruliseks, eriti maksuküsimustes. Kõige mõistlikum oleks nüüd kiiresti teatada, et selles vallas enne järgmiseid parlamendivalimisi põhimõttelisi muudatusi ei tule. See võtaks ka praegu äärmiselt destruktiivselt käituvalt Reformierakonnalt, mis on seadnud ennast kõrgemaks riigist endast, ära võimaluse õõnestada Eesti uue valitsuse jalgealust juba enne selle sündimist jutuga tohutust vasakpöördest, mis toob astmelise tulumaksu ja tõstab kõiki teisi makse.

Eva Elise Oll Sakala Keskuses

Sakala Keskuses avati eile uus maalinäitus. Kohal oli ka noor kunstnik Eva Elise Oll ise.

Eva Elise Oll (vasakul) oma näituse avamisel maale tutvustamas #eesti #viljandi #tartu #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kogu näitus koosneb Viljandi vaadetest. Tartust pärit Oll rääkis avamisel, et on teinud muidu figuraalseid kompositsioone, aga avastas suvel Viljandis, mis oli tema ema lapsepõlvelinn, selle paigakese ilu.

Viljandis ringi luusides tegi ta visandeid ning fotosid, mille järgi valmisid Tartus maalid. Neist viimane alles paari nädala eest.

Kohalikul publikul oli seda seeriat vaadates huvitav mõistatada, kus piltidel kujutatud majad täpselt asuvad. Fotorealismi seal ei näe. Ja ühe maali kohta rääkis kunstnik, et seal on pandud kokku vaated erinevatest kohtadest.

Eva Elise Oll “Viljandi on tartulikum kui Tartu” #eesti #viljandi #tartu #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimesena valmis selles seerias pilt nimega “Viljandi on tartulikum kui Tartu”, mis oli esialgu kavas panna kogu näituse pealkirjaks (lõpuks sai selleks hoopis “Paksuks toidetud tuvi”).

Oll rääkis, et talle meeldivad Viljandis just vanad puumajad. Tartus on tema hinnangul juba liiga palju “Tallinna arhitektuuri”, mis sinna ei sobi. Seega on see äärmiselt aktuaalne näitus ka praegu Viljandis käivate linnaplaneeringut puudutavate vaidluste valguses.

Näitus on üleval veel kuu aega, 8. detsembrini.