Lühidalt viiest filmist

Lühidalt juttu viiest sel aastal kinodesse jõudnud filmist, mida ma tõenäoliselt teist korda vaatama ei hakka. Nähtud said need väikeselt ekraanilt ja toodud on need siin vaatamise järjekorras.

10-cloverfield-lane“10 Cloverfield Lane”. Dan Trachtenbergi esimene täispikk mängufilm. Päris hoogne psühholoogiline thriller, mille lõpp valmistas pettumuse ja seda mitte üksnes mulle. Kuigi ma juba vaadates vahepeal kartsin, et see nii lõpeb, võinuks film jääda minu arvates ikkagi reaalsuse piiridesse ja mitte jõuda nii lootusetu lahenduseni.

equals“Equals”. IMDb reiting on küll suhteliselt madal, kriitikud ja publik seda filmi kõrgelt ei hinnanud, aga minu meelest on see väga stiilipuhas ja esteetiliselt nauditav, kuigi päris nö. tulevikunägemusena sisuliselt ebausutav. Rohkem “Fahrenheit 451” kui “Æon Flux”. Ja iseenesest ilus lugu. Seda vaataks tegelikult isegi teist korda.

captain-fantastic“Captain Fantastic”. Kriitikute poolt üldiselt kõrgemalt hinnatud, aga mulle veidi häirivalt mõjunud film. Sirbis kirjutati, et peategelane on vastukultuuri kehastus, aga minu meelest üritati seda hoopis karikeerida, pöörata kõik absurdiks (a la Noam Chomsky sünnipäeva tähistamine lastele nugade kinkimisega). Lihtsalt liiga palju irvitamist.

nine-lives“Nine Lives”. See komöödia meeldis mulle rohkem, sobilik ka väiksematele lastele, kuigi samas jälle mitte kõige parem selles mõttes, mis puudutab loomade ekspluateerimist inimestele meelelahutuse pakkumiseks. Ühest küljest aitab ehk arendada empaatiavõimet, näha kassides peaaegu inimesi, aga teisest küljest väga tordiga-näkku-stiil.

bridget-joness-baby“Bridget Jones’s Baby”. Bridget Jones saab lapse ja abiellub, aga film räägib rohkem sellele eelnenust. Nimelt pole ta rasedaks jäädes kindel, kes on lapse isa ning asi pole selles, et ta oleks jäänud käima peale pühast vaimust. Lugu lõpeb aga samas kirikliku laulatusega, propageerib laste saamist ka vanemas eas jne. – traditsioonilised pereväärtused moodsas kastmes.

Kuna need sel kuul kinodesse jõudnud suured kassafilmid, mille ma oma vaatamisnimekirja panin, ei ole veel internetis vabalevisse pääsenud, siis peaks vaatama nüüd vahepeal ilmselt mingeid väärtfilme. Neist tuleb siin juttu igast eraldi ehk pikemalt.

Romantikapealinn Viljandi arutab oma tulevikku

“Viljandi tuleks kuulutada romantikapealinnaks, sest siin tehakse küünlaid, tikke, patju, tekke ja head muusikat,” teatas Viljandi linnavolikogu aseesimees Harri Juhani Aaltonen eile õhtul Oja Koolis toimunud arutelul, mille teemaks oli unistuste Viljandi avalik ruum.

Üritusest võttis osa kokku 15 inimest, mida oli kohalviibinud linnavolinike sõnul rohkem kui on osalejaid linnavalitsuse enda poolt korraldatavatel analoogilistel kohtumistel. Kui seal on linna esindajad tavaliselt selges ülekaalus ja küsimusi tulevad esitama mõned üksikud inimesed, siis eilne aruteluõhtu, mis toimus vestlusringi juhtinud Piret Anieri ja Peep Tobrelutsu korraldusel kodanikualgatuse korras, valmistas neile positiivse üllatuse.

Arutelu aluseks võeti “Eesti Vabariik 100” ürituste osana korraldatud Viljandi linnaväljaku konkurss ja selle võidutöö, mis üldiselt kiidusõnu ei pälvinud. Linnaarhitekt Olav Remmelkoor rääkis, et sisuliselt konkurss tegelikult ebaõnnestus, esitati ainult kaks tööd ja ka võidutöö jätab kõvasti soovida – see valmis kiirustades ning saab olla vaid üheks aluseks edasistele projektidele.

Kõnealune töö näeb teatavasti ette nn. ametite maja lammutamist, mis looks võimaluse taastada kunagises asukohas ja esialgsel kujul Vabadussõja mälestusmärk.

Aaltonen, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning on lubanud mälestusmärgi taastamist ka isiklikult rahaliselt toetada, tunnistas samas, et 2018. aastaks ei jõuta sellega kuidagi valmis. Linn sai küll hiljuti enda valdusse ametite maja tühjalt seisnud ülemise osa, mis kuulus varem eraomanikule, aga alumine osa kuulub riigile ja seal asuvate ametite mujale kolimine võtab aega. Heal juhul saadakse see tehtud järgmise aasta lõpuks.

Eilne üritus oli osa aruteluõhtute sarjast “Linna mõtestajad”, mis sai tegelikult alguse juba käesoleva aasta alguses. Mina jõudsin sinna esimest korda ja seda just konkreetse teema tõttu. Nimelt pakkus lähtepunktiks olnud töö muu hulgas välja omapoolse lahenduse nn. Centrumi väljakule, millega seotud teised plaanid viimasel ajal linnas laia kõlapinda on leidnud.

Remmelkoor märkis, et see oli sisuliselt ebaõnnestumine, sest tegelikult oli juba algusest peale teada, et kinnistu valdaja seal sellist asja ei toeta. Aga oleks muidugi huvitav teada, mida selle võidutöö autorid arvavad arendaja enda plaanidest. Peaks seda uurima.

Linnaarhitekt andis samas ka päris hea ülevaate mitmetest muudest kavadest, aga see jutt läheks siin võib-olla juba liiga detailseks ja ma ka ei mäleta seda täpselt. Igatahes on kavas teha suuremaid ümberkorraldusi Tallinna tänaval. Eks näis, millisel kujul või mil määral need plaanid lõpuks teostuvad.

Loodetavasti õnnestub hiljuti väljakuulutatud veekeskuse arhitektuurivõistlus paremini kui see “Eesti Vabariik 100” raames toimunud linnaväljaku konkurss.

Veel juhiti eile tähelepanu mitmesugustele probleemidele, nagu näiteks liiga kõrged äärekivid ülekäiguradade juures, pakuti välja huvitavaid ja kindlasti lähemat kaalumist väärivaid ideid, nagu ülekäiguradade juurde jalakäijaid manitsevate siltide (a la “Enne tee ületamist peatu, vaata paremale ja vasakule!”) paigutamine ja ülekäiguradade tähistamine mitmesuguste põnevate mustritega (kui seadus seda lubab).

Kõik ei tule mul praegu meeldegi. Aaltonen ütles seal, et neist üritustest tuleks saata linnavolinikele kirjalikud kokkuvõtted. Hea mõte. Ja lähenevaid valimisi silmas pidades võiks ju tegelikult ka teiste erakondade esindajad leida edaspidi aega ise kohale tulla ja neis avalikes aruteludes osaleda.

Eile oli seal linnavolinikest kohal veel ainult Gert Elmaste, samuti IRL, nende fraktsiooni esimees, kelle jutust mulle jäi eriti meelde mõte, et tegelikult ei tohiks kõiki praegu linnas olevaid auke nüüd võimalikult kiiresti täis ehitada, vaid tuleks jätta ka sellist tühja ruumi, mille täitmisega saavad tegeleda tulevased põlvkonnad, kellel võivad olla ju hoopis mingid omad, uued ja teistsugused plaanid – minu arvates väga õige tähelepanek.

Järgmine aruteluõhtu tuleb selles sarjas kunagi jaanuaris ja siis on vist teemaks Viljandi haigla võimalik kolimine kesklinna, aga Centrumi detailplaneeringu avalik arutelu toimub linnavalitsuses juba tuleva nädala neljapäeval, 1. detsembril kell 15-17 – sinnagi on kõik huvilised oodatud, Facebookis käib juba isegi eelregistreerimine.

Kolm eripalgelist näitust

Eile sai käidud vaatamas kolme eripalgelist näitust, millest siin nüüd lühidalt juttu tuleb, et ka teised kergemini nende juurde tee leiaksid.

Viljandi Gümnaasiumis on avatud Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormide näitus, kus saab näha väikest valikut viimase kümne aasta jooksul EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite poolt püstitatud puidust varjualustest, alustades 2006. aastal valminud objektist nimega “Giik” ning lõpetades alles tänavu püstitatud konstruktsioonidega.

Viljandi Linnagaleriis saab vaadata Meiu Münti maalide näitust “Enne lund”, kuhu on koondatud valik õlimaale aastatest 2005-2016. Seega tööd enam-vähem samast ajavahemikust nagu EKA näitusel. See näitus ongi pühendatud just praegusele pimedale ajale.

Lugesin seal külalisteraamatust ühe vaataja kommentaari, mille kohaselt on Münt üks vähestest noortest kunstnikest, kelle maalides on sees hing. Mulle tundusid need küllaltki sünged, aga mitte selles mõttes, et masendavad.

Linnagaleriisse viivas raamatukogu trepihallis on aga praegu üleval näitus “Lapsepõlvelood”, kuhu on koondatud lühidalt kokkuvõetuna paarikümne Eesti näitleja ja muusiku lapsepõlvemälestused ja -unistused.

“Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse – absoluutselt mitte miski ei viidanud sellele, et ma leian teatritee,” tunnistab näiteks Ita Ever.

Pikemalt saab lugeda tema ja teiste meenutusi nimetatud näitusel. Samuti on seal stendidel näha neist tehtud rariteetseid fotosid.