“Navigaator Pirx” (1978)

Eilne päev oli mitte üksnes maagiline, nagu väitis alkeemia.ee, vaid täiesti enneolematu ning kindlasti kordumatu selle poolest, et ma abiellusin. Kuna mulle, erinevalt paljudest teistest blogijatest, üldiselt ei meeldi oma eraelust avalikult kirjutada, siis sellel siin pikemalt ei peatu, vaid üksnes mainin, et kui me enne registreerimisele minekut seda filmi vaatasime, siis ütles tulevane abikaasa, et see on ikka rohkem meestekas. Nii see vist on jah (naised esinevad selles filmis vaid episoodilistes kõrvalosades), kuigi ta vaatas kah huviga.

Stanisław Lemi jutustuse “Rozprawa” (“Juurdlus”) järgi režissöör Marek Piestraki käe all valminud Poola-Eesti koostööfilm “Navigaator Pirx” on vana ulmedraama, mis võib näida noorematele vaatajatele aeglane ja konarlik, isegi naljakas. Tegevus toimub tulevikus, kus leiavad aset kosmoselennud Marsile ja Veenusele, kuid kogu stilistika meenutab rohkem 1970-ndaid – seda aega, mil see film valmis.

Teema ise on aga samas praegu kindlasti juba palju ajakohasem kui toona. Euroopa Parlamendi õiguskomisjon kiitis just neljapäeval heaks raporti robootikat käsitlevate tsiviilõigusnormide kohta, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles looma õiguslik raamistik järgmise 10-15 aasta jooksul uue tööstusrevolutsiooni käigus turule tulevate robotite jaoks.

Jutt käib seal küll veel mitte päris sellistest inimnäolistest robotitest, keda kujutatakse kõnealuses filmis, aga ikkagi… tegemist on mitte nalja, vaid äärmiselt tõsise asjaga, kusjuures üks ettepanek ongi “robotite jaoks eraldi juriidilise staatuse loomine, nii et kõige keerukamaid autonoomseid roboteid saaks lugeda elektroonilisteks isikuteks, kellel on kindlad õigused ja kohustused.”

Filmis ei ole inimõigused robotitele veel laienenud ja vaevalt nad kunagi päris sellised õigused saavadki, kuigi on seal päris inimeste moodi. Nii väliselt kui ka käitumiselt.

Lühidalt sisust: komandör Pirx nõustub minema katselennule, kus tuleb testida uut tüüpi meeskonda, mis koosneb osaliselt robotitest, kes ei ole eristatavad inimestest.

ETV+ valis selle filmi näitamiseks väga hea aja. Kahe nädala jooksul on see veebis veel järelvaadatav. Soovitan seda teha, lugeda Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni poolt heakskiidu saanud raportit ja nende teemade üle mõelda. Film on tähelepanuväärne veel sellegi poolest, et üks seal kõlava muusika autoritest on Arvo Pärt.

Dmitri Mizgulin “Uus taevas”

Dmitri Mizgulin (sünd. 1961) on Hantõ-Mansiiskis elav kirjanik-pankur ehk Venemaa Kirjanike Liidu liige, kes on lõpetanud ka rahandusinstituudi ja töötab panganduses. Tema luulekogu “Uus taevas” / “Новое небо” sisaldab venekeelseid luuletusi koos eestikeelsete tõlgetega (tõlkinud Arvo Valton), see tähendab 2×59 luuletust.

Lugeda on loomulikult parem venekeelseid originaale, sest need on rohkem riimis ja annavad täpsemalt edasi autori mõtet, aga siin on toodud siiski eestikeelseid tekstinäiteid, sest see postitus on kirjutatud eesti keeles.

Läbivaks teemaks on vene inimese ängistus oma maa ja rahva saatuse ning üldse elu ja maailma pärast, märksõnadeks: Jumal, alkohol (joomine), saun, poliitikud. Esineb palju rahvapäraseid filosoofilisi mõtisklusi.

Mineviku üle uhked olime,
täna kriips on peale tõmmatud.
Maailm muutunud on nüriks, labaseks
nagu kunst, mis Hollywoodis filmitud.

Mizgulin ei näe Läänes järgimist väärivat eeskuju, aga on eelkõige muidugi masenduses Venemaa pärast.

Euroopa teenritoas taas me,
pea langetatud, seisame.
Kuid orjadekski vaevalt veel
me praegu enam kõlbame.

Luulekogu ilmus vene keeles esmakordselt 2009. aastal, kui Euroopa Liidu ja Venemaa strateegiline partnerlus oli veel kõva lööksõna ning USA-Vene suhetes käimas nn. restart, kuid ei sisalda mingeid illusioone poliitikute ega ka rahva suhtes.

Nagu riigiasutustes me
õigeusu kirikutes tungleme,
häbi tundmata seal tõukleme,
õnne omal hüveks nõuame.

Sarnaseid kirjeldusi võib kohata korduvalt.

Kirikus me küünlaid süütame,
päästvat loodame ideed.
Ning moraalitutelt juhtidelt
tühje sõnu kuulame.

Kõige pessimistlikuma pildi ühiskondlik-poliitilisest olukorrast Venemaal maalib autor luuletuses pealkirjaga “Valimised”, mida ei hakka siinkohal tsiteerima.

Kõige helgema meeleoluni jõuab ta samas alljärgnevas palas.

MINU KORDAMINEK

Minu kordaminek
Ei ela elitaarmajas
Ei sõida ringi viimase mudeli autoga
Ei kanna kallist ülikonda
Ei istu aupresiidiumis
Ei suitseta toredat sigarit
Ei joo erilisi konjakeid…
Minu kordaminek
Käib laupäeviti ühissaunas
Joob õlut koos kunagiste klassikaaslastega
Loeb üliõpilasneidudele luuletusi
Naeratab lillemüüjatele
Minu kordaminek
Ei tunne huvi diskontomäära ja rahakursi vastu
Ta käib pühapäeviti kirikus
Kuid kahjuks saab ta ikka harvemini minuga kokku
Tal on tähtsamaid asju ajada

Enamasti domineerib siiski must masendus, eksistentsiaalne ängistus, kurb ja nukker meeleolu, mure Venemaa ja inimeste pärast.

Pätsi ausambast

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum alustas eelmisel aastal juba annetuste kogumist, et rajada Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Tallinna ausammas Konstantin Pätsile, kuid arutelu selle üle jätkub.

Pätsi roll Eesti ajaloos on äärmiselt vastuoluline. Ühest küljest juhtis ta vabariigi rajamist, aga teisest küljest 1934. aasta riigipööret, millele järgnesid vaikiv ajastu ja hääletu alistumine.

“Pätsi karjääri suurim vastuolu peitub Eesti Vabariigi eksistentsi viimastes nädalates, napilt kahes kuus. Miks riigiehitaja, kes nii mitmelgi keerulisel hetkel eelmise kümnendi jooksul ja veel baaside ajalgi oli rõhutanud Eesti riigi püsimajäämist ja selle institutsioonide tähtsust, nõustus, ehk küll sunniviisil, ent siiski, allkirjastama kõik Eesti riiklikku ühtsust hävitavad ebaseaduslikud määrused, mida Nõukogude valitsus 16.6.1940 alates esitas kas otse või hiljem Johannes Varese valitsuse kaudu? Miks riigimees, kes silmapaistva isiksusena oli rajanud Eesti Vabariiki, nõustus kaasa töötama ka selle täielikule hävingule?” küsib Soome ajaloolane Martti Turtola oma raamatus “President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”.

Neile küsimustele võibki vastuseid otsima jääda, sest Pätsi enda selgitusi selle kohta meil ei ole.

Ausamba rajamise eestvedaja Trivimi Velliste ütles eelmisel nädalal toimunud avalikul arutelul, et ajaloolased on üsna üksmeelsed selles, et mitte kuidagi ei saa eirata Pätsi erakordselt suurt tähtsust Eesti riigi sünniloos ning väiteid, et tänu Pätsile kaotasime me iseseisvuse, ei saa võtta tõsiselt ükski ajaloolane. Nii see ilmselt on. Päts aitas iseseisvuse kaotamist vaid vormistada.

Samas väitis Velliste, et 1934. aastal toimunu oli kooskõlas kehtinud seadustega ega olnudki üldse riigipööre. Ta rõhutas, et sellel oli nii poliitilise ladviku kui ka kultuurieliidi tugev toetus. Kui viimasega tuleb kahjuks nõustuda, siis esimene väide ei vasta küll tõele. 1934. aastal toimus riigipööre, mille käigus mindi vastuollu ka toona kehtinud seadustega. See on vaieldamatu tõsiasi, mida vastupidise korrutamine enam mitte kuidagi olematuks ei muuda.

“Me ei soovi, kui kätte jõuab Eesti Vabariigi 100. aastapäev, et meie pealinna avalikus ruumis oleks mälestusmärk ainult ühele riigipeale, ja see on Boriss Jeltsin. Meil ei ole mitte midagi selle vastu. Me austame Boriss Jeltsinit, kogu tema vastuolulisuses, me teame, et Boriss Jeltsinil on olulised teened, et me jälle vabaks saime. Ja selle pärast ta on igati omal kohal,” seletas Velliste samas. “Aga, ma küsin ka täna, kas me tõesti kavatseme leppida sellega, et Boriss Jeltsin jääbki ainukeseks riigipeaks selle riigi pealinnas, kui see riik saab saja aastaseks?”

Minu meelest võinuks küll jääda ära ka see Jeltsini bareljeef, mille paigaldamise eest seisid osaliselt samad inimesed, kes toetavad Pätsi ausamba püstitamist. Jeltsin mängis positiivset rolli, kui allkirjastas 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise akti, aga sekkus sõjaliselt Tšetšeenias ja saatis tankid ka Venemaa enda parlamendi vastu. Putin oli tema valik.

Hea küll. Jeltsini bareljeefil on kirjas, et see on püstitatud “tema panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises 1990-1991.” Selle eest vääribki ta ju tõesti tunnustamist, kuigi teda muidu väga eeskujulikuks poliitikategelaseks pidada ei saa. Võib-olla vääriks siis ka Päts ikkagi ausammast.

Aga… kui tahetakse tuua nüüd esile tema rolli Eesti iseseisvuse sünni juures, siis võiks minu arvates järgida siiski kompromissettepanekut püstitada mälestusmärk kõigile Eestimaa Päästekomitee liikmetele. Vastasel korral jääb vältimatult mulje, et kiidetakse heaks ka kogu Pätsi hilisem tegevus. Põhjendatud kriitikat on selle plaani kohta avaldatud juba palju. Oleks ebamõistlik seda lihtsalt ignoreerida.