Koristame maailma ära?

Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.

Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.

Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.

Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.

Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.

Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.

Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.

Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.

Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.

Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.

Feministeeriumi sünnipäeval

Feministeerium tähistas reedel sünnipäeva. 27. jaanuaril möödus täpselt kaks aastat sellest, kui nad esimesed lood veebi üles panid.

Kuna läinud aastal ilmus seal ka üks minu kirjutatud lugu, siis sain kutse pidulikule koosviibimisele, mis toimus ühes ministeeriumi paljudest büroodest ehk ühe toimetaja juures kodus.

Vabas vormis üritusel viibis umbes 20-30 inimest. Tervitusi saatsid veel paljud, kes tulla ei saanud. Mina seal väga kaua ei olnud, aga tundus, et teistel jätkus juttu kauemaks.

Aet Kuusik, üks toimetajatest, pidas samas kõne, milles tõi välja, et eelmisel aastal avati ministeeriumi venekeelne versioon ja korraldati lookirjutamise töötube, avaldati 165 lugu, läbi käis 35 külalisautorit, avati osakond Instagramis, saadi võrdse kohtlemise võrgustiku ning arengukoostöö ümarlaua liikmeks jne. jne. Kõike ma enam täpselt ei mäletagi.

Üldiselt rõhutati, et Feministeerium on kõigi autorite kollektiivne ühislooming. Võimalik, et kirjutan neile midagi ka sel aastal.

Ma muidugi arvasin, et kõik on seal äsja alanud Trumpi ajastu tõttu mustas masenduses, aga tegelikult oli meeleolu sünnipäevale kohaselt äärmiselt positiivne. Kuulsin, et Trumpi omavahelistes vestlustes küll vahest mainiti, aga rohkem räägiti muust.

Huvitav, kas Objektiiv kah sel aastal oma sünnipäeva kuidagi sedasi tähistab ja mis meeleolud siis seal valitsevad…

Näitusel pilte lasteraamatuist

Viljandi Muuseumis avati eile pidulikult selle aasta esimene näitus. Anne Linnamägi ja Catherine Zaripi lasteraamatute illustratsioonide näitus “Sajand”, mis koostati eelmisel aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Kumbki kunstnik ise küll kohal ei olnud, aga muuseumi direktor Jaak Pihlak märkis, et kuna tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta, siis on väga asjakohane, et avati just selline näitus.

Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et näituse pani kokku Viive Noor ja Viljandis on pandud välja tegelikult umbes pooled pildid – osad müüdi vahepeal juba maha jne.

Näituse nimi tuli sellest, et sügisel said mõlemad kunstnikud 50, kokku seega sajand. Zarip õppis tegelikult keraamikat, Linnamägi graafikat, aga mõlemad jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde.

Roht ütles samas, et need pildid ei ole mõeldud tingimata üksnes lastele – need on hästi müstilised ja detailirohked, huvitavad ka täiskasvanutele.

Viljandi Linnaraamatukogust oli toodud kaheksa raamatut, mida igaüks näitust külastades kohapeal lugeda saab (keset ruumi asub mugav diivan, kuhu on võimalik ennast selleks istutada).

Pikema sõnavõtuga esines Mare Hunt, kes rääkis nii enda töödest-tegemistest kui ka üldisemalt lasteraamatute illustreerimisest.

Ta märkis, et on huvitav vaadata erinevaid lähenemisi: mõni läheb tekstist võimalikult kaugele, aga mõni on selles väga kinni; mõni väljendab ennast äärmiselt nappide vahenditega, aga mõni läheb pildi peal väga tihedaks. Hunt ütles, et käekirjad võivad ka ühel inimesel aja jooksul muutuda.

Ta rääkis veel, et praegusel ajal on illustraatoritel ebameeldivaid emotsioone vähem, sest trükitakse paremini, aga nõukogude ajal tekitas suuri pingeid see, et võis küll ilusad pildid valmis teha, aga protsess oli pikk ja tulemus ei pruukinud olla lõpuks päris selline nagu sooviti.