Toussaint “Tung ja kannatlikkus”

Belgia kirjanik Jean-Philippe Toussaint ei ole Eesti lugejatele võõras autor. Eesti keelde tõlgituna on avaldatud tema üheksast romaanist seni kaks, “Vannituba” ja “Armastajad” (mõlemad tänaseks läbi müüdud), peagi on ilmumas “Põgenemine”. Toussaint on isegi Eestis käinud ja kevadel on teda taas oodata festivalile HeadRead. Tegemist on seega populaarse autoriga.

Mina ei olnud varem lugenud ühtegi tema kirjutatud teost. Loomingu Raamatukogus avaldatud “Tung ja kannatlikkus” (prantsuse keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Triinu Tamm) on kindlasti huvitavam neile, kes on seda teinud. Tegemist on kogumikuga esseedest, mis ilmusid algselt tema teoste kordustrükkide või tõlgete saatesõnadena, mõned ka iseseisvalt ajakirjanduses.

Toussaint kirjutab neis päevast, mil ta hakkas kirjutama (“Tol päeval vastu võetud otsus oli minu jaoks pigem ootamatu.”), oma töötubadest (“Tookord ma seda ei teadnud, aga tõeliselt hakkasin ma kirjutama siis, kui olin esimest korda pikemalt välismaal.”), enda lähenemisest kirjutamisele (“Mulle tundub, et kirjutamise juures on alati mängus kaks näiliselt vastuolulist mõistet: tung ja kannatlikkus.”), kirjutamisest endast ning mõningatest kirjanduslikest eeskujudest või mõjutajatest (Kafka, Proust, Dostojevski, Beckett), ka oma kirjastajast.

Kuna ma ei ole tema romaane lugenud, siis jäi osa jutust paratamatult veidi kaugeks, sest tegemist on ikkagi nende juurde kuuluvate tekstidega, mis on lihtsalt avaldatud ka eraldi kogumikuna, aga kuna see kogumik ei ole väga mahukas (rahulikult lugemiseks piisab paarist tunnist) ja tekstid on suhteliselt lühikesed, siis ei muutu see väga tüütuks, kannatab lugeda ka tema loomingut tundmata.

Kas need tekstid tekitasid minus tahtmise lugeda ka tema romaane? Ma ei tea. Võib-olla, aga võib-olla mitte.

Toussaint kirjutab, et hakkas kirjutama kuu aega pärast seda, kui tal sai loetud Dostojevski “Kuritöö ja karistus”. Ühes teises kohas kirjutab ta samas: “Kahtlemata ei ole Dostojevski suur stiilimeister. See polegi tähtis. “Kuritöö ja karistus” tabas mind lagipähe. “Raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks,” ütleb Kafka. Kirves? Selle kirve – kirjanduse – sädelevat tera nägin ma esimest korda helkimas “Kuritöös ja karistuses”.”

Mulle jättis kunagi sügavama mulje Dostojevski “Ülestähendusi põranda alt”. Kafka täpne mõte (ühes 1904. aastal Oskar Pollakile saadetud kirjas) oli aga selline: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks. Seda ma usun.”

Mina seda usutunnistust ilmselt ei jaga. Ma tegelikult ei taha eriti lugeda raamatuid, mis mõjuvad nagu rusikahoop lagipähe või õnnetus, mis väga haiget teeb. Kui see on põhimõte, millest Toussaint oma romaane kirjutades juhindub, siis ei pruugi need mulle meeldida. Aga mõnda neist võiks ju kunagi siiski lugeda, et asjast täpsem ettekujutus saada. Selles mõttes tekitas see kogumik huvi küll.

Ajalugu nr. 2, 2017

Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.

Käesoleva aasta veebruarikuu numbris oli selliseid pikemaid lugusid kaks, lisaks arvustati paari raamatut.

Andres Adamson üritas leida vastust küsimusele, kui vana on eesti rahvas. “Eesti rahva vanust hinnatakse erinevalt, käärid ulatuvad pooleteisest sajandist 11000 aastani. Neile ja kõigile vahepealseile on nii poolt- kui ka vastuargmente,” märkis ta.

Kõige intrigeerivam oli ehk koht, kus Adamson kirjutas, et “19. sajandi suurim murrang Eestis seisnes eestlaste kultuurilises saksastumises. Kuid tänu just alanud ja ruttu poliitilise iseloomu saanud ärkamisajale ning Vene riigi peagi alanud (õieti: hoogustunud) saksavastasele poliitikale oli see selline saksastumine, millega ei kaasnenud keelevahetust.”

“Meist said eestikeelsed sakslased samamoodi, nagu näiteks tšehhidest said slaavikeelsed sakslased: piisavalt kaugelt vaadates suurt vahet nagu pole, ei olmes ega käitumises, kuid lähedale minnes kuuled teist keelt,” selgitas ta seda mõtet. “See kaasnes hariduse, linnastumise, talude päriseksostmise, elu edenemisega. Kust meil ikka mujalt ja teistsuguseid eeskujusid võtta olnuks kui need, mis kodus juba ees.”

Nii et kui viimasel kümnendil on tuldud välja juttudega venekeelsetest eestlastest, siis meie enda esivanemaid võis toona pidada selle käsitluse kohaselt eestikeelseteks sakslasteks, kuigi tegelikult oskasid saksastunud eestlased siis ju tavaliselt vist ikkagi ka saksa keelt, vähemalt on jäänud selline mulje.

Hanno Ojalo kirjutas ühest Vabadussõja vähem tuntud sündmusest. Nimelt sõja algperioodil Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti punase kütidiviisi ületulekust Eesti Vabariigi poolele, millel oli väga suur osa Eesti võidus ja Pihkva vallutamises, kuid mida mitmetel põhjustel siis avalikult ei afišeeritud.

Arvustamist leidsid Madli Puhveli juba 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja eelmisel aastal eesti keeles avaldatud “Lydia Koidula: Elu ja aeg” ning Viktor Suvorovi “Spionaaži alused”.

“Korraliku teadlase põhjalikkusega läheneva Puhveli ladusas keeles raamat avab hoopis teise maailma võrreldes õpikutes maalitud üsna napi pildiga,” kirjutatakse esimese kohta. “Koidulast saab järsku naisterahvas. Boheemlaslik, isepäine ja ülitundlik. Lugeja saab tuttavaks tema tahtmiste ja kõhklustega, sümpaatiate ja antipaatiatega, tema majanduslike probleemide ja elukorralduse detailidega, nagu näiteks soojapidamatu korter.”

Veel on ajakirjas pikemalt juttu Egiptuse kuninganna Kleopatra saatusest, Hiina ajaloost, šotlaste muistsest vabadusvõitlusest 13. sajandil, Eva Perónist, surmakultusest viktoriaanlikul Inglismaal, Legano lahingust, viimasest Medicist, assasiinidest. Spekuleeritud on ka teemal, mis oleks juhtunud siis, kui Osmanid sõlminuks Esimeses maailmasõjas liidu Antandiga.

Akadeemia nr. 2, 2017

Akadeemia käesoleva aasta teise numbri avavad Lauri Vahtre ettekanne rahvusluse paratamatusest ja Toomas Kiho oma rahvusülikoolist.

Vahtre jutt on üldsõnaline heietamine, mis viib elementaarse järelduseni, et rahvuste kui selliste väljasuremine on isegi teoreetiliselt võimatu. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ja rahvuseta, kuid ometi ei tähenda see, et ka eesti rahvas oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb seda pidevalt taasluua, nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.

Kiho artikkel tõestab, et selline baastõdede kordamine on Eestis jätkuvalt vajalik, sest kõigile ei ole need veel kaugeltki selged. Tartu Ülikooli nõukogu endise liikmena kirjutab ta murelikult ülikooli rahvusvahelistamisest, mis tähendab ingliskeelestamist ehk eestikeelse osa kokkutõmbamist. Kiho rõhutab, et Tartu Ülikool on üks kesksemaid institutsioone, mis üldse meie rahvust, kultuuri ja keelt peaks hoidma ja edendama.

Kõnelus Haldur Õimuga teoreetilisest keeleteadusest Eestis, semiootikaga seoses, jäi mul praegu lugemata.

Eli Pilve kirjutab Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Kirjutis jätkub ajakirja järgmises numbris. Pilve kirjutab neil teemadel praegu doktoritööd ja on tutvustanud oma esialgseid uurimistulemusi ka Õpetajate Lehes.

Kaire Maimetsalt äärmiselt huvitav analüüs Tõnis Mäe laulu “Koit” muusikalisest võlujõust koos arvukate näidetega selles kasutatud boolerorütmi esinemisest mujal. Maimets leiab, et 1988. aastal ei saanud ükski teine laul kanda siin võimsamalt muusikalist sõnumit Eesti kuulumisest Lääne-Euroopasse ning sel muusikalisel ulatumisel üle aegade ja riigipiiride on oma roll ka laulu hilisemas püsimajäämises ehk edus.

Sophie Reyeri varem avaldamata luulet (otse käsikirjast tõlkinud Jüri Talvet), et tormlev süda / saaks välja laotada / oma avarust – sisaldab mõningaid paeluvaid kohti, aga üldiselt siiski ei vasta minu maitsele.

Meelis Sütt ja Ants Parktal tutvustavad Wilfred R. Bioni metapsühholoogilist käsitust mõtlemisest, tehes seda enese sõnul nii eestipärases keeles kui võimalik. Lugesin eessõna algust, kus nad võtavad soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel kasutusele sõnaühendi sugri-mugri ning asuvad psühhoanalüüsi sünonüümina tarvitama sõna meelesõõlamine. Sirvisin edasi.

Viie välisautori jutu usunditest Kušaani impeeriumis (tõlkinud Jaan Lahe) jätsin vahele, aga selle olemasolu meelde.

Uku Tooming arvustab P. F. Strawsoni teost “Analüüs ja metafüüsika: Sissejuhatus filosoofiasse”, märkides, et see on küll mõeldud sissejuhatusena filosoofiasse, kuid ettevalmistuseta lugejale võib selle raamatu esitusviis jääda siiski üpris hämaraks.

Leo Luks kirjutab Zygmunt Baumani (1925-2017) ja Rein Raua raamatust “Iseduse praktikad”, mis ilmus 2015. aastal inglise ja eelmisel aastal ka eesti keeles. Luksi sõnul on see kahe targa ja haritud inimese vestluse protokoll, mille lihtsus ja võlu seisneb selles, et ei püüta hõlmata kõiki olulisi subjektiteeoriaid inimkonna ajaloos. Filosoofi pilguga lugedes tundis ta siiski puudust pisut täpsematest positsioonidest iseduse küsimuses.

Piraadin sealt siia lõpetuseks arvustuse viimase lõigu: “Arvutivõrkude mõju isedusele on vaatlusaluses raamatus kõige mahukamalt käsitletud alateema. Tuleb tõdeda, et autorid ei lähe häirekella löömisega liiale, vaid püüavad tuua tasakaalukalt esile ka interneti positiivseid mõjusid. Lõpetaksingi selle arvustuse ühe omapoolse positiivse näitega. Selleks kirjatööks valmistudes hankisin ligi 30 Baumani teost internetist, de iure illegaalselt leheküljelt http://libgen.io. Polnuks seda võimalust, jäänuksid mu taustauuringud hõredaks, sest vaevalt olnuks mul piisavalt närvi laenutada permanentse remondi kiuste tagauksest mõningaid TÜ raamatukogus saadaolevaid Baumani teoseid. Baumani mahuka loomingu kokkuostmisest ei tasu tõsisel toonil rääkida eesti intellektuaali puhul, kes elutseb samuti prekariaadi hulka arvamise ohus, millest Iseduse praktikates räägitakse (vt lk 102). Julgen oletada, et vanameistrit see ülestunnistus ei häirinuks ning ta mõistnuks suurepäraselt, kelle nähtamatu karvane käsi paistab nende seaduste tagant, mis püstitavad akadeemilise kirjavara kättesaadavuse teele barjääre. Viidatud leheküljelt saab alla laadida ka vaatlusaluse raamatu ingliskeelse versiooni, loodan, et Rein Raud käsitab seda tõika komplimendina oma mõtlemisele. Samuti suhtus olukorda Zygmunt Bauman – arvestades tema kõrgendatud huvi arvutivõrkudes toimuva vastu, oleks rumal oletada, et vanameister polnud teadlik seal levivast akadeemilisest infovahetusest.” Braavo!