“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.

“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.

“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?