EKRE tõetund läheneb

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.

Ajalugu (aprill 2017)

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

“Male ja sõjakunst”

Maleõpetaja Al Lawrence, endine USA Maleliidu tegevjuht, ja rahvusvaheline suurmeister Elshan Moradiabadi (pärit Iraanist, aga esindab nüüd Ameerika Ühendriike) on kirjutanud õpiku, kus selle mängu tutvustamisel tuginetakse Sun Zi kanoonilisele teosele “Sõjakunst” ehk “Sõja seadused”, mida riigi- ja väejuhid on kasutanud juba tuhandeid aastaid oma strateegiate ja taktikate kujundamisel.

“Male pärineb sõjast ja on seega tsiviliseerituks muudetud lahing,” teatavad nad sissejuhatuseks, lisades, et “Sõjakunst” on “kõige mõjukam raamat, mis kunagi on kirjutatud sellest, kuidas armeed lahingutes juhtida.”

Samas rõhutavad nad, et “erinevalt sõjast toob male inimkonnale kasu. Male parandab keskendumisvõimet, loogilist ja kriitilist mõtlemist, visadust, eneseusaldust, enesekontrolli ja sportlikkust. Seda teeb ta nii laste kui ka täiskasvanute puhul.”

Kõnealune õpik sobib kasutamiseks kõigile, mingeid eelteadmisi malest ei ole vaja – alustatakse malelaua, nuppude ja nende käikude tutvustamisest, liikudes lihtsade asjade juurest keerulisemateni, avangust lõppmänguni. Viimane peatükk on pühendatud näidislahingutele.

Kogu õppetegevust saadavad tsitaadid Sun Zi kuulsast traktaadist:

“Vaenlast segadusse viia, eksitada ja üllatada on sõja üks esimesi põhimõtteid.”

“Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks.”

Jne.

Raamat on kergesti loetav, peatükid hästi liigendatud, jutt selge ja arusaadav – asju seletatakse lihtsalt, kuid põhjalikult. Suured leheküljed, palju pilte ja skeeme.

Kui seda tõesti õpikuna kasutada, siis võiks selle järgi umbes 10-12 tunniga maletama õppida, kuid mitte ühe päeva jooksul, vaid lastes omandatud teadmistel ja oskustel vahepeal settida, erinevaid kombinatsioone harjutada jne. Väärt raamat.

Ja tänapäeval ei ole ju vaja otsida vastasmängijaks isegi teist inimest, vaid võib pöörduda arvuti poole. Maletamisega saab tegeleda seega igaüks, kes seda teksti siin praegu loeb.