“The Space Between Us” / “Tumbledown”

Kaks ameeriklaste tehtud romantilist filmi, mille puhul idee on parem teostusest. Esimene sobib vaatamiseks eelkõige teismelistele, teine noortele täiskasvanutele.

“The Space Between Us”

See film sai vaadatud vist märtsis või veebruaris, aga unustasin vahepeal juba hoopis ära, et ei ole sellest siia midagi kirjutanud. Ega seal midagi väga meeldejäävat ei olnudki, kuigi teema on iseenesest ju päris huvitav.

Maalt saadetakse Marsile ekspeditsioon. Teel olles ilmneb, et selle juht on rase. Järgnev lugu räägibki siis poisist, kes on esimene Marsil sündinud inimene. Tema astronaudist ema sureb sünnitusel. Ettevõte, mis ekspeditsiooni korraldas, haistab PR katastroofi ning vaikib poisi olemsolu maha. Ta kasvab üles Marsil, seal baseeruvate teadlaste keskel. Teismelisena tutvub ta interneti kaudu Maal elava tütarlapsega. Kuna ta on kasvanud Marsil, siis mõjub Maa atmosfäär tema organismile laastavalt, aga lõpuks õnnestub poisil siiski Maale saabuda ning algab peadpööritavate seikluste jada.

Armas, aga kohati liiga naeruväärselt ebausutav, kuid samas mitte nii, et see mõjuks naljakalt. Võinuks olla parem. Britt Robertson teeb hea rolli, mängides endast ligi kümme aastat nooremat tüdrukut. Teised mulle meeldejäävalt ei mõjunud.

“Tumbledown”

Noor naine (Rebecca Hall), kes elab väikeses maakohas, on kaotanud oma kantrilauljast mehe ning üritab jäädvustada mälestust temast raamatu vormi. Saabub professor New Yorgist (Jason Sudeikis), kes näeb tema mehe loos enda karjääri jaoks head võimalust ja üritab seda samuti uurida. Naine ei taha temast esialgu midagi kuulda, aga kuna tal endal raamatu kirjutamine hästi ei edene, siis palkab lõpuks mehe appi. Ja nii siginevad nende vahele ka õrnemad tunded.

Tänapäeva muinasjutt, mille usutavusele mõjub halvasti see, et need filmis kõlavad laulud, mis selle surnud kantrilaulja väidetavalt erakordseks ja silmapaistvaks tegid, kõlavad üsna tavaliselt, keskpäraselt. Ja see särts, mis peategelaste vahel leegi üles peaks lööma, pole hästi tabatud. Veel üks film, mis võinuks olla parem. Mõned head kohad selles siiski on, sh. meeldivalt loomulikud (st. porikarva) loodusvaated.

“Hail, Caesar!” / “Florence Foster Jenkins”

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.