Kui mõne aasta eest tähistas Akadeemia oma kahekümne viiendat aastapäeva, siis nüüd juba kaheksakümnendat. Aeg ei ole hakanud vahepeal kiiremini kulgema. Ajakirja esimene number ilmus 80 aastat tagasi, 1937. aastal, kuid mõned aastad hiljem läks see Eestis toimunud pöördeliste sündmuste mõjul hingusele. 1989. aastal hakkas see lõpuks uuesti ilmuma.
Seega võidi 2014. aastal õigustatult tähistada kahekümne viiendat aastapäeva, sest tegemist oli sisuliselt täiesti uue ajakirjaga. Ja nüüd kaheksakümnendat, sest ilma sõjaeelse Akadeemiata ei oleks ilmselt ka praegust, sest puudunuks eeskuju, mille järgi seda 1989. aastal looma hakata.
Kolm aastat on lühike aeg, kuid selle jooksul näib olevat toimunud eurotsoonis suur inflatsioon, raha väärtuse langus. Kui 2014. aastal pakuti Akadeemia sünnipäevakuu ajal 10 euro eest aastatellimust, siis praegu käiva kampaania raames ainult kaheksat numbrit. See on endiselt äärmiselt soodne pakkumine, kuid näitab võib-olla ka Akadeemia väärtuse kasvu.
Minu isiklik kokkupuude Akadeemiaga algas 1989-1991 ilmunud numbritest, millega tutvumist alustasin pärast “Pan Kleksi akadeemia” lugemist, sest neid meil siis kodus leidus ning ma lootsin, et sealt leiab midagi sama huvitavat. Hiljem olen lugenud seda ajakirja väga pisteliselt, vahepeal ka järjepidevalt, aga sõjaeelseid numbreid üldsegi mitte, kuigi need on digiteeritud kujul kõik veebis vabalt kättesaadavad.
Seetõttu oli nüüd meeldiv näha, et ajakirja praegune peatoimetaja Toomas Kiho on teinud selle värskes numbris kokkuvõtte 80 aasta tagasi ilmunud esimesest Akadeemiast. Järjepidevus ikkagi loeb.
Avanguks on samas tekst ülaltoodud videost, mis oli osa Ugala lavastusest “Y Generatsioon” (2013). See peaks näitama nüüd nähtavasti ka sidet noorema põlvkonnaga.
Avaldatud on ettekanne, mille Jaak Jõerüüt pidas emakeelepäeval Eesti Rahvusraamatukogus toimunud seminaril “Kas emakeelele lüüakse hingekella?”, kus ta juhtis muu hulgas tähelepanu Tartu Ülikooli ingliskeelestumisega seotud suurtele ohtudele.
“Mis kasu on kõikidest abstraktsetest, kaunitest loosunglausetest ükskõik millisest puldist ükskõik millisel päeval ükskõik kelle suust, kui samal ajal närib rahvusriigi, põhiseaduse ja eestlaste tuleviku vundamenti mingi konkreetne vaimsete termiitide vägi!? Mõned sellest seltskonnast isegi ei varja enam, et eesti keele säilimine on nende arvates teisejärguline,” pahandas Jõerüüt. “Nemad ehk ei mäletagi, et alles hiljuti olime olukorras, kus kodumaal oli igapäevaelus ikka raskem emakeelega hakkama saada, sest visa suurriiklik poliitika oli eesti keele tähtsuse ja rolli vähendamise suunas toiminud kaua, visalt ja igal tasemel ning kandis lõpuks kurja vilja. Mina mäletan. Mina tean ja mäletan sedagi, et Eesti riigi iseseisvuse taastamise üks katalüsaatoreid oli keele päästmise aktsioon.”
Teiste hulgas saab selles kontekstis tema käest võtta ka president Kersti Kaljulaid. Jõerüüt leiab, et “riiklikus aastapäevakõnes ei tohiks olla kohta emakeele suhtes kahtlaselt kahemõttelistel lausetel, ja teiseks oleks just seal olnud õige öelda mõni selge sõna rahvusülikooli tuleviku kohta. Sest ingliskeelestuv Tartu ülikool ei kuulu meie “unistuste Eestisse”, nagu kõlas üks kõnealuse kõne fraas.”
Hellar Lill, ajaloolane, endine kaitseministeeriumi ametnik ja praegune sõjamuuseumi direktor, kirjutab (artikkel tugineb 2013. aastal peetud ettekandele) pädevuskonfliktist Eesti riigikaitse juhtimisel pärast iseseisvuse taastamist, mis viis lõpuks 2011. aastal jõustunud muudatusteni põhiseaduses. Eks neid muudatusi saab muidugi käsitleda ka teise nurga alt, aga ei hakka seda teemat siin praegu pikemalt kommenteerima.
Peeter Olesk kirjutab pikalt Nobeli füüsikapreemia laureaatide Vitali Ginzburgi ja Pjotr Kapitsa kirjavahetustest oma abikaasadega. Jutt läheb kohe alguses nii detailseks, et jätsin selle praegu vahele.
Erki Lind on tõlkinud vanaülemsaksa keelest “Hildebrandi laulu”, mis on ainuke praegu teadaolev Saksa aladel kirja pandud germaani kangelaslaul, varustanud selle põhjalike kommentaaride ja saatesõnaga. Üllar Peterson on tõlkinud islamiõpetlase Abu Yusufi kuulsaima töö “Kitab al-kharadž”, mille avaldamine jätkub Akadeemia järgmises numbris. Lõpule jõuab eelmises numbris alanud François Recanati (tõlkinud Henrik Sova) arutluskäik literalismi ja kontekstualismi teemadel.
Irene Tiivel, kes on õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, jagab oma kogemusi ja tähelepanekuid sellest vallast, tuues arvukalt vaimukaid näiteid. “Keele ehitusmaterjaliks on sõnad, mida korrastab grammatika. Ainult grammatiliselt ühendatud sõnavarast koosnev keel ei ole aga veel normaalne ega elav keel. Tulemuseks on puine matemaatiline keel, millest teise keele kõneleja võib küll enam-vähem aru saada, kuid sedagi mitte alati,” märgib Tiivel, rõhutades, et võõrkeele õpetamisel ja õppimisel on oluline selle keele eriomane ideomaatiline fraseoloogia.
Mart Velsker arvustab Jaan Unduski raamatut “Eesti kirjanike ilmavaatest”, teatades kohe alguses sissejuhatuseks, et “Unduski uurimuslikke kirjatöid saadab peaaegu üksmeelne imetlus” ning temalgi “ei ole kavatsust ebakõlesid tekitada ja kui ka mõni kriitiline märkus allpool ette tuleb, siis lähtub see arusaamast, et kriitiku peaülesanne pole imetluse kinnitamine – kuigi kinnitamisestki praegu ei pääse.” Nii et Unduski kultus kestab edasi, kuigi Velsker märgib, et “Eesti kirjanike ilmavaatest” on teatavast terviklikkusest hoolimata siiski artiklikogu.
Lõpus läheb veel edasi tavapärane järjejutt: Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mis on jõudnud XVIII osani.
