10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Päev pärast selle intervjuu andmist pani Mart Luik ameti maha, sest valimisliidu juhid Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa otsustasid sõlmida kohalikeks valimisteks liidu Edgar Savisaare valimisliiduga. Luik ühines IRL-i nimekirjaga.

Tallinnas osaleb tänavu kohalikel valimistel päris mitmeid valimisliite, neist üks on Tegus Tallinn, mille põhimõtteid ja tegevusplaani puudutavatele küsimustele vastas valimisliidu kampaaniajuht Mart Luik.

LAIAPEA: Te leiate, et linnajuhtimine peab toimuma konkursi korras valitud spetsialistide abiga. Samas näeb teie tegevusplaan ette kaasata linnavalitsuse töösse proportsionaalselt kõik volikogus esindatud erakonnad ja valimisliidud. Kuidas te seda endale ette kujutate? Kas see tähendab, et näiteks linnaosavanemad oleksid endiselt poliitilised funktsionäärid, aga need ametikohad lihtsalt jagatakse laiali kõigi erakondade vahel (a la EKRE saab Mustamäe, Keskerakond Lasnamäe jne.) ja opositsiooni enam ei olegi?

TEGUS TALLINN: Eeskujuks oleme võtnud nii Helsingis, Stockholmis aga ka mujal kasutatava mudeli ja kõige suurem erinevus meie süsteemist, milleni soovime jõuda, on kõigi volikokku valitud poliitiliste jõudude esindatus linnavalitsuses. Sellises linnavalitsuses oleksid linnapea, neli abilinnapead ja linnavalitsuse lihtliikmed. Meie arvestuse järgi oleks kuue volikogu liikme kohta üks linnavalitsuse liikme koht ehk siis 13 linnavalitsuse liiget pluss linnapea. Abilinnapead ja linnaosavanemad valitaks linnavalitsuse liikmete hulgast vastavalt seal väljakujunenud jõudude vahekorrale.

LAIAPEA: Lubate lõpetada ametnike sundparteistamise. Teatavasti on sundparteistamine praegu paljuski tingitud hetkel kehtivast valimisseadusest, mille tõttu üritavad erakonnad tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, sest sedasi on neile lihtsalt kasulikum. Kas toetate kohalikel valimistel üleminekut täielikele isikuvalimistele, et inimeste sundparteistamine kaotaks erakondade jaoks mõtte?

TEGUS TALLINN: Sundparteistamisele saab vastu astuda, kui selleks on poliitiline tahe. Meie tahame näha sellist linnajuhtimist, kus võim on spetsialistide käes. Isikuvalimised tunduvad hea mõte ja seda varianti tasuks tõesti kaaluda. Kuid sellele ideele tuleb leida toetus Riigikogus.

LAIAPEA: Rõhutate avaliku ja erasektori koostöö tähtsust ning seda, et linn ei eelistaks üht omandivormi teistele. Kas peate siis õigeks ka seda, et avalikest vahenditest makstaks kinni eraettevõtete kasumeid?

TEGUS TALLINN: Heaoluriikide kogemus näitab pigem seda, et avaliku ja erasektori koostöös sündinud ettevõtmised on kvaliteetsemad ja efektiivsemad tehtavate kulude mõttes. Eraettevõtte huvi on saada oma teenus sedavõrd optimaalseks, et ta suudab konkureerida teistega, maksta palgad ja muud kulud ning heal juhul jääb ka veel midagi investeerimiseks. Kui eraettevõte ei suuda pakkuda odavamalt kui linn ise korraldaks, ei ole teenuse ostmisel mõtet.

LAIAPEA: Leiate, et linn ei tohi dubleerida riigi funktsioone. Mida te nende riigi funktsioonide all, mida linn dubleerib, täpsemalt silmas peate? Kas nende alla kuuluvad näiteks Tallinna TV ja munitsipaalpolitsei? Veel midagi?

TEGUS TALLINN: Omavalitsuse ülesannete hulka kuulub küll elanike informeerimine, kuid informeerimise sildi all üleriigilise propagandakanali ülevalpidamine on linnakodanike eksitamine. Munitsipaalpolitsei roll on samuti arusaamatu ja seega on inimeste pahameel õigustatud. Meil on konkreetne idee, et näiteks riigi asi peaks olema finantseerida põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised maanteed, mis läbiks Tallinnat. Üks suurim kokkupuutevaldkond on Tallinnas haridus ja siin peaksid koostööd tegema kõik kolm osapoolt: riik, omavalitsus ja erasektor.

LAIAPEA: Lubate teha korda kõik amortiseerunud lasteaiad ja koolimajad. Kui palju see teie hinnangul maksma läheks? Kust tuleb raha?

TEGUS TALLINN: Praegu peab linn üleval päris suurt ja kulukat koolivõrku ja selle jaoks justkui on raha. On pilgeni täis koolimaju ja pooltühje koole. See koolide ja lasteaedade võrk pole paindlik ja ei arvesta arengutega linnaosades. Meie hinnangul saab seda kindlasti kujundada palju efektiivsemaks. Linna eelarvet üldiselt hinnates on seal mitukümmend miljonit eurot kulutatud ebamõistlikult ja selle saab ümber suunata.

LAIAPEA: Tahate kehtestada korra, mille kohaselt kogu munitsipaalelupind ja vähemalt 50% Tallinna kõikidest uutest ehitatavatest eluasemetest (see tähendab ka suur osa valmivatest eramajadest) peavad olema projekteeritud ja ehitatud erivajadustega inimestele või lihtsalt invasõbralikuks kohandatavad. Mille alusel te siin eramajade puhul vahet tahate teha? Kas need nõuded kehtiksid siis kõigi kortermajade suhtes ja vabastatud oleks ainult individuaalelamud? Kumma kategooria alla läheks ridaelamud?

TEGUS TALLINN: Jah, see nõue kehtiks kortermajade osas. Rida- ja individuaalelamute ehitajatelt seda otseselt nõuda ei saa. Samas me leiame, et eramu väärtust kindlasti ei kahanda projekt, mis võimaldab majas liikuda ka näiteks ratatstooliga. Pigem tõstab see järelturul nende ruumide väärtust.

LAIAPEA: Lubate muuta linna jalakäija- ja jalgratturisõbralikuks, vähendada parkimiskoormust ja kaitsta Tallinna rohelust. Milliseid meetmeid kavatsete selleks kasutada? Kas pooldate näiteks automaksu kehtestamist ja kütuseaktsiisi tõstmist, et linn saaks riigilt rohkem raha jalgrattateede rajamiseks ja ühistranspordi arendamiseks?

TEGUS TALLINN: Meie nägemuses tuleb ehitada katkematu jalgrattatee kesklinnast kõikidesse suurtesse linnaosadesse. Kortermajade ehitamisel tuleb planeerida jalgrattahoidlad. Hinnanguliselt aastal 2030 saab linn loobuda sisepõlemismootoriga ühistranspordist. Kütuseaktsiis ja automaks on riigi tasandi otsused. Reformierakonna ettepaneku parkimisaja pikendamiseks 30 minuti peale peaks aga kindlasti tagasi lükkama, sest see ainult halvendab parkimiskorraldust Tallinnas.

LAIAPEA: Liikluskoormuse vähendamiseks tahate valmistada ette Tallinna ka riigimaantee rajamise. Kuidas suhtute aga mõtesse viia Eestis sisse maanteemaksud?

TEGUS TALLINN: See on taas riigi tasandi otsustamise koht.

LAIAPEA: Kas pooldate Tallinnas kaasava eelarvemenetluse kasutuselevõttu? Seda on rakendatud juba mitmetes teistes Eesti linnades (Tartus, Pärnus, Viljandis jne.).

TEGUS TALLINN: Kui seda teha väga väikeses mahus üldeelarvest, on tegu pigem populistliku sammuga. Lubada linlastel otsustada ühe, viie või kümne protsendi üle hääletada, aga 90 protsendi üle mitte? Meie läheneme kaasavale linnajuhtimisele palju laiemalt, näiteks eespool kirjeldatud linnavalitsuse mudeli abiga. Peame ka oluliseks, et linnavalitsusel oleks kohustus oluliste otsuste ja suurte investeeringute eel need linnakodanikega läbi rääkida.

LAIAPEA: Kas teie valimisliidu tegevus jätkub ka juhul, kui see ei peaks nüüd valimiskünnist ületama?

TEGUS TALLINN: Eks siis näis, praegu panustame küll sellele, et valmisliit võiks saada päris hea tulemuse ja moodustame volikogus ka fraktsiooni. Tõsi, kõik selle liikmed oleksid oma hääletuses vabad. Aktiivsed linnakodanikud, isegi kui nad ei osutu valituks, vaevalt üleöö passiivseks muutuvad.

Haruki Murakami “Värvitu…”

Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.

Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”