Põhimõtteline valik

Artikkel ilmus 14. septembril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalikel valimistel saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See valik tasuks mõelda läbi eriti hoolikalt.

Hetkel kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.

Kõige lihtsam on anda oma hääl muidugi esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandi linnas ligi 30% valijatest. Loodan, et tänavu selliste valijate osakaal langeb, sest mitmed erakonnad on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.

Kuna minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ning läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus on mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.

Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga… kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, siis saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on see õppetund.

Teine elementaarne kriteerium on see, et valida tasub ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased õnne käivad katsumas.

Seadus ütleb praegu, et kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub (rahvastikuregistri andmetel) vastavas omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algselt ehk 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks oluliselt poliitikute valimisturismi.

Kindlasti tasub pidada oma valikut tehes silmas ka seda, et kandidaadil oleks olemas funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat.

Pean tunnistama, et neist kriteeriumitest lähtudes on minu arvates nüüd Viljandis täiuslikult sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud alles poole aasta eest veel isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab esineda nüüd tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks.

Samas hästi võiks ju kuulutada eestlasteks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu tegelikult kusagil Doonau ääres, nagu seda teeb teatavasti ka härra Madison – kas ta tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin nüüd enne valimisi vaid paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus.

Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis, sest Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi. Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta tegelikult elab: Pirital. Kas arvab, et tallinlased teda ei valiks, aga viljandlased on piisavalt ohmud, et seda teha?

EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Kergesti ärrituvast Madisonist, kes armastab ise kõvasti lõugu lõksutada, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.

Kuna enamik valijatest on tänaseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse selle kohta, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused nüüd vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kellel puudub kindel eelistus.

Eelkõige soovitan ma valida inimesi, keda te isiklikult tunnete, kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui selleks vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.

Ma ei nõustu samas väitega, et kui valimas ei käida, siis puudub hiljem õigus midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, siis puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia. Kuigi sellega saadakse jälle kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.

Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.

Looming nr. 8, 2017

Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.