Kusagil kõrvalises paigas, keset metsa, on rühm teadlasi töötanud juba seitse aastat uue põlvkonna bioloogilise hübriidi loomise kallal. Morgan on nende kolmas katse, esimesed kaks ebaõnnestusid.
Ta on alles viie aastane, aga näeb tänu ebausutavalt kiirele kasvule välja neli korda vanem. Kuid erakordse füüsilise võimekusega ei ole kaasnenud samaväärset vaimset arengut. Morgani äkiline vihasööst kutsub esile uurimise, mille eesmärgiks on hinnata, kas projektiga jätkata või mitte.
Luke Scotti esimene täispikk mängufilm ei ole eriti sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Eesti filmikriitikud on hinnanud selle parimal juhul korralikuks, aga pigem ikka keskpäraseks või lausa naeruväärseks. Mujal maailmas ei ole oldud heldemad.
Aga mulle tundus see huvitav.
Mitte seetõttu, et film oleks kuidagi silmapaistvalt kaasakiskuv või efektne (selles mõttes on Alex Garlandi “Ex Machina” muidugi parem), vaid nende küsimuste pärast, mida see kohati täiesti otsesõnu tõstatab.
Kõigepealt, kas Morgan on see või tema? Kui teadlased peavad Morganit temaks, aga kohtlevad teda ikkagi sellena, siis kas ei ole nende käitumine ebainimlik ja Morgani reaktsioon sellele mitte elajalik, vaid sügavalt inimlik?
Kui Morgan ütleb oma vihasööstu selgitades, et ei tahtnud haiget teha, “see oli otsustusviga, ma tegin vea”, siis mõistab ta, et käitus valesti. Kui talle selle peale korduvalt rõhutatakse, et “lihtsalt ole sina ise”, siis õhutatakse teda loobuma enesekontrollist, elama välja oma allasurutud viha. Ja kui ta seda teeb, siis ei tundu ta lõpuks enam inimlik, kuigi tegelikult näitab just see, et ta seda oli.
“See oli minu viga, ma ei oleks pidanud teda segadusse ajama,” ütles Morgani esimese vihasööstu ohvriks langenud naine. “Ta on hea tüdruk. Ta sattus lihtsalt hetkeks segadusse, see võib juhtuda igaühega.”
Järgneva tapatalgu valguses võivad need sõnad kõlada küll naiivselt, aga põhimõtteliselt oli sellel teadlasel õigus. Morgan oli väike tüdruk, segase identideediga (“Ma olen midagi uut, selle kohta ei ole sobivat silti.”), kes mõistis ise enese piiratust (“Mul on aeg-ajalt raskusi metafooridega.”), aga aeti viimase piirini, kust ei olnud enam tagasiteed.
Samavõrd õnnetu kuju on projekti hindama saadetud riskispetsialist Lee Weathers, kes jätab esialgu küllaltki sümpaatse mulje, kuid osutub eelmise põlvkonna hübriidiks, halastamatuks timukaks, kellel ei ole üldse inimlikke tundeid või kes neid täielikult kontrollida suudab (filmi lõpus istub ta üksi laua taga, vaadates oma käsi, mis ei värise).
Selle filmi vastuvõtmist raskendab ilmselt tõsiasi, et siin ei ole ühemõtteliselt positiivseid või negatiivseid tegelasi, kellele vaataja saab kergesti kaasa elada või täielikult vastanduda. Morgan ja Weathers on mõlemad vastuolulised kujud, teadlased muudab inimlikuks nende ambivalentne suhtumine Morganisse ning isegi korporatsiooni juhte, kes otsustavad arendustöö lõpetada, suunata kõik vahendid eelmise põlvkonna mudeli tootmisse, võib inimlikult mõista.
See ei ole sugugi halb film filosoofiliste mõtiskluste või vestluste arendamiseks, aga lapsevanemad peavad teadma, et see on küllaltki vägivaldne. Samas ei mõju see vägivald alati üleliia usutavalt. Mind ennast häiris kõige rohkem see koht, kus Morgan verd tilkuva suuga ringi jooksma pandi – mõjus liiga edwoodilikult. Veidi teises võtmes võinuks saada sellest loost palju parema filmi.