Eeldusel, et Keskerakonna juhatus langetab homme tervemõistusliku otsuse, mis viib lähiajal liberaal-tsentristliku koalitsiooni sünnini, leiavad sotsid ja Isamaa ennast nüüd pärast valimistel saadud tagasilööke opositsioonist. Mis neist edasi võiks saada?
Mais toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Sotside juhatus langetas juba mõistliku otsuse, et enne neid erakonna juhti vahetama ei hakata. Küsimus otsustatakse juunis toimuval korralisel üldkogul.
Jevgeni Ossinovskil oleks mõistlik erakonna juhiks nüüd mitte kandideerida. Usun, et ta otsustab taanduda, nagu tegi 2015. aastal lõpuks Sven Mikser, kelle juhtimisel oli saadud siis valimistel mõnevõrra väiksem tagasilöök kui tänavu.
Kes võiks saada sotside uueks juhiks?
Indrek Saar ei ole oma ambitsioone selles osas varjanud. Nähtavasti võib ta kandideerida. Kuid mul on raske mõista, kuidas tema valimine erakonna esimeheks sotside seisu parandada aitaks. Pigem oleks see samm edasi hääbumise suunas.
Marina Kaljurand on ennast juba ise välistanud. Äsjastel valimistel oli ta sotside kandidaatide hulgast kõige populaarsem, kuid tema sihiks on selgelt pääsemine europarlamenti, mitte saamine erakonna juhiks.
Samuti pole mõtet spekuleerida siin täiesti suvaliste nimedega.
Üks võimalus on teha uuesti panus Sven Mikserile. 2015. aasta parlamendivalimistel tema juhtimisel küll langeti, aga 2011. aastal saadi oma ajaloo parim tulemus – 19 kohta Riigikogus, nagu sel korral EKRE.
Paraku ei saa äsjaste valimistulemuste põhjal öelda, kas see panus ennast ka ära tasuks. Mikseri korjatud häältesaak ei olnud just halb, aga see ei olnud ka väga hea. Mõistlik oleks teda veel eurovalimistel testida.
Valitsusest välja langemine annab sotsidele nüüd vähemalt võimaluse tulla eurovalimistel välja tugevama nimekirjaga: esikolmik Marina Kaljurand, Sven Mikser, Jevgeni Ossinovski; Indrek Tarandi võiks panna kõige lõppu.
Kui Mikser siis ka pärast häälte kokkulugemist teiseks jääb, võib tema populaarsuses kindel olla. Kui ta aga Ossinovskist tahapoole langeb, pole ilmselt mõtet erakonna juhtimises sellist vahetust teha.
Milline võiks olla nende plaan B?
Järgmine loogiline valik oleks Katri Raik. Tema sai äsjastel valimistel Kaljuranna järel ja Ossinovski ees paremuselt teise tulemuse (kui vaadata mitte häälte arvu, vaid osakaalu ringkonnakvoodist).
Raik suudaks tõenäoliselt paremini kui keegi teine võita sotsidele tagasi neid valijaid, kes läksid Eesti 200 taha. Võib-olla õnnestuks neil tema juhtimisel see erakond lõpuks (enne järgmiseid parlamendivalimisi) isegi endaga liita.
Seega, sotside asemel testiksin mina nüüd kõigepealt eurovalimistel Mikserit. Kui ta seal põrub või erakonnal tervikuna mandaat saamata jääb, siis laseks käiku plaan B.
Kõige laastavam oleks neile nüüd kindlasti see, kui üldkogul lähevad vastamisi Ossinovski ja Saar. Võimalik on teha palju mõistlikumaid käike.
Aga mis saab nüüd Isamaast?
Helir-Valdor Seederi positsioon erakonna juhina nähtavasti ohus ei ole, sest ta suutis päästa Isamaa valimiskünnise alla jäämisest, aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades ei ole nendegi seis kiita.
82-aastane Tunne Kelam võib küll taas kandideerida, kuid esinumbriks oma vanuse tõttu ju enam hästi ei sobi. Varem tema mantlipärijaks peetud Marko Mihkelson läks Isamaa ekrestumise eest ära Reformierakonda.
Jüri Luik tegi Isamaa kandidaatide hulgast nüüd parlamendivalimistel küll parima tulemuse, sobiks hästi nende esinumbriks eurovalimistel (kuigi sisuliselt oleks õigem panna selleks Urmas Reinsalu, nagu tegi 2004. aastal Res Publica), kuid jäi selgelt alla samas ringkonnas kandideerinud Kaljurannale.
Ma ei tea, mida nad nüüd tegema peaksid, et mitte kaotada kohta europarlamendis.
Need fraktsioonid, kuhu Isamaa ja sotsid seal kuuluvad, jäävad kaheks suurimaks kindlasti ka pärast mais toimuvaid valimisi. On selgelt Eesti huvides, et meil neis mõlemas jätkuvalt oma esindaja oleks. Paraku võib halvimal juhul juhtuda, et varsti ei ole enam kummaski.
Nende asemel võivad pääseda sinna hoopis paar EKRE tegelast, kes jäävad fraktsioonituteks saadikuteks või ühinevad mõne väikese euroskeptikute fraktsiooniga, mille mõju on europarlamendis praktiliselt olematu.