Luuletustega esinevad Kalle Kurg, Peeter Ilus, Martin Vabat, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Hanneleele Kaldmaa, Mari Karilaid ja Antonio Gamaneda. Üks neist teatab: “Mõnikord vaim tulebki / pagendusest peale.” Tabavalt öeldud. Häid, kauneid kujundeid leidub teisigi, näiteks “ajame üksteist teineteisega segi”, “vöökirja kootud me lugu”, “armusängi laotub sumedus” jms. Üldiselt aga midagi vapustavalt hingeminevat mina enda jaoks ei leidnud.
Kurg astub lisaks üles novelliga “Euroopa öö”, mis mõjub väga filmilikult. Kujutasin lugedes ette, et meespeategelast võiks mängida umbes 40-aastane Jüri Järvet, ühte politseinikku Raivo E. Tamm. Teistesse rollidesse ei suutnud ma oma mälusopist kohe sobivaid näitlejaid leida. Kui jõudsin lõppu, siis leidsin sealt märke: “Novelli eelvariant esitati Klassikaraadios aastal 2004.” See on veebis järelkuulatav (autori enda esituses).
Film oleks muidugi parem, aga selleks oleks vaja Järvetit, keda enam ei ole, ja teisi näitlejaid, lavastajat, produtsenti ja otse loomulikult ka raha, mille eest nad selle valmis saaksid teha. Nii jääb sellest kõigest vaid kujutlus minu peas – päris hea film oleks, kuigi suhteliselt lühike, umbes 45 minutit. Täispika mängufilmi tegemiseks oleks vaja ka teist lugu, teist novelli, mis sellega kuidagi haakuks, hästi kokku sobiks, või siis laiendada veel seda, mis juba olemas. Aga nii või teisiti on täna juba liiga hilja (parim aeg telelinastuseks oli 2004. aasta mais, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga).
Avaldatud on katkend Stepan Karja romaanist “Käbi ja känd”, mis kujutab endast varem ilmunud romaanide “Eelkoolid” ja “Võõrad majas” mõttelist järge, viies lugejad potisetode maailma. Seejärel esinevad lühiproosaga Ülar Ploom, Kristjan Haljak, E. K. Mägi, Paul Johannes Raud. Viimane on saanud maha päris hea novelliga “Anonüümsed autorid”, mis räägib salakirjanikust, kes kirjutab ennast lõpuks täiesti põhja.
Ilukirjandusliku osa lõpetab järjekordne jagu seriaalist “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus Toomas Kall kehastub sel korral Jaan Kaplinskiks. Tasub samuti lugeda.
Järgneb üks Meelis Friedenthali mõtisklus, siis Kärt Hellerma pikem kirjutis Livia Viitoli novellistikast. “Viitoli novellid [teevad seda], mida hea kirjandus ikka: otsivad maailma tuuma ja elustavad seda. Lugude psühholoogilisele sügavusele liitub hea tehnika ja viimistletud vormistus, ei mingit liigliha. Siin tuleb kindlasti kasuks Livia Viitoli varasem luuletajakogemus,” kirjutab Hellerma.
Aidi Vallik annab põhjaliku ülevaate eelmise aasta lastekirjandusest ühe asjaosalise pilgu läbi. “Vana hea Wimberg oma koguga “Ahoi!” on selle aasta lasteluuletajate hulgas kõige vabama, vaheldusrikkama ja mängulisema vormikeelega autor, kes puistab just nagu varrukast nii vaba- kui riimvärssi, on vaimukas, leidlik ja lõbus,” kirjutab Vallik. Debütantidest tõstab ta eriti esile Kadri Leppa.
Veronika Kivisilla kirjutab Tiia Toometi mõttekogumikust “Vanaduse võlud”, aga ka mõningates tema vanematest lasteraamatutest. Jan Kaus mõtiskleb düstoopia paratamatuse, utoopia võimalikkuse teemal, mainides muu hulgas Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat”. Paistab, et see teos tekitab inimestes ikka igasuguseid mõtteid, annab tõesti ainest olulisteks vestlusteks.
Kätlin Kaldmaa kirjutab kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest. Hästi kirjutab. Leiab, et Eestis oleks vaja hakata ülikoolis õpetama loovkirjutamist ja kirjastustoimetamist. Ta märgib muu hulgas, et “kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta.” Nõus.
Samas aga kuulutab ka, et tihti võib näha “arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale.”
Nii kategoorilise väitega on siiski raske nõustuda. On ju täiesti mõeldav, et autor ei tahagi oma teosega midagi öelda, et ta ei mõtle kirjutades üldse lugeja peale või üritabki lihtsalt lugejatel juhtmed kokku jooksutada. Või siis tõesti ei suudagi ennast teistele arusaadavalt väljendada.
Leo Luks kirjutab Mart Kanguri luulekogust “Liivini lahti”, Mari Peegel Maimu Bergi novellikogust “Hitler Mustjalas”, Meelas Karutald (kellegi kodanikunimi?) Andrei Hvostovi romaanist “Šokolaadist prints” ja Maarja Vaino Viivi Luige artiklikogust “Pildi ilu rikkumise paratamatus”.