Millal hakata valmistuma kohalikeks valimisteks?
2013. aastal lasi reformierakondlane Rein Oselin tõmmata Paides üles suure valimisreklaami, millel andis teada, et kandideerib nelja aasta pärast linnavolikokku, ja soovitas jälgida enda tegemisi. Ta ei osutunud valituks.
2017. aastal kandideeris Viljandi linnapeaks Jaak Madison (EKRE), kes ei teadnud pool aastat enne valimisi veel sedagi, kas kandideerib Viljandis, Paides või Järva vallas. Ta pääses volikokku üsna korraliku häältesaagiga, kogudes üksi 65,4% kõigist erakonnale antud häältest, aga ei vaevunud hiljem eriti istungitel käima ja on sealt nüüdseks lahkunud.
Kaks äärmuslikku näidet. Oselin volikokku ei pääsenud. Madison seevastu sai just seda, mida tahtis: suurendas Viljandimaal enda toetajaskonda, et koguda rohkem hääli Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Selle tulemusel pistab ta nüüd viie aasta jooksul tasku pool miljonit eurot, mis peaks vabastama ta elu lõpuni vajadusest kunagi kusagilt veel midagi pihta panna. Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib koguda siis erakonnale hääli küll kusagil mujal, aga viljandlasi lollitama ta enam ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.
See seab äärmiselt raskesse olukorda partei, mis oleks eelmine kord ilma esinumbrile läinud häälteta volikogust välja jäänud. Kes suudaks Madisoni vääriliselt asendada? Kõige sobivam oleks ilmselt EKRE uus wunderkind Ruuben Kaalep. Küllap leiaks temagi Viljandist mõne aatekaaslase (vast koguni samalt aadressilt), kes võimaldaks talle fiktiivse elukoha, et ta saaks meie linnapeaks kandideerida.
EKRE esimees Mart Helme kuulutas igatahes erakonna suvepäevadel peetud kõnes, et kohalikud valimised on väga tähtis lahing, mille tulemusest sõltub väga palju. Ta pani erakonna liikmetele südamele, et nad hakkaksid oma kodudesse laiali sõites selleks lahinguks kohe valmistuma. “Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha,” lubas ta samas. Nii et 2021. aastal võib oodata EKRE poolt taas kõva paugutamist. Tõenäoliselt ka Viljandis, kuigi praegu toimetab see erakond siin väga vaguralt ja vaikselt.
Poliitilise maastiku teises servas tegutsev Eesti 200 hakkas samuti juba suvel kohalikeks valimisteks kandidaate otsima. Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg kandideeris tänavu Riigikokku nende nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid ei ole erakonda astunud. Eks paistab, kas Eesti 200 suudab Viljandis mingi valimisnimekirja kokku saada.
Üheks märgiks hoogsast valmistumisest kohalikeks valimisteks on ka Riigikogus kohe-kohe langetatav otsus kaotada poliitilise välireklaami keeld. Iseenesest mõistlik samm. Praegu on poliitiline välireklaam keelatud aktiivse agitatsiooni ajal (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast), kuigi just see on aeg, mil kandidaatidel oleks tõesti põhjust välireklaami teha (varem ei ole neid ju veel registreeritudki). Keeld kaotatakse, sest oma väidetavat eesmärki (hoida kokku kampaaniakulusid) ei suutnud see täita (välikampaaniad algasid lihtsalt varem ja reklaam suunati teistesse kanalitesse, kus see läks kokkuvõttes kallimaks). Pealegi on sellest kinnipidamist raske tagada.
See aga viib nüüd paratamatult mõttele, kas ei oleks juba aeg loobuda ka kandidaatidele kehtivast elukohanõudest? Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandemete esitamine on seadusega keelatud. Seda tegevatele poliitikutele ei paista minevat korda ka see, et nii sooritavad nad avaliku õigusrikkumise, millega õõnestavad seaduse autoriteeti laiemalt. Ja nende valijad kiidavad selle oma häält andes heaks.
Küsimus ei ole ainult inimeste aususes ja ühiskondlikus moraalis. Ebaausate poliitikute eeskuju on nakatanud paraku paljusid tavakodanikke, nii et elukohateates valeandmete esitamisest on saanud suurt majanduslikku kahju põhjustav ühiskondlik probleem. Kui omavalitsustel puudub elanikkonnast korralik ülevaade, on raskem planeerida avalikke teenuseid. Just praegu viivad teadlased läbi uuringut, mis läheb maksma ligi miljon eurot, et selgitada mobiiltelefonide asukoha määramise abil välja, kus inimesed tegelikult elavad. Registrite ebatäpsus on ka peamine põhjus, miks on nii problemaatiline plaan viia järgmine rahvaloendus läbi üksnes nende põhjal, kuigi sel moel hoitaks kokku vähemalt 10 miljonit eurot.
Tõenäoliselt ei ole põhjust loota, et kohalikel valimistel kandideerimiseks elukohateates valeandmeid esitanud tegelasi õiguskaitseorganite poolt korrale hakatakse kutsuma, sest selle valdkonna eest vastutavaks ministriks on praegu isik, kes on teinud seda ka ise.
Milleks on vaja reeglit, mille järgimist praktikas isegi ei üritata tagada? Tundub, et seda on vaja just õigusrikkujatele, sest see aitab piirata valimistel neile korralike, seaduskuulekate inimeste poolt pakutavat konkurentsi. Elukohanõude kaotamisel saaksid kandideerida kohalikku volikokku needki, kes elavad parajasti mujal Eestis või hoopis välismaal, kuid hoolivad siiski ka sellest paigast, kust nad on pärit. See võiks aidata hoida eriti just maapiirkondadest lahkunud noorte sidemeid oma vana kodukandiga. Praegu peaksid nad ju seal kandideerimiseks valetama.
Töö volikogus, kui seda korralikult teha, ei ole mingi meelakkumine. Viljandis kuluks minu hinnangul umbes 20-30 tundi kuus (asjaosalised võivad muidugi parandada, kui ma eksin), et linnavolikogus arutatavad teemad endale nii selgeks teha, et nende osas seal kaasa võiks rääkida, korralikult volikogu ning mõne komisjoni töös osaleda. Tund päevas ei pruugi tunduda esmapilgul palju, aga nelja aasta peale kokku teeb see vähemalt pool aastat tasuta tööd. See peaks olema tõsine mõtlemise koht kõigile, kes kohalikel valimistel kandideerimist kaaluvad.
PS. Artikli autor võib kandideerida 2021. aastal kohalikel valimistel Viljandi linnas. Sama võivad teha kõik teised vähemalt 18-aastased hääleõiguslikud isikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses.
Artikkel ilmus 17. oktoobril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.