Kuna sain juhuslikult Jazzkaare kõrvalfestivali Viljandi Jazzkaareke 2016 passi, siis käisin kõigil neljal selle raames toimunud kontserdil, neist esimene oli Maria Laura Baccarini & Régis Huby ülesastumine kohvikus Fellin teisipäeval.
Tuntud legendi kohaselt tuli eesti keel kunagi rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teisele kohale. Vaevalt selline võistlus tegelikult üldse toimus, aga minu meelest on usutav, et itaalia keel selle võitis, sest see kõlab tõesti väga meloodiliselt.
Ei ole ilmselt juhus, et ooper on tulnud just Itaaliast, sellest keelekeskkonnast.
Baccarini ei ole küll ooperilaulja, aga ta on ka näitleja ja tema esinemine oli sellele vastavalt äärmiselt teatraalne. Kahju ainult, et ma kõigest aru ei saanud, sest nende Giorgio Gaberi laulude või muusikaliste jutustuste puhul, mida esitati, olid kahtlemata väga olulised ka sõnad.
Viljandi Vibes sai Baccarini & Huby oma kaamerate ette Tallinnas. Vaadake-kuulake!
Kolmapäeval oli kavas Erki Pärnoja esikplaadi “Himmelbjerget” esitluskontsert Pärimusmuusika Aida suures saalis, mis oli rahvast peaaegu täitsa täis, kuigi mitte päris – hea tulemus Viljandi kohta, kui arvestada, et tegemist ei ole just peavoolupopiga.
Erki Pärnoja kontsert #erkipärnoja #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi
A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
See oli nüüd universaalne muusikakeel, sõnadeta, mis on mõistetav kõigile, aga oma nüansside keerukuse poolest lõpuni arusaadav ainult neile, kes on üritanud seda ise rääkida. See oli, kui võtta asi siin kokku vaid ühe sõnaga: võimas.
Nad katsetasid publiku peal ka uuemat kraami, millest väikest kildu võib näha ülal. Tegelikult oleks pidanud kogu selle loo telefoni võtma ja piraatvideona YouTube-i panema, sest see oli seda väärt, aga ma tahtsin keskenduda siis rohkem kuulamisele.
Neljapäeval esines aida väikeses saalis kontrabassimängija Steinar Raknes, kes oli esimest korda tuuril luuperitega ja samuti uusi asju katsetas. Tema lood sisaldasid ka sõnu, kusjuures mitte niisama muusika saateks, vaid neil oli ka sisu.
Kui mõne nädala eest Eesti Muusika Päevade ajal korduvalt kuulatud Mirjam Tally “First Flight” (esitaja Kristin Kuldkepp; leidsin vahepeal veebist isegi ühe varasema salvestuse) oli akadeemilisema, peenema helikeelega, siis Raknese kontrabassimuusika on rahvalikum, kohati (ilmselt taotluslikult) ülevõimendatult kärisev.
Lisaks päris oma lugudele esitas ta ka töötlusi tuntud paladest (Joni Mitchelli “Woodstock”, Depeche Mode’i “Personal Jesus” jms. vana kuld). Temagi jäi Tallinnas VV kaamerate ette. Vaadake-kuulake!
Eile õhtul oli lõpuks järg Kadri Voorandi kvarteti käes. Aida väike saal oli pilgeni rahvast täis. Paigutati küll ka lisatoole, aga osad jäid ikkagi uksetaha. Voorand ise oli ilmselgelt sõiduvees ja jämmis hiljem veel ka aida kohvikus.
Kontserdi ajal tuli mul selline mõte, et keskajal oleks ta kuulutatud nõiaks ja tuleriidale saadetud, sest temast kiirgas sellist pöörast väge, mis võinuks muutuda ohtlikuks valitsevale korrale. Saalis olid ka kaamerad. Nii et loodetavasti läheb selle kontserdi salvestus ka kuhugi veebi üles.
Tegelikult, mõtlesin ma kohvikus, peaksid kaamerad teda kogu aeg saatma, sest kunagi ei tea, kus ja millal sellest suust jälle kuldmune hakkab lendama, kuigi… võib-olla oli tal eile lihtsalt erakordselt hea tuju, ebatavaliselt positiivne meeleolu (ei ole ju võimalik, et inimene kogu aeg sellises seisundis viibib).
Tingituna vajadusest hoida kokku rahalisi vahendeid jäid mul endal ostmata nii Voorandi värske album “Armupurjus” kui ka Pärnoja “Himmelbjerget”, kuid need mõlemad on sellised, mille kunagi soetada tahaks, kui neid muidugi enne päris läbi ei müüda.
Lisaks mainin, et pärimusmuusika festival otsib vabatahtlikke. Minul on juba pass hangitud, et saaksin teha sealt toredaid blogipostitusi, aga see on eriti hea võimalus väljastpoolt Viljandit pärit noortele (tagatakse ka peavari ja kõhutäis), kes kaaluvad siia õppima tulemist, et linn enne üle vaadata.