Selle filmi tegemist saatis algusest peale uskumatu ebaõnn, kuid kõigi tagasilöökide kiuste jõudis see lõpuks ikkagi vaatajateni. Tulemus ei ole küll silmapaistvalt erakordne, aga see on siiski päris meeldiv film.
2011. aastal läks Brian Duffieldi kirjutatud stsenaarium nn. musta nimekirja. See on igal aastal detsembris koostatav nimekiri USA filmitööstusega seotud inimestele meeldinud stsenaariumitest, mis ei ole jõudnud tootmisse. Ligi kolmandik neist on aga hiljem filmideks vormitud ning nende hulgast on tulnud ka päris hinnatud töid, näiteks viimati “Spotlight” ja “The Revenant”.
“Jane Got a Gun” ei jõudnud sellesse nimekirja viimaste seas, kuid oli siiski tabeli teises pooles, saades enam kui kolmesaja küsitletu käest (iga vastaja võis tuua välja kuni kümme stsenaariumit) kokku üheksa häält. Võrdluseks, et “Saving Mr. Banks” sai neid samal aastal 13, aga “Self/less” ainult kuus.
2012. aasta kevadel teatati, et filmis hakkab mängima peaosa Natalie Portman, keda võibki ilmselt tänada selle olemasolu eest (ta on ka üks filmi produtsentidest). Protsessi käigus vahetusid nii režissöör, operaator kui ka juhtivad meesosatäitjad (korduvalt).
Esilinastus oli kuulutatud välja 2014. aasta augustisse, aga lükati korduvalt edasi, kuni filmile õigusi omanud levifirma läks pankrotti. Seejärel omandas need teine ettevõte, mis kavatses lasta filmi kõigepealt välja Euroopas, esilinastus pidi leidma aset eelmise aasta novembris Prantsusmaal, aga lükati seal toimunud terroriaktide tõttu jälle edasi.
Lõpuks jõudis “Jane Got a Gun” tänavu siiski mitmetes riikides kinolevisse (Eestisse vist ei tulegi), aga osutus seal läbikukkumiseks ja ka kriitikud ei ole seda nüüd väga kõrgelt hinnanud, kusjuures ära jäeti isegi pressilinastused.
Aga mitte seetõttu, et see oleks halb film, mille pärast on põhjust häbi tunda. “See oli veider juhtum, kus stuudio ning levitaja lihtsalt otsustasid, et nad on nagunii vastu näppe saanud ega tahtnud pressilinastustega vaeva näha,” märkis Scott Mendelson @ Forbes, kelle sõnul väärinuks see film paremat kohtlemist.
Jah, see ei ole ilmselt midagi sellist, mis läheks kinoajalukku, aga see on päris hea, suht rahulik western, tehtud suure lugupidamisega selle žanri suhtes. Tõenäoliselt saab sellest üks unustatud film, mida suurematel filmihuvilistel on tulevikus ikka ja jälle meeldiv avastada.
Kuna ma üritan ärata selle postitusega filmi vastu huvi, mitte selle vaatamist rikkuda, siis ei hakka ma selle sisu siin üldse lahkama, vaid panen lõpetuseks lihtsalt viite torrentilehele.
Vähemalt mulle see küll meeldis. Ja Portman on selles võib-olla isegi ühes oma parimas rollis, kuigi see ei ole kaugeltki nii suurejooneline nagu mitmed tema varasemad osatäitmised – ma nii mõistan, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis, et see lõpuks ikkagi valmis sai.
PS. Kui keegi tahab nüüd siiski lugeda rohkem filmi sisu kohta, siis soovitan kiigata selle lingi taha, mis viib leheküljele, kus pakutakse USA lapsevanematele informatsiooni, mis peaks abistama neid lastele filmide valimisel. Seal on üldse väga huvitavad sisukokkuvõtted, kuigi seda filmi näiteks alla 16-aastastele ei soovitata – ja eriti naljakas on lugeda sealt neid tekste tegelikult pärast filmi vaatamist, kui on juba teada, mida see endast täpsemalt kujutab.