Paari aasta eest, kui eesti keelde jõudis lõpuks Marcel Prousti “Õitsvate neidude varjus” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar), võrdlesin seda siin veidi James Joyce’i teosega “Ulysses”, mis on nüüd samuti eestikeelestatud. Kirjutasin toona:
“Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.
Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.
/—/
Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.”
“Ulysses” on nüüd eestikeelses tõlkes ligi 840 lehekülge põhiteksti (+saatesõna jm), seega samuti päris korralik telliskivi, mis võtab riiulis ruumi umbes kahe tavalise suurteose jagu. Kas või kui sageli seda sealt kätte võetakse, sõltub muidugi lugejast.
Arvustustes on tõstetud nüüd esile, et selle tõlke valmimine on juba ise omaette vägitükk. Karl Martin Sinijärve sõnul monumentaalne saavutus. Andrei Hvostovi hinnangul sai Paul-Eerik Rummo hakkama võimatuga. Mõlemad nimetatud mainisid ühtlasi, et lugeda võib kõnealust teost kogu elu…
Jah, siinkohal toon välja paar mõtet lugejate poolt Hvostovi artiklile jäetud kommentaaridest, mis avavad seda asja veidi teise nurga alt:
“Selle teose lugemine on tavaraamatusõbrale ilmselt sama suur katsumus kui tõlkijale selle tõlkimine.”
“Loetav see teos pole, tohutult fragmentaarne ja sidusus olematu.”
See kultuuriline ja poliitiline kontekst, kuhu “Ulysses” kõigi oma alltekstidega omas ajas paigutus, on tänapäeva lugejatele tõenäoliselt suures osas tundmatu. Samuti on raske näha nüüd enam midagi šokeerivat nendes kohtades, millele viidates see teos – kui sündsusetu – siis Ühendriikides ja Ühendkuningriigis ära keelati.
Kas “Ulysses” võiks sobida lugemiseks ka mittekirjanikele ja mittekirjandusteadlastele, keda ei seo sellega mingi juba aastakümneid kestnud love–hate relationship? Muidugi, see sobib hästi näiteks täiskasvanute unejutuks. Kui seljataga on pikk ja raske, väsitav päev, aga õhtul ikka kuidagi und ei tule, tasub võtta sisse vaid 10–15 lehekülge ja pea kukub kolksti lauale (usun, et enamasti piisab isegi vähemast). Järjehoidjat kasutada ei ole vaja, järgmine kord võib avada suvalisest kohast.
Teine oluline sihtgrupp (unetute kõrval) on kindlasti kõik need tudengid, kes saavad inglise filoloogiat vms. õppides ülesande lugeda Joyce’i teost algkeeles. Nüüd saab lugeda seda lihtsalt paralleelselt Rummo tõlkega, et ei peaks enam tundma kuidas enda ajud kärssama hakkavad.
Hieronymuse sarjas on ilmunud juba üle neljakümne raamatu. Joyce’i teosest ma nendega tutvumist alustada ei soovita, sest see on ikkagi liiga raske purikas. Sissejuhatuseks sobib paremini Prousti “Õitsvate neidude varjus”, seejärel tasub võtta ette Laurence Sterne’i “Tristram Shandy elu ja arvamused” ning alles siis Joyce. Kardan, et sellise pikema soojenduseta ei pruugi selle teose lugemisega kaugele jõuda.