Elver Loho kogub veebikeskkonnas rahvaalgatus.ee allkirjasid Riigikogule suunatud ettepanekutele kanepituru paremaks reguleerimiseks. Jäänud on vähem kui kaks nädalat, et saada kokku tuhat allkirja.
Elver, oled töötanud välja äärmiselt konservatiivse plaani kanepituru riiklikuks reguleerimiseks, mille rakendamisel muutuks ravikanep Eestis patsientidele reaalselt kättesaadavaks, kuid samas väheneks tõenäoliselt nn. tänavakanepi kättesaadavus. Vajadus sarnase reformi järele on ilmselt selge paljudele, kes on viitsinud ennast selle teemaga kurssi viia, sellesse süveneda. Oled saanud kindlasti ka negatiivset vastukaja nende poolt, kelle arvates praegune keelupoliitika muutmist ei vaja. Tahaks aga hoopis teada, kas oma pahameelt selle plaani suhtes on väljendanud ka mõni kanepitarvitaja? Ma kujutan ette, et kõik ei pruugi sellest vaimustuses olla.
Ootasin märksa rohkem negatiivset tagasisidet kui olen seni saanud. Olen kohanud üksikuid negatiivseid kommentaare siin-seal ja needki piirduvad solvamisega, mitte ei ürita kuidagi lahata miks reformiplaan paha on ja kuidas paremini Eesti kanepipoliitikat reformida. Oleksin väga tänulik kui mõni minu plaani vastane viitsiks kätte võtta ja pakkuda välja alternatiivseid viise Eesti praeguse kanepipoliitika kitsaskohtade parandamiseks.
Eesti inimeste meelsuse kraadimiseks käisin suve lõpus mööda vanalinna ringi ja küsisin neilt lihtsa küsimuse: “Mis on teie mured seoses kanepi legaliseerimisega Eestis?” Umbes pooled olid kanepi legaliseerimise poolt ilma ühegi mureta. Veerand pooldasid ravikanepit, kuid legaliseerimise küsimuses ütlesid, et nad ei tea teemast piisavalt. Viimane veerand oli kõige huvitavam. Sarnane muster kordus mitu korda. “Ma kardan, et siis saavad noored liiga kergesti kanepi kätte.” Paus. Silmad liiguvad. Suu vajub natuke lahti. “Aga nad saavad ju praegu ka kätte.” Paus. “No parem olgu ikka legaalne ja riigi kontrolli all, jah, siis saavad noored raskemini kätte.”
Kohtasin ka üht täielikku kanepivastast, kes kahjuks oli päise päeva ajal pargipingil istudes liiga purjus, et formuleerida ratsionaalset argumenti kanepi legaliseerimise vastu. Ta kordas vaid oma põhiteesi: “Riik jagab raha valesti!”
Mis puudutab kanepitarvitajate pahameelt, siis nad enamasti mõistavad, et nende hobi on olnud ühiskonna pilgu alt eemal ja selle suhtes on veel piisav võõristus, et alustada tuleb konservatiivselt. Mina ja sina teame, et kanepitarvitajate hulgas on väga edukaid Eesti ühiskonna liikmeid, kuid kuna nad pole n.ö. “kapist välja tulnud”, siis valitseb teemakaugete inimeste peades Pealtnägija poolt installeeritud stereotüüp depressioonis noormehest, kes lisaks kanepile ka kõike muud keelatut kehasse topib, kuni ühel hetkel tekib isu väljuda korterist akna kaudu. Enamus kanepitarvitajaid loomulikult mõistab, et säärases taustsüsteemis on minu välja pakutud regulatsioonimudel tõenäoliselt maksimaalne, mida ühiskond oleks nõus hetkel vastu võtma. Siiski, jah, on ka olnud üksikuid, kes tahaks rohkem ja kiiremini.
Põhiline argument minu plaani vastu kanepi pooldajatelt on see, et minu plaan ei võimaldaks neil endile ise kodus kanepit kasvatada. See tundub inimestele ülekohtune, sest kodus võib õlut ja veini pruulida, aga paar kanepitaime kapis lampide all oleks endiselt keelatud. Kuna mu plaan näeb ette kanepi väiketootmise soodustamist, siis ma soovitaks neil inimestel hakata tulevikus legaalseteks kanepi väikekasvatajateks. Varustage kanepikohvikuid, et saaks kasvatamise kulud tasutud ja jääb ka endale piisavalt toodangut tarvitamiseks järgi. Pluss niimoodi õpite ettevõtjaks olemist, mitme kuu peale ette planeerimist, kvaliteetset väiketootmist, aruandlust riigi ees ja kümneid muid sotsiaalseid ja majanduslikke oskusi, millest kõigest on iseseisvas elus tohutult kasu.
Oma algatusele ravikanepi patsientidele kättesaadavaks muutmiseks kogub just praegu allkirjasid ka Riigikogus esindamata erakond Eestimaa Rohelised. Mis on põhilised erinevused sinu plaani ja roheliste ettepanekute vahel? Miks on pandud üles kaks eraldi petitsiooni?
Mõlemad petitsioonid said alguse minu ja Roheliste esimehe Aleksander Laane vestlusest 12ndal juulil raekoja platsil. Luureinfo väitis, et sotsidel oli plaanis ravikanepi teema sügisel üles võtta. (Sama luureinfo levis eelmisel aastal eelmise sügise kohta, aga siis ei tulnud sellest midagi.) Pakkusin välja Laanele, et davai, teeme rahvaalgatuse ravikanepi seadustamiseks. Tegu on probleemiga, mis mõjutab väga väikest kogukonda Eestis, seega mõte oli, et isegi kui tuhat allkirja kokku ei saa, siis kui sotsid hakkavad sügisel ravikanepit reguleerima, saavad Rohelised taguda rinnale ja öelda, et see on tänu nende petitsioonile. Lubasin välja mõelda mis seal petitsioonis olema peaks ja koostada esimese mustandi.
16ndal juulil saatsin Laanele oma mustandi – sisuliselt lihvimata sõnastusega versioon minu tänasest petitsioonist ja sisaldas ka tänast kanepituru reguleerimise punkti. 27ndal juulil saatis Laane oma versiooni – tänase Roheliste petitsiooni – koos kaaskirjaga, et vaata üle, paari tunni pärast läheb üles. Sisuliselt minu versiooni kaks esimest punkti, ümber sõnastatud.
Mille poolest minu ja Roheliste petitsioon erineb on selles, et minu petitsioon käsitleb Eesti kanepipoliitika kitsaskohti tervikuna, mitte ei tegele vaid ravikanepi aspektiga. Üritasin Rohelistele selgitada, et vaadates seda tervikuna, on võimalik inimestele rääkida kõigist Eesti kanepipoliitika kitsaskohtadest ja saavutada rohkem muutusi kiiremini. Ainult ravikanepi reguleerimine on siuke madala oksa ubin, mida kerge ära noppida ja kuulsust koguda, aga see tähendaks ka, et märksa raskem oleks mõne aasta jooksul rääkida kanepituru reguleerimisest, sest tuleb vastus: saite ju oma ravikanepi, vaatame mõned aastad kuidas see töötab.
Mis ma kõige rohkem kardan on see, et kui Roheliste petitsioon saab tuhat allkirja kokku ja minu oma ei saa – ja Rohelistel õnnestub nõudmised saada seaduseks – siis meil ei ole võimalik rääkida kanepituru reguleerimisest enne kui pärast uusi riigikogu valimisi. Ehk siis järgmised 5-6 aastat toimuks edasi kanepitarvitajate ja -kasvatajate puuri panek ja neil puuduks legaalne ja maksustatud väljund oma hobile.
Sellest murest lähtuvalt, olles äsja saanud Laanelt Roheliste petitsiooni lõpliku teksti, veensin teda Roheliste petitsiooni ülespanekuga ootama, lihvisin ära oma mustandi ja panin selle enne Rohelisi üles. Hommikul helistas mulle väga pahane Laane ja pakkusin talle välja, et pange oma petitsioon ka üles, teeme ristturundust üksteise petitsioonidele, et teie võtke ravikanepi osa ja ma räägin kanepipoliitikast laiemalt, tegutseme mõlemad kogukonna huvides ja ühiselt, aga säärast koostööd ei ole mitte kusagilt veel materialiseerunud.
Ehk siis teisisõnu, mõlemad petitsioonid nõuavad ravikanepi osas suuresti samu asju, sest mõlema nõudmised pärinevad minu koostatud algsest mustandist. Ma loodan, et kui mõlemad petitsioonid saavad tuhat allkirja täis, siis saame korraldada asjad niimoodi, et riigikogu komisjon korraldab kaks istungit – üks ravikanepi teemal, kus on esindatud mõlemad petitsioonid ja teine kuu aega hiljem kanepituru reguleerimise teemal, kus on esindatud minu petitsioon. Kui ravikanepi reguleerimist on lisaks erakonnale nõudmas eraldi petitsiooniga ka sõltumatu aktivist, siis on vast ka riigikogu liikmetel psühholoogiliselt lihtsam ravikanepi reguleerimise protsessi algatada, sest see teema ei ole siis enam niivõrd politiseeritud, see ei ole enam “riigikogu teeb tasuta reklaami Rohelistele” juhtum. Nii mõnigi riigikogu liige ei pruugi väga tahta Rohelistele tasuta reklaami teha, hääletades Roheliste kui konkureeriva erakonna algatuse poolt.
Eesti viimaste aastate kanepiaktivismi ajalugu on kolme etapi ajalugu. Esimene etapp toimus 2013-2014, mil sai loodud MTÜ Ravikanep ja kogukond hakkas organiseeruma Mart Kalveti kui tasakaaluka ja intelligentse haritud autoriteedi ümber. Alguse sai formaalne kanepipoliitika aktivistide liikumine Eestis. 2015 sai korraldatud koos Madis Masinguga konverentse ja meeleavaldusi, läks trükki esimene korralik eestikeelne kanepiteadust lahkav raamat. Aktivistid pistsid järjest rohkem nina teki alt välja, eksperimenteerisid, õppisid ja viisid teema avalikkuse ette. Järjest enam hakkasime saama positiivset meediakajastust. Loosung “Jah kanepiaktsiisile!” kõnetas üllatavalt paljusid inimesi. Sel aastal on käes kolmas etapp: kanepipoliitika reformivajaduse ja arutelu tõstatamine Eesti päevapoliitikas, konkreetsete reformiplaanide viimine riigikogu ette.
Oleme õigel kursil ja varsti saame Eesti kanepipoliitika reformitud. Selles ma ei kahtle.
Suurbritannias tuli narkopoliitika reformimiseks loodud erakondadeülene parlamendirühm, kuhu kuulub ka mitmeid konservatiive, näiteks Peter Bottomley ja Zac Goldsmith, äsja välja põhjaliku raportiga, milles kutsutakse üles ravikanepi legaliseerimisele, aga Eestis on väljendanud kõige jäigemat vastuseisu just ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud. Mart Helme ütles enne Riigikogu valimisi Telegramile antud intervjuus: “Üks minu poegadest, kes õpib arstiks, võttis ka selle teema kodus üles, aga meie abikaasaga võtsime mõlemad väga eitava seisukoha.” Kas on näha märke sellest, et riigikogulased on valmis seda teemat nüüd vähemalt avatult arutama (ilma selliste eelarvamusteta, mis välistavad sisulise debati)?
Nii palju kui mina olen konservatiividega rääkinud, siis vähemalt ravikanepit nad toetavad. Samas ma juhin tähelepanu kuivõrd emotsioonipõhine on Mart Helme seisukoht selles teemas. Tema arstiharidusega poeg ütleb talle sisuliselt seda, et soovib, et tema arsti-arsenalis oleksid ka kanepipõhised preparaadid, sest niimoodi oleks tal lihtsam oma patsiente ravida. Tema isa, kel ei ole arstiharidust ja kes tõenäoliselt ei tea väga palju inimese endokannabinoidsüsteemist ega arstiteaduse detailidest on aga seisukohal, et kanepipõhised preparaadid ei tohiks ühegi Eesti arsti arsenalis olla.
Kumb neist on pädevam otsustama? Kummal neist on aga reaalne võim muutmaks vastavaid seadusi?
Mart Helme soovib saada Eesti presidendiks ja ma ütlen, et mul isiklikult ei oleks selle vastu mitte midagi, aga iga president peab lisaks elukogemusele kuulama ka oma nõunikke, eriti teemades ja valdkondades, kus nõunikel on märksa rohkem elukogemust. Arstikunsti valdkonnas peaks Mart Helme kindlasti usaldama oma poja arvamust. Kanepipõhised preparaadid on ohutud. Nendest on patsientidele kasu. On patt piirata arstide ligipääsu millelegi, mis võiks oluliselt parandada isegi härra Helme elukvaliteeti, kui ta peaks vanaduses näiteks vähiga rinda pistma.
Sageli arvatakse, et kanepi legaliseerimine läheb korda ainult mingitele noortele popsutajatele, aga näiteks kevadel Viljandis toimunud temaatilisel arutelul olid hoopis mõned pensioniealised kodanikud need, kes ühe riigikogulase ümmarguse jutu peale ärritunult lahkusid.
Olen Neeme Lalliga kanepiteemat arutades kuulnud, et kanep käis sovjeti-Eestist läbi hipiajastul ja paljud tolleaegsed noored, tänased auväärses eas härrad ja prouad, paljud neist tarvitavad seda siiamaani. Samuti kohtusid mitmed tänased pensionärid kanepiga esmakordselt Vene sõjaväes, kuhu soojemate liikmesriikide sõdurid olid oma “rohelise” kaasa võtnud.
Eesti vanemate põlvkondade kanepitarvitamise harjumused on miski, millest ma tahaks rohkem teada ja millest ma ei tea piisavalt, et isegi spekuleerida palju neid võiks olla. Üks asi, mida ma olen aga 50+ inimeste puhul täheldanud on võime käsitleda kanepiteemat väga ratsionaalselt ja objektiivselt.
Ma nüüd lihtsustan ja üldistan meeletult, et näidata üldiseid trende: 20ndates pannakse pidu ja tihtipeale suitsetatakse ka kanepit, 30ndates punutakse pesa ja eriti pärast esimese lapse sündi on nii mõnigi mu pühapäevapopsutajast sõbranna muutunud järsku paadunud kanepivastaseks, sest kardetakse oma lapse tuleviku pärast. Kui lapse üles kasvatamise kogemus juba käes, siis saadakse aga taas kergemini aru, et riigi poolt mõistlikult reguleeritud kanepiturg on noortele ohutum kui see tänane Metsik Lääs meie tänavatel. Inimene võib olla paadunud kanepivastane, aga ta peab ka tunnistama, et riigi poolt konservatiivselt reguleeritud kanepiturg on tema lapsele ohutum kui tänane olukord, kus kanepiturgu reguleerivad diilerid, kel pole eriti vahet mida ja kellele nad müüvad, peaasi, et raha saab teenida.
Vanusega tuleb tihtipeale perspektiiv. Tuleb see tunne, kus nähakse ühiskonda tervikuna. Nähakse neid emotsionaalseid ja regulatiivseid jõudusid, mis suunavad inimeste käitumist. See on see aeg, kus hakatakse rääkima traditsioonidest ja mõeldakse konservatiivsemalt, sest traditsioonides nähakse harmoonilise elukorralduse saladust. Tahtes Eestis midagi muuta, ei saa me üle ja ümber nendest inimestest ja ka kanepipoliitika reformi läbi viies tuleb arvestada nende inimeste arvamusega ja nende soovidega. Ma arvan, et väga paljud neist toetaksid minu plaani, kui nad teaksid sellest, sest minu plaan on säärane, mis hoiaks kanepi noortest eemale paremini kui täna. Nii kanepivastaste kui ka kanepiaktivistide eesmärgid on sarnased – vähem noori tarvitamas ja vähem tööealisi täiskasvanuid vangis riigi raha eest puhkusel. Sellest mõttest lähtuvalt peaksime ümber kujundama Eesti kanepipoliitikat.
Suurt osa Eesti poliitikat juhivad 30ndates-40ndates mehed, kel kodus väiksed lapsed. Tegu on tõenäoliselt kõige kanepi-skeptilisema seltskonnaga. Väga raske on sellistel inimestel kodus põhjendada miks nad pooldavad kanepi legaliseerimist ja kas nad tahavad, et ka nende väike laps hakkaks tulevikus kanepit tarvitama. Tegu on emotsionaalsete teemadega, kus nüansirikka vastuse andmine on raskendatud. Kuna Eesti iive on nii madal, siis väga palju riigi poliitikat tehakse just lähtuvalt väikelastega perede nõudmistest ja vajadustest.
Mul on sõnum nendele noortele peredele: kui te tahate, et klassivend teie lapsele tulevikus kanepit ei pakuks, siis toetage minu plaani Eesti kanepipoliitika reformiks! Minu plaan võimaldaks legaalset kanepitarvitamist ainult vanuses 21+, ainult kinnistes kanepikohvikutes ja ainult perearsti poolt väljastatud tervisetõendi alusel. Igasugune reklaam oleks keelatud. Reguleeritud turu tekkimine tervetele täiskasvanutele vähendaks oluliselt kanepi musta turgu ja see ei pressiks enam kasumi otsingul otsapidi koolidesse ja laste sekka. Mida väiksem on must turg, seda lihtsam on ka politseil seda ohjata ja teie laps on paremini kaitstud kanepi mõjude eest vanuses, kus see võib teie lapse arengut negatiivselt mõjutada. Kui ta saab ükskord täiskasvanuks ja tema huvi kanepi vastu on nii suur, et ta käib perearsti juurest läbi ja taotleb endale tervisetõendi, et kanepikohvikut külastada, siis saate kindlad olla, et tema tarvitamisharjumused on tema perearsti järelevalve all ja et ta ei pahvi suvalist kahtlast heina, mida must turg talle juba täna pakub.
Toomas Hendrik Ilves on osade arvates vist küll pidevalt pilves, aga kümne aasta eest presidendiks saades väitis ta, et ei ole kunagi kanepit suitsetanud. Samas oli Ilves toona seisukohal, et narkopoliitika kujundamisel tuleks erineva ohuastmega aineid rohkem eristada. Möödunud kümne aasta jooksul ei ole tulnud tema suust sel teemal aga enam ühtegi avaldust. Praegu presidendivalimistele eelnenud kampaaniaid vaadates tundub, et Eestis võib seista ees veel kümme kaotatud aastat. See on kahtlemata ühiskondlikult oluline teema, aga valimisdebattides seda isegi ei mainita, kuigi räägitakse kõigest muust, mis presidendi pädevusse ei kuulu. Kuidas säilitada sellises olukorras lootus, et need asjad siin kunagi üldse muutuvad?
Pikaaegse kanepitemaatika valdkonna aktivistina olen kuulnud igasuguseid jutte. Inimene, kes presidendi lähikondlastega on minevikus lävinud, mainis, et otseloomulikult on THI käest kanepi ja ravikanepi teemal arvamust küsitud ja otseloomulikult on palutud tal neil teemadel avalikku seisukohta võtta. THI seisukoht olevat olnud, et ta ei taha kanepist rääkida enne oma ametiaja lõppu ja et siis on ta nõus toetama ravikanepit ja rääkima ka üldisest kanepituru reguleerimisest. Ma ei tea kas see tõele vastab, aga see ei oleks üllatav ega ammugi ainulaadne käitumine.
Niimoodi käitudes liituks THI terve rea endiste maailmakuulsate poliitikutega, keda kõiki ühendab üks asi: ametis olles vaadati halba olukorda ja inimeste kannatusi vaikides pealt, aga kui võimutool edasi antud, siis järsku tullakse välja kui suur inimõiguste kaitsja ja rahvusvahelise narkopoliitika kritiseerija.
See küsimus nii praegusele presidendile kui ka praegustele presidendikandidaatidele peaks olema julguse kohta. Neilt peab küsima: kas oled nõus kritiseerima tänast narkopoliitikat oma ametiajal või kavatsed paljude riigipeade eeskujul oodata ametiaja lõpuni, mil sul on märksa vähem võimu millegi muutmiseks?
Ja otseloomulikult peab tänase narkopoliitika kontekstis käsitlema ka legaalseid narkootikume etanooli ja nikotiini. See on minu jaoks arusaamatu miks rääkides narkopoliitikast ei räägi me tihtipeale legaalsetest narkootikumidest. Ka nende regulatsioon vajaks parandamist.
Esimesed vastavad petitsioonid tehti Eestis tegelikult juba 15 aastat tagasi, kui loodi portaal Täna Otsustan Mina, mis võimaldas nende esitamist. Kui sa nüüd need nõutud allkirjad kokku saad, Riigikogus vastava komisjoni ees ära käid ja ikkagi midagi ei muutu, mis siis edasi saab? On sul selles osas veel mingeid plaane?
Erinevus 15 aasta taguse olukorraga on selles, et täna on meil asjalikud autoriteedid kodanikuühiskonnas, ajakirjandus hakkab juba ääri-veeri kanepiteemat kajastama mitte-kollaselt ja mis kõige tähtsam – meil on konkreetne otsedemokraatia vahend rahvaalgatuse näol. Tuhat allkirja ja saad rääkida otse rahvasaadikutega, kusjuures delegatsiooni vastu võttev riigikogu komisjon peab võtma ka kirjaliku ja põhjendatud seisukoha miks mingisugune ettepanek ei ole realistlik või tehtav. Ametnik võib su kuu peale saata ja ei juhtu temaga midagi, aga poliitik avalikul istungil peab muretsema ka oma tulevase häältesaagi pärast ja see sunnib teda rohkem arvestama tema ees oleva ja oma muresid väljendava kogukonnaga.
Olen täiesti veendunud, et kui mõlemad petitsioonid saavad riigikogu ette, siis ravikanep muutub Eesti patsientidele reaalselt kättesaadavaks juba järgmisel aastal. Mis puudutab kanepituru reguleerimist ja kanepikohvikute süsteemi, siis mitu riigikogu liiget on mulle öelnud, et nad ei taha sel teemal sõna võtta, aga kui tuleb eelnõu nende töölauale, siis nad vajutavad rohelist nuppu. Ma loodan, et minu kanepituru reguleerimise plaan saab eelnõuks, et see jõuab suurde saali ja et iga fraktsioon jätab nupuvaliku iga saadiku isikliku südametunnistuse hooleks, mitte ei veena hääletama üht- või teistmoodi, nagu tihtipeale Eesti poliitikas juhtub.
Kuniks riigikogu liikmetel on vaba voli hääletada poolt või vastu ja neile see võimalus antakse, siis tuleb demokraatlikus ühiskonnas säärast otsust aktsepteerida. See on rahvusriigi parlamendi legitiimne otsus. Kui tuleb negatiivne otsus, siis kindlasti mõni erakond võtab kanepipoliitika reformiplaanid oma järgmiste valimiste platvormi ja demokraatia jätkub. Tänane kanepipoliitika on meile suuresti peale surutud Onu Sämi poolt ja Eesti ühiskond ei ole Eesti kanepipoliitikat kujundanud ise, lähtuvalt Eesti olukorrast ja Eesti inimeste vajadustest ja soovidest. Me saame seda muuta. Rahvaalgatus on suurepärane demokraatlik instrument tõstatamaks ühiskonnas teemasid, mille huvilistel puudub parlamendis esindatus.
Ma siiralt loodan, et Donald Trump saab USA presidendiks. Trump toetab ravikanepi võimaldamist patsientidele. Trump toetab osariikide õigust legaliseerida kanep, kui nad niimoodi peaks otsustama. Trump kindlasti ei hakka Eestit karistama selle eest, et meie otsustame Eestis kanepiturgu reguleerida teistmoodi kui tema eelkäijad meile ette kirjutasid. Trumpi võit võimaldaks Eestile lõpuks ometi iseseisvat ja rahvuslikest huvidest lähtuvat kanepipoliitikat. Eesti inimesed on alati suutnud keerulisi ja segaseid aegu ära kasutada oma rahva hüvanguks – see on nii meie vabariigi loomise kui ka meie vabariigi taastamise lugu. Mul on usku, et ka seekord tegutseme targalt ja näitame tervele maailmale eeskuju.