Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.
Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.
Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.
Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.
“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.
Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.
Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.
Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.
Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.
Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.
Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.
PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.