Maaülikooli teadlaste koostatud populaarteaduslik raamat Eesti väikejärvedest. Kõigepealt üldist juttu järvede tekkimisest, omadustest ja tüüpidest, uurimisest, nimedest jms. Seejärel on lähemalt tutvustatud ligi sadat sel sajandil uuritud populaarsemat väikejärve.
Eestis on kokku umbes 90 tuhat seisuveekogu, mille pindala on suurem kui paarkümmend ruutmeetrit, aga keskkonnaregistrisse kantud looduslikke ja tehisjärvi on vaid paar tuhat. Nende hulgas leidub ka laukaid, tiike, veega täitunud karjääre ning muid selliseid veekogusid, mida igapäevases kõnepruugis üldiselt järvedeks ei nimetata, kuigi need võivad täita sarnaseid funktsioone (olla kalastus ja/või ujumiskohad). Väikejärvedeks on liigitatud kõik peale Peipsi järve ja Võrtsjärve.
Järvede osakaalult on Eesti Euroopas neljandal kohal – Norra, Soome ja Rootsi järel ning Läti ja Leedu ees. Kõige levinumad järvenimed on siin Mustjärv ja Suurjärv, järgnevad Linajärv ja Kogrejärv. Inimtekkelisi seisuveekogusid on juba pea sama palju kui looduslikke.
Põhiosa raamatust võtavad enda alla kirjeldused konkreetsetest järvedest. Grupeeritud on need peamiselt kõrgustike ja madalike järgi. Eraldi on välja toodud ka Hiiumaa ja Saaremaa suuremad järved, sealhulgas Laialepa laht, mis on teatavasti tuntud ka Laiapea lahena, kuigi seda asjaolu kõnealuses raamatus ei mainita. Teose üks puudusi ongi see, et kirjeldatud veekogude alternatiivseid nimesid ei ole üldiselt lisatud. Samuti pole kasutatud etnograafilist materjali, järvedega seotud legende jms. huvitavat.
Juttu on järvede füüsilistest parameetritest, nende seotusest teiste veekogudega. Igast järvest on nii foto kui ka väike kaart, millel näha selle kuju. Kui kedagi huvitab, milline on mõnes järves vee ja/või planktoni koostis, siis need vastused saab kätte. Juttu on ka suurematest taimedest, kaladest, sääskedest ja muudest elukatest.
Peatutud on looduskaitselistel piirangutel, aga mainitud ka seda, kui järve ümber kulgeb RMK matkarada ning läheduses asub puhke- ja telkimisala, kusagil on paadisadam või rand jne. Mõne puhul öeldakse otse ära, et “ujumiseks ja kalapüügiks järv ei sobi, ka ligipääs on kehvade teeolude tõttu raske.” Selles mõttes hea käsiraamat neile, kes tahavad küll avastada enda jaoks uusi järvi, aga mitte kuhugi mülkasse eksida.
Viljandimaalt on jõudnud valikusse Viljandi järv, Õisu järv, Mäeküla järv, Kariste järv, Veisjärv, Ruhijärv ja Ördi järv. Mitte väga palju, aga samas on paljud piirkonnad kaetud veelgi hõredamalt, näiteks Raplamaad esindab ainult Loosalu järv, Järvamaad Kakerdi järv. Kõige rohkem järvi on Võrumaalt. Eks see ole mõneti loogiline, sest Kagu-Eesti ongi meil ju kõige järverikkam piirkond, samas kui Kesk-Eestist on neid raskem leida, kuid võinuks siiski olla veidi ühtlasemalt kaardile laotuv see valik.
Ilmselt seadis autoritele omad piirid ka see, et kõiki järvi ei ole sel sajandil lihtsalt nii üksipulgi uuritud (vee koostist jms.), et neist nüüd teistega võrdväärselt kirjutada oleks saanud. Tõenäoliselt jäid selle sõela taha kinni nii mõnedki veekogud, mis võinuks muidu valikusse pääseda.
Kui lähtuda puhtalt sellest, kuhu inimestel ujuma tasuks minna, pannuks mina sisse ka näiteks Vanamõisa järve (kuigi tuleb märkida, et rohkete allikate tõttu on see kohati ohtlik – sinna on uppunud ka häid ujujaid), aga selle raamatu koostamisel on valikukriteeriumid olnud nähtavasti veidi teistsugused. Teadlased on vaadanud seda temaatikat ikkagi rohkem oma erialasest perspektiivist, mitte läbi tavakodanike silmade.
PS. Kõvasti pildimaterjali Eesti veekogudest leiab aadressilt https://vee.kogud.emu.ee