Kaks filmi, vaadata kõlbavad mõlemad, aga esimene on siiski küllaltki traagilise alatooniga, kuid teine päris huumori rikas ehk humoorikas.
Poola draama, mille peategelane on raske füüsilise puudega sündinud Mateusz (Dawid Ogrodnik), kes ei ole võimeline ei rääkima ega ka kirjutama. Arstid arvavad, et tal on ka sügav vaimne puue, aga tegelikult see nii ei ole. Filmis jälgitakse tema kasvamist. Vaatajatele näidatakse maailma läbi Mateusze silmade. Tema katseid näidata inimestele, et ta saab kõigest aru, et ta ei ole “juurvili”. Lõpuks õnnestubki see selgeks teha ning leida moodus suhtlemiseks märkide keeles. Vahepeal juhtub aga nii mõndagi.
Maciej Pieprzyca 2013. aastal valminud mängufilm põhineb osaliselt Przemek Chrzanowski elul, millest Ewa Pięta tegi juba ligi kümme aastat varem dokfilmi “Jak motyl”, mis erinevatel festivalidel kõvasti auhindu võitis. Kui Pięta vaid paar aastat hiljem (38-aastaselt) vähki suri, siis tuli Pieprzyca mõttele teha samal teemal mängufilm. Chrzanowski pilti näidatakse ka selle filmi lõpus, aga pärast seda, kui film kinodesse jõudis ja samuti festivalidelt auhindu kogus, süüdistasid Chrzanowski ja tema ema režisööri lihtsalt nende ärakasutamises.
Poola tabloidi Super Express reporter Vanessa Nachabe-Grzybowska, kes selle loo 2001. aastal esimesena avalikkuse ette tõi, kirjutas 2013. aasta sügisel, et Chrzanowski ei saanud alguses isegi kutset filmi esilinastusele. Filmitegijad lubasid teda rahaliselt aidata, aga pärast esilinastust ei olnud ta neist enam midagi kuulnud. Chrzanowski elas endiselt äärmises vaesuses. Tema filmi edust osa ei saanud.
Pieprzyca üritas alguses neid süüdistusi tõrjuda, väites, et ajakirjanik moonutas fakte ja rebis sõnu kontekstist välja (samuti rõhutas ta, et see film ei ole Chrzanowski lugu, vaid põhineb sellel üksnes osaliselt; lepingu loo kasutamiseks allkirjastas filmi produtsent, mitte tema; Chrzanowski emale oli siiski makstud paartuhat zlotti (ehk alla viiesaja euro); pealegi oli Chrzanowski lugu teada juba 10-12 aastat ja seega ei saa vastutust tema viletsa olukorra eest asetada Pieprzyca õlgadele – Nachabe-Grzybowska ise ei teinud Pieprzyca sõnul samuti midagi, et Chrzanowskit abistada), kuid lõpuks teatas lihtsalt, et rohkem ta seda teemat ei kommenteeri.
Asi läks seega päris inetuks. Aga film on hea. See oli meeldinud ka Chrzanowskile ja tema emale. Ogrodnik mõjub Mateuszt kehastades väga elutruult (vähemalt minusugusele vaatajale, kes ei ole selliste inimestega päriselt kokku puutunud).
Prantsuse komödraama, südamlik film, mis põhineb režisöör Samuel Benchetrit’ väidetavalt autobiograafilise romaani “Les Chroniques de l’Asphalte” esimesel osal, toob vaatajate ette kolm lugu, mida ühendab üks kortermaja.
Teisel korrusel elav Sterkowitz (Gustave Kervern) ei taha maksta oma osa uue lifti ostmiseks, sest tema lifti ei kasuta. Teised majaelanikud on sellega nõus tingimusel, et siis ei tohi ta hakata kasutama ka seda uut lifti. Peagi jääb Sterkowitz ratastooli. Selleks, et mitte jääda vahele lifti kasutamisega, hakkab ta käima väljas ainult öösiti – endale haigla toiduautomaadist süüa toomas. Nii tutvub ta juhuslikult ühe haiglaõega (Valeria Bruni Tedeschi), väites talle, et on fotograaf.
Jeanne Meyer (Isabelle Huppert) on vananev näitleja, kes alles sisse kolib. Temaga tutvub naabripoiss Charly (Jules Benchetrit), kui naine vajab abi oma korteriukse avamisel. John McKenzie (Michael Pitt) on astronaut, kes maandub mingi eksituse tõttu selle kortermaja katusel. Tema koputab proua Hamida (Tassadit Mandi) uksele, et paluda luba helistamiseks.
Need lood on rohkem nagu linnalegendid, mida noored rääkida armastavad, mitte tõestisündinud asjadest, kuigi midagi täiesti ulmelist neis ei ole. Selles mõttes… kes teab kui palju seal üldse fantaasiat on, võib-olla tõesti midagi sellist kunagi kusagil juhtus.