Rubriik: Viljandi

Möödunud on aasta kohalikest valimistest. Paras aeg teha väike vahekokkuvõte.

Nagu teised tavakodanikud, olen minagi jälginud Viljandi linnavolinike tegevust täiesti isehakanud poliitikavaatlejana. See tähendab sõltumatu kõrvalseisjana, kes ei oma mingit siseinfot ega ole seotud ühegi erakonna kohaliku kontoriga. Tuginen üksnes sellele, milline mulje on jäänud avalikest allikatest kättesaadava info põhjal.

Kõigepealt veidi ühest tehnilisest pisiasjast, mida ei saa kahjuks jätta mainimata.

On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha.

Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.

Sakala arvamuskülge lugedes võib jääda mulje, et Viljandi linnas käib opositsiooni ja koalitsiooni vahel kõva andmine. Volikogu istungitel nii teravas toonis üldiselt ei esineta. Kohe alguses jaurasid sotsid ja ekrelased küll pikalt selle pärast, et koalitsioonisaadikud tahtsid nimetada neid “vähemuseks”, mitte “opositsiooniks”, aga tegelikult ei ole nad volikogus enamasti ei vähemuses ega opositsioonis – otsuseid võetakse sageli vastu konsensuslikult.

Sotsiaal-natsionalistliku opositsiooni, kui kasutada neile endile meeldivat sõna, juhtivaks jõuks on selgelt sotsiaaldemokraadid. Minu valimiseelne arvamus (eelmise aasta 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloos “Põhimõtteline valik”), et EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks pürginud Jaak Madisonist oleks volikogus rohkem tüli kui tulu, osutus nähtavasti ekslikuks – ta jooksis poole pealt minema juba esimeselt istungilt ning ongi osutunud üheks suurimaks puudujaks.

Kui tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei jõua isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile, oleks erakonna huvidest lähtudes kahtlemata mõistlikum loovutada oma koht seal mõnele enda aatekaaslasele, kes päriselt Viljandis elab. Usun, et pärast Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi nii juhtubki.

Madison võib muidugi väita, nagu riigikogulastel kombeks, et põhiline töö käib komisjonides (sotside ettepanekul sai temast majanduskomisjoni aseesimees), aga seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida, sest nende istungitest ülekandeid ei tehta ning protokollid ei ole veebist leitavad.

EKRE on üllatanud ka sellega, et ei kasuta võimalust saata oma esindaja raadiosaatesse “Viljandi Linnatund”, kus kohalikud poliitikud arutavad volikogu tööga seotud asju.

Tundub nagu loodaksid ekrelased selle peale, et ka järgmine kord piisab Viljandi linnavolikokku pääsemiseks erakonna üldisest reitingust ning vahepeal ei ole vaja siin oma kohalike poolehoidjate toetuse säilitamise nimel vaeva näha. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus. EKRE tulihingelised toetajad on ju tuntud vankumatu truuduse poolest parteile, mis üritab kujutada ennast meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistusena.

Siinkohal tuleb muidugi tänada neid, kes tõesti viitsivad volikogu töös osaleda. Usun, et see on õpetanud neile kõigile kannatlikkust. Istungid venivad mõnikord päris pikaks. Rõhk sõnal “venivad”. Vähemalt ülekandeid kuulates on kerge muutuda kärsituks. Kui eeldada, et enamik volikogu liikmetest käib korralikult ka komisjonide istungitel (või toimuvad need tänapäeval juba enamasti elektrooniliselt?) ja teeb päevakorrapunktidega põhjalikult kodutööd, võib seda ametit, mille eest palka ei maksta, nimetada lausa täiskohaga hobiks.

Mõni ime siis, et volikogu istungitel domineerivadki Viljandis enamasti elukutselised või poolelukutselised poliitikud, riigikogulased ja erakondade funktsionäärid. Inimesed, kes ei ürita ennast kuidagi parteiliinis teostada (poliitilist karjääri teha), jäävad üldjuhul nende varju. Kuid samas on just neil sageli öelda midagi sisuliselt olulist.

Lõpetuseks veidi tulevikust. Ilmselt võivad kohalikku poliitikaelu mõjutada ka lähenevad Riigikogu valimised. Peagi aktiviseeruvad kindlasti need, kes üritavad kasutada linnavolikogu ära platvormina oma parlamendivalimiste kampaania tegemiseks. Samas võib parlamendivalimiste tulemus aga mängida jõujooni ümber ka linnavolikogus.

Viljandi on traditsiooniliselt olnud üks Isamaa tugevamaid kantse, kuid vähemalt praegu ennustavad küsitlused sellele erakonnale üleriigiliselt hoopis valimiskünnise alla jäämist. Mis juhtub sellisel juhul Viljandis? Kas varsti tuleks siis võimule uus koalitsioon, kuhu kuuluvad ikkagi ka kohalikel valimistel enim hääli saanud sotsid? Elame-näeme. Selge on see, et poliitikas ei ole miski kunagi päris kindel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Märtsis ja aprillis Viljandi linnavolikogu istungid väga pikad ei olnud, kuid läbi käis siiski mõningaid teemasid, mille kohta pean vajalikuks siia endale veidi märkmeid teha.

* Ranna puiestee 20 omanik Peep Must esitas talle samas asuva linnale kuuluva maatüki, millel asuvad tema krundi sissesõidutee tugimüürid ja trepp, otsustuskorras võõrandamise peale vaide, millega taotles langetatud otsuse ülevaatamist, sisuliselt maatükile määratud hinna muutmist. Minu meelest oli vaie täiesti põhjendatud. Volikogu aga otsustas rahuldada selle ainult osaliselt, tähendab pöörduda lihtsalt tagasi algse olukorra juurde.

See nüüd küll väga hea lahendus ei olnud. Põhimõtteliselt oleks vaja sellised pisikeste maatükkidega seotud küsimused Viljandis siiski vinks-vonks korda ajada. On ju selge, et linn ise ei hakka seda maad seal enam kuidagi kasutama.

* Viljandi linnavolikogu otsustas toetada Tartu kandidatuuri 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile ja volitada linnapead sõlmima vastav koostööleping. Täna ei ole veel selge, mis see Viljandile maksma võib minna, aga kulutused sellega kahtlemata kaasneksid. Selles mõttes oleks Viljandile võib-olla kasulikum, kui Tartu seda tiitlit ei saaks. Aga kui saab, siis on muidugi parem pardal olla, et midagi sellega seoses ka siin toimuks.

* Ühehäälselt langetati ka otsus lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus. Linnapea sõnul puudub sinna kuulumise järele täna vajadus ning mõistlikum on kasutada selle peale kuluvat raha teisiti. Uurisin järgi, et Läänemere Linnade Liidu liikmemaks, mis sõltub elanike arvust, on Viljandile alates käesolevast aastast 1200 eurot. Varem said idaeurooplased 30% soodustust.

Kui võrrelda Hansalinnade Liiduga, mille liikmemaks on 50 eurot aastas, siis on seda muidugi palju, aga mina oleksin sellegi poolest hääletanud vastava otsuse vastu, sest see on ikkagi üks kanal, mille kaudu saab Viljandit rahvusvaheliselt turundada ja koostööd arendada. Meie eelmine linnapea Ando Kiviberg oli lausa selle linnade liidu asepresident. Huvitav, et nüüd nii teise äärmusesse langeti.

* * *

Kui aeg-ajalt tundub, et linn üritab kõikjalt, kust vähegi võimalik, raha kokku hoida ja juurde kraapida, siis vahepeal langetatud otsus rajada veekeskus Vaksali ja Tallinna tänava äärde seda küll ei näita. Minu meelest olnuks palju mõistlikum ehitada see juba olemasoleva projekti alusel Kaalu tänava äärde.

Just eile jalutasin seal SEB Panga juures, mille hoone nüüd veekeskuse rajamise pärast maha tahetakse lõhkuda. Vaatasin, kuidas see sinna krundile üldse paigutuda võiks. Kui see tahetakse teha vaatega Vabaduse platsile, siis võivad ekshibitsionistid küll rõõmustada, aga vaevalt see teiste poolt palju kasutamist leiaks. Ja nii või teisiti mõjuks see seal ebardlikult.

Kaalu tänava projekt on hea. Selle juurde jäämisel võinuks juba varsti kopa maasse lüüa. Täiesti arusaamatu, miks see kõrvale heideti.