Kuna viibin ajutiselt ühes kohas, kus ma ei saa pidevalt arvutit kasutada ja postitusi klõbistada, siis olen hakanud blogima veidi ebareeglipäraselt, aga täna tuleb siiski väike postitus sarjast “Tunne oma kodumaad”. See tutvustab Loodi-Helme maanteelt Veisjärveni viivat juppi.
Kärstnast neli ja pool kilomeetrit Helme poole asub Järve tee bussipeatus, mille juurest paremale keerates jääb Veisjärveni veidi üle nelja kilomeetri. Sinna viib tavaline kruusatee, mis kulgeb põldude, heinamaade, puudesalude ja metsatukkade vahel, mööda mitmetest taludest.
Bussipeatusest ligi pooleteist kilomeetri kaugusel asub turismiatraktsioon (selle foto võib leida isegi veebirakendusest Google Maps): mälestuskivi, millega on tähistatud tuntud luuletaja Hendrik Adamsoni (1891-1946) kunagine elukoht. Kuna tänavu 6. oktoobril möödub tema sünnist 125 aastat, siis võiks ju käia vaatamas neid paiku, mis on seda mulgi poeeti kunagi inspireerinud.
Kui mööda teed edasi minna, siis jõuab lõpuks sildini, millega teatakse, et sealt algab eramaa, mida võib läbida ainult omaniku nõusolekul. See tähendab, et vanasti kasutatud ligipääs Veisjärvele on suletud. Aga kui keerata veidi enne seda paremale (sealt läheb üks peaaegu kinnikasvanud tee, mida ei ole kaartidel märgitud), siis jõuab varsti väikese, aga kõrvalise ujumiskohani.
Veisjärv on paljudes kohtades nii madal, et seal ei saagi õieti ujuda, aga siin läheb vesi kohe rinnuni. Halb on see, et põhjas on palju muda, kuhu jalad veidi kinni võivad jääda, kui need põhja panna. Samuti lendas ringi palju parme, kes tulid kohe verd imema. Aga kui nende eest kiiresti vette pageda, siis ei ole see suur probleem.
