Rubriik: teater

“Sätendav pimedus” (Ugala)

Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidend “Sätendav pimedus” on reklaami kohaselt arktiline triller, aga täpsem oleks ehk öelda, et koomiline košmaar, kus esineb õudust, mis on pööratud naljaks, aga lõpeb tõsiselt. Või kas ikka lõpeb?

“Mis temast sai?”

“Jäi sinna ja külmus ära.”

Need lausungid kõlasid eile saalis minu seljataga, kui pimedus kustus ehk etendus läbi sai. Selgus, et nähtud tulevärk jättis mõned otsad publiku jaoks siiski lahtiseks, võimaldades asuda tööle fantaasial, et mõelda välja alternatiivne lõpp.

Mina usun, et kui nad vahepeal ära ei ole surnud, siis elavad veel tänapäevalgi. See tähendab, et sellele näidendile võib tulla ka järg. Vähemalt teoreetiliselt.

Lugu leiab aset aastal 1967, kui ilmus biitlite “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”, mis on Lennoni biograafi James Woodalli arvates võtmeks tolle aja noorte mõistmise juurde. Markku Koski kohaselt mõjutas seda kõige enam sürrealism.

“See ühendas muretult ja rohmakalt üksteisega sobimatuid ideid, ilminguid ja esemeid,” kirjutas Koski, “see väljendas tabavalt kapitalismi tava kraapida ühte hunnikusse kõik, mis päikese all, ja teha sellest “loomulikuna” näiva süsteemi osakesi.”

Lavastuse helikujundus sisaldab laule ka biitlite varasematelt albumitelt ja viirastumas võib näha isegi ansamblit ennast, kuid ühtegi nende fänni me selles loos ei kohta. Sellegi poolest sobib Koski kirjeldus iseloomustama ka nähtud tükki.

Kus tegevus täpselt toimub, seda ei ole otsesõnu öeldud, aga kõik viitab Gröönimaale. Igatahes leiab see aset ühes kõrvalises suusakuurortis, kuhu saabub kuningliku naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar (näitleja Märt Avandi), et selgitada välja ühe oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Kuurorti pansionaadis, kus ta peatub, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Ja pansionaat ise jääb laviini tõttu lumevangi.

Kui see kõlas veidi nagu “Hukkunud Alpinisti hotell”, siis olete ilmselt õigel teel selles mõttes, et sarnaste teemadega seal mängitakse, kuid rõhk ongi seejuures just sõnal mängitakse. Kohata võib vihjeid ka mitmetele teistele tuntud teostele, näiteks “Ice Station Zebra”, aga kui üritada kasutada neid niidotstena, mis peaksid kuhugi välja viima, siis märkab peagi, et need vihjed on veidi eksitavad. Käib omamoodi mäng vaatajate ootuste ja ettekujutustega sellest, mis nende silme ees lahti hargneb.

Lava on kasutatud ära küllaltki hästi, aga vahepeal võib ajada veidi haigutama see, et seal läheb lihtsalt lugude jutustamiseks. Need lood on samas kohati üsna jõledad. See tähendab, et lastega ei tasu seda vaatama minna. Ja pole soovitatav ka nõrganärvilistele.

Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode’i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.