Rubriik: teater

“Surmkindlad asjad siin elus” (Ugala)

Tuntud ütluse kohaselt on ainsad kindlad asjad siin elus surm ja maksud. Andres Noormetsa lavastatud Andrew Bovelli draama “Surmkindlad asjad siin elus” maksudest otseselt ei räägi, kuid surm käib sealt läbi. Samas on domineerivaks teemaks siiski elu.

Ma ei olnud lugenud enne selle etenduse nägemist antud teemal mitte midagi. Tegelikult ei olnud isegi näidendi nimi täpselt meeles. Ma ei teadnud, kes on selle kirjutanud. Seega läksin eile saali täiesti nö. puhta lehena – ilma mingite eelteadmisteta.

Alguses tundus üldse, et see on mõne Eesti näitekirjaniku looming. Lugu seiklustest Euroopas, mida hakkas rääkima tegelane, keda kehastas Marika Palm, võinuks vabalt kuulda mõne eesti tüdruku suust. Kui kõlama hakkasid tegelaste nimed, sai muidugi selgeks, et tegemist on tõlkenäidendiga (tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle).

Esimese hooga mõtlesin siis, et nad oleks ikka võinud kohandada selle kohalikele oludele, panna tegelastele eesti nimed, et publikul tekiks kogu looga veelgi tugevam emotsionaalne side. Lõpuks sain aga aru, et sellisel juhul tulnuks seal muuta ära liiga palju asju; nii lihtsalt seda lugu Eesti oludesse üle kanda ei saa.

Kuid kohalikku publikut see ilmselgelt kõnetas. Kutsus esile nii naeru kui pisaraid. Ja lõpuks plaksutati püsti seistes päris kaua.

Kõige arusaamatum koht oligi samas päris lõpus. Saalis läks pimedaks. Tundus, et kohe võib hakata plaksutama. Selle asemel lasti veel jupp aega muusikat. Milleks selline viivitus? Kas näitlejatel oli vaja vahepeal kiiresti riideid vahetada? Selgus, et mitte.

Vaatasin nüüd ETV uudist, mille põhjal näib, et see oligi lihtsalt publikule antud järelemõtlemise aeg. Paistab, et esietenduse lõpus valitses saalis alguses haudvaikus, mille jooksul vaatajad nähtut seedisid. Ilmselt otsustati täita see paus hiljem muusikaga.

Millest see tükk räägib? Lühidalt: ühe perekonna lugu. Nõustun esietendust vaadanud Sakala reporteriga, kelle sõnul on see universaalne. Samas ei nimetaks mina seda perekonda tavaliseks (tegemist on lõpuks ikkagi väljamõeldud looga, kus asju esitatakse utreeritud kujul, sest muidu hakkaks ju publikul igav).

Mis puudutab näitlejatöid, siis mulle jätsid kõik hea mulje. Eriti ema rolli täitnud Vilma Luik, keda on Sakalas veidi kritiseeritud, mängis minu meelest väga hästi. Aga ka teised olid head.

Samas, mina ei ole näidendit lugenud, võrdlusmoment selles mõttes puudub.

Vaatasin nüüd, et Bovell on kirjutanud ka filmistsenaariume. Ainuke tema osalusel valminud film, mida ma näinud olen, on Baz Luhrmanni “Strictly Ballroom” (1992). Bovell oli alguses üks kaasstenaristidest, kuid Luhrmann, kelle näidendil see film põhineb, ei jäänud tema tööga rahule ja ta vahetati välja. Seega ei pruugi tema panust selles filmis palju näha olla, kuid vaadata soovitan seda siinkohal ikkagi.

Tantsuteema jookseb vilksamisi läbi ka kõnealusest lavastusest.

Bovelli näidend ise jõudis üldse esimest korda lavale alles mõne aasta eest. Ugala dramaturgi Liis Aedmaa sõnul on see parim näidend, mida ta on viimastel aastatel lugenud. Lavastaja Andres Noormets on kiitnud seda samuti ülivõrdes.

“Täna on kõik avalikud tekstid poliitilise alatooniga. See on anomaalne olukord, see tõmbab normaalsed asjad tükkideks. Inimene olemisest on saanud paradoks ja perekond on paisatud võitluse epitsentrisse,” seletas Noormets ühes pressiteates.

Jah… poliitiline alatoon. Meenub, et teater NO99 sulgemisega hoobeldes mainis Jaak Madison, et talle meeldib Ugala. “Teatritükid ja lavastused, millega nad välja tulevad, kõnetavad inimesi,” märkis EKRE aseesimees. Huvitav, kui paljusid neist ta ise tegelikult näinud on? Ja mida ta arvaks sellest tükist?

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

“Gogoli disko” (Ugala)

Mõne nädala eest Sakalas avaldatud intervjuus tunnistas lavastaja Ott Aardam, et Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” lavale toomine on paras pähkel. “Usun, et klotsid lähevad lõplikult kokku esietenduseni jäänud aja jooksul,” lootis ta siis.

Käisime teatris teisipäeva õhtul, kolmandal etendusel, ja minu meelest ei olnud klotsid selleks ajaks veel paika saanud. Näitlejad andsid endast parima, nagu tavaliselt, aga sellest ei piisa, kui lavastus ise on nõrk.

Lavastuse parim koht oli selle lõpp, viimane minut, mis erines muidugi romaani omast (seal on see nii ulmeline, et seda olnuks sisuliselt võimatu lavale tuua) ja keeras peale sellise (enese)iroonilise vindi, milles võis näha ka omamoodi eneseõigustust nende vaatajate ees, kellele see tükk valmistas väikese pettumuse. Aitäh!

Näitlejad, nagu öeldud, andsid endast parima, aga üks põhjustest, miks see lavastus tööle ei hakanud, peitus samas kindlasti ka neis. Matsini loodud tegelased on ehtsad vene tüübid. Tema romaani lugedes jooksis silme eest läbi rida vanadest nõukogude komöödiatest tuntud näitlejaid (Juri Nikulin, Andrei Mironov jt.). Nüüd mängisid neid tegelasi eesti näitlejad, kes ei mõjunud neis rollides piisavalt usutavalt. Nad pidid kehastama venelasi, aga mõjusid lihtsalt mingisuguste tegelaste, mitte venelastena.

Kõige venelikumalt mõjus kummalisel kombel (ilmselt tänu võimsale parukale ja sensuaalsele olekule) baaridaam Katerina (Kadri Lepp), kes oli selles loos just ainuke eesti soost tegelane.

Kui selline nihestatus oli lavastaja teadlik valik, mis pidi lisama loole mitmekihilisust, siis jäi selles peituv iroonia minu meelest veidi liiga peeneks, vaatajatele peaaegu tabamatuks.

Suvelavastustena tuuakse tavaliselt välja kergeid jante, mille eesmärk on publikut naerutada. Tundus, et sama eesmärki oli peetud silmas ka antud juhul, kuid see jäi saavutamata. Tõsi, vaoshoitud turtsatusi ja mõminat kostus etenduse jooksul palju, aga ma ei kuulnud kordagi, et publik oleks laval (publik asus Ugala pöördlaval, mäng toimus selle ümber) südamest lõkerdanud. Ja oli väga palju selliseid kohti, mis olid ilmselt mõeldud publiku naerutamiseks, aga mitte keegi ei naernud.

Vahepeal mõtlesin, et kui vaatajad oleks purujommis, siis läheks see lavastus neile ehk paremini peale, tunduks naljakas, aga kaine peaga jättis külmaks, pani pigem lihtsalt õlgu kehitama. Võimalik, et see meeldiks ka Tujurikkuja fännidele, kelle jaoks maailma suurim nali on kahesõnaline: “Eesti huumor”. Nii halb see siiski ei olnud, et vaatajad vaheajal massiliselt lahkuma oleksid hakanud.

Väga palju oli nähtud vaeva lavakujundusega ja Ugala uusi tehnilisi võimalusi demonstreeriti nüüd kõvasti. Neid tasub vaatama minna, aga ainult sellest ei piisa. Tuleb kahjuks nõustuda ühe kriitikuga, kes märkis teatrist lahkudes: milline ruumi raiskamine!

Matsini “Gogoli disko” lavale toomine oli nii või teisiti riskantne ettevõtmine. Julgus seda teha väärib küll tunnustamist, aga tulemust ei saa kahjuks hinnata enamaks rahuldavast. Vaeva oli nähtud kõvasti, aga ma ei ole kindel, et dramatiseerija Ivar Põllu ja lavastaja Ott Aardam lõpuks isegi teadsid, mida nad täpselt teha tahtsid. Kuidagi sihituks jäi kogu see tõmblemine.