Rubriik: poliitika

Jätkub ülevaade lahkuval aastal maailma poliitikaelus toimunust. Täna on vaatluse all teine poolaasta. See ülevaade ei ole loomulikult kõikehõlmav, vaid puudutab neid paiku, kus toimuvat ma ise rohkem jälgin.

Juulis toimusid Austraalias parlamendivalimised, kus saavutas taas võidu konservatiivne Austraalia Liberaalne Partei koos oma väikeste liitlastega. Eelmiste valimistega võrreldes kaotati Esindajatekojas 14 kohta (täpselt nii palju sai neid samas juurde vasaktsentristlik Austraalia Tööpartei). Koalitsioonile jäi seal napp enamus, 76 kohta 150-st. Peaministrina jätkas Malcolm Turnbull.

Jaapanis valiti ümber pool parlamendi ülemkojast. Kohti said juurde valitsevad konservatiivsed erakonnad, Liberaal-Demokraatlik Partei ja Komeito, millel on nüüd ülemkojas kokku 146 kohta 242-st, aga ka kommunistid, kes tõusid seal neljandaks erakonnaks (14 kohta), samas kui vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kaotas 11 kohta, jäi ainult 49.

Tokio prefektuuris toimunud kohalikel valimistel oli samuti edukas konservatiivne Liberaal-Demokraatlik Partei, traditsiooniline võimuerakond, aga Tokio kuberneriks valitud Yuriko Koike, kes on olnud nii keskkonnaminister kui ka kaitseminister, osales valimistel hoopis sõltumatu kandidaadina. Erakonna ametlik kandidaat oli Hiroya Masuda, kunagine siseminister. LDP kohalik osakond ähvardas rakendada meetmeid liikmete vastu, kes toetavad Koike kandidatuuri, kuid paljud silmapaistvad tegelased seda ikkagi tegid, samas kui peaminister Shinzō Abe, kelle esimesel ametiajal Koike 2007. aastal paar kuud kaitseminister oli (lahkus ametist erakonna sisemise võimuvõitluse tõttu), ja mitmed teised LDP juhtivad tegelased hoidusid nüüd poole valimisest. Koike (sünd. 1952) tuli poliitikasse väikeste uuendusmeelsete erakondade kaudu ning oli juba LDP-ga ühinedes kolmandat ametiaega parlamendi alamkoja liige, temast sai peaminister Junichiro Koizumi lähedane liitlane ning keskkonnaminister (2003-2006). 2008. aastal, kui Koizumi mantlipärija Abe oli oma kehva reitingu ja tervisehädade tõttu kõrvale tõmbunud, kandideeris Koike ka LDP juhiks, jäädes siis viie kandidaadi hulgas kolmandaks. Ta oli Jaapani esimene naissoost kaitseminister ja on nüüd Tokio esimene naissoost kuberner ning võib juhtuda, et temast saab kunagi ka riigi esimene naissoost peaminister.

Augustis toimus Tais rahvahääletus põhiseaduse üle, millega 2014. aastal sõjalise riigipöördega võimule tulnud hunta kindlustas enda võimu ka nüüd järgnevaks üleminekuperioodiks. See näeb ette, et kõik senaatorid määratakse ametisse hunta enda poolt ja Senat omab Esindajatekoja üle vetoõigust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduse muutmist. Peaminister võidakse aga määrata ka väljastpoolt parlamenti. Eelnõu kritiseerimine oli keelatud, vaatlejaid hääletust jälgima ei lastud. Opositsioonilised aktivistid võeti kinni ja anti sõjaväekohtu alla ning vahistati ka neid valijaid, kes kuulutasid, et kavatsevad hääletada selle vastu. Ametlike tulemuste kohaselt oli valimisaktiivsus 59.40% ja uue põhiseaduse poolt oli 61.35% hääletanutest.

Septembris olid Hong Kongis valimised, kus Pekingi toetajad said kohalikus seadusandlikus kojas kokku 40 kohta 70-st. Samas kaotasid nii nemad kui ka opositsioonilised demokraadid varasemaga võrreldes kolm kohta. Sisse tulid uued, 2014. aasta meeleavaldustest välja kasvanud jõud, mis toetavad enesemääramisõigust ning soovivad selles küsimuses rahvahääletuse korraldamist. Kokku on neil nüüd kuus kohta. Kuus kandidaati diskvalifitseeriti, sest nad toetasid otsesõnu Hong Kongi iseseisvumist.

Valgevenes ja Venemaal toimusid parlamendivalimised, millega võimuladvik kindlustas enda juhtivat rolli. Venemaal ei ole jätkuvalt alternatiivi erakonnale Ühtne Venemaa. Riigiduumas sai küll ühe koha ka Kodanike Platvorm, aga see erakond ei ole enam päris see, mida sellest luua üritati. Valgevenes sai paar kohta ka süsteemiväline opositsioon, kuid 98.2% parlamendist kuulub siiski president Lukašenka lojalistidele.

Berliinis ja Mecklenburg-Vorpommernis toimunud valimised kinnitasid juba märtsis ilmnenud trende: kristlikud demokraadid ja sotsiaaldemokraadid langevad, Alternatiiv Saksamaale teeb võimsaid sööste ja liberaalid taastuvad madalseisust. Berliinis moodustati esmakordselt puna-puna-roheline koalitsioon, võimule kaasati Vasakpartei, mis tõusis kolmandaks jõuks. Eelmine kord üllatanud Piraadipartei jäi seal aga nüüd valimiskünnise alla.

Horvaatias andsid parlamendivalimised taas ebaselge tulemuse, nagu eelmisel aastal, kuid endine peaminister Zoran Milanović otsustas tunnistada sotsiaaldemokraatide juhitud vasaktsentristliku koalitsiooni kaotust, et hoida ära järjekordse patiseisu tekkimine, võimaldades konservatiivse Horvaatia Demokraatliku Liidu koalitsioonil jõuda tsentristide toetusel valitsuse moodustamiseni. Peaministriks sai Andrej Plenković.

Hispaanias valiti regionaalparlamente Baskimaal ja Galiitsias. Baskimaal on riiki valitseva Rahvapartei kohalik haru suhteliselt väike jõud, mis kogus 10.1% häältest ja parlamendis üheksa kohta 75-st, aga Galiitsias tuli Rahvapartei taas esimeseks: 47.6% häältest ning 41 kohta 75-st.

Oktoobris kukkus Kolumbias rahvahääletusel väga napilt läbi rahuleping valitsuse ja mässuliste vahel, mis pidi lõpetama aastakümneid kestnud verevalamise. Lepingu poolt olid peaaegu kõik erakonnad, sealhulgas Kolumbia Konservatiivne Partei, aga selle vastu olnud konservatiivid heitsid ette, et leping annab mässulistele amnestia ning automaatselt kümme kohta parlamendis, et see seadustab sisuliselt narkokaubanduse ja legitimiseerib riigis vägivalla kasutamist. Kõik küsitlused näitasid, et leping kiidetakse ülekaalukalt heaks, aga hääletusest osavõtt tuli lõpuks ainult 37.43% ja 50.22% hääletas vastu. Pole päris selge, mis sellest rahuprotsessist edasi saab.

Ungaris kukkus samas läbi rahvahääletus, kus küsiti, kas ollakse nõus sellega, et Euroopa Liit saaks anda korralduse mitteungarlaste kohustuslikuks ümberasustamiseks Ungarisse isegi ilma Ungari parlamendi nõusolekuta. 98.36% hääletanutest sellega nõus ei olnud, aga kuna osavõtt oli 40.04%, mis jäi alla seal seaduses nõutule, siis loeti referendum läbikukkunuks. Võrdluseks, et viimastel eurovalimistel oli valimisaktiivsus Ungaris ainult 28.97%.

Tšehhis toimusid kohalikud valimised ning valiti ümber kolmandik senaatoritest. Enim hääli kogus paremtsentristlik ANO 2011, sotsiaaldemokraadid langesid teiseks. Kodanike Demokraatlik Partei, mis on osa Konservatiivide ja Reformistide Liidust Euroopas, sai Senati valimisel 11.71% häältes, omades seal nüüd kümmet kohta, ning kohalikel valimistel 9.47% häältest.

Gruusias tugevdas parlamendivalimistel enda positsioone valitsev Gruusia Unelm, mis sai 115 kohta 150-st.

Leedus tõusis riigi juhtivaks jõuks Leedu Talurahva ja Roheliste Liit, mis sai eelmistel parlamendivalimistel ainult ühe koha, kuid nüüd 54 kohta 141-st. Tulemuse taga nähakse protesti vanade erakondade vastu, valijate soovi näha poliitikas uusi nägusid. Peaministriks sai Saulius Skvernelis, koalitsioon moodustati sotsiaaldemokraatidega. Talurahva ja Roheliste Liit soovis esialgu teha suure koalitsiooni, kus oleks lisaks konservatiivne Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid, kuid see erakond välistas taolises kolmevalitsuses osalemise.

Islandis sai parlamendivalimistel parima tulemuse konservatiivne Iseseisvuspartei, mis ei saanud aga hakkama koalitsiooni moodustamisega. Sama ei õnnestunud ka teiseks platseerunud Vasakrohelisel Liikumisel ja kolmandaks tulnud Piraadiparteil, mille juht Birgitta Jónsdóttir sai presidendilt mandaadi valitsuse moodustamiseks detsembri alguses. Pärast tema ebaõnnestumist teatas president, et ei hakka kellelegi praegu enam uut mandaati andma, sest erakondade juhid peaksid arutama asja omavahel mitteametlikult, et jõuda lõpuks ikkagi töövõimelise valitsuse moodustamiseni.

Novembris toimus Bulgaarias rahvahääletus kolmes küsimuses, mis puudutavad muudatusi poliitilises süsteemis. Osavõtt oli 50.81%, aga kuna see jäi veidi väiksemaks kui eelmistel parlamendivalimistel, siis ei oma tulemused siduvat iseloomu. Samas jätkub arutelu nende asjade üle parlamendis. 74.02% pooldas erakondade riigipoolse rahastamise sidumist valijatelt saadud häältega (iga eelnenud parlamendivalimistel saadud hääl annab erakonnale ühe levi aastas), mida Eestis propageeris mäletatavasti MTÜ Radikaaldemokraadid. 73.80% toetas mõtet minna parlamendivalimistel üle kahevoorulisele süsteemile. 63.48% toetas valimistest osavõtu muutmist kohustuslikuks.

Samal ajal toimusid seal presidendivalimised, kust väljus teises voorus võitjana erukindral Rumen Radev, endine Bulgaaria õhuväe komandör, kelle sõltumatut kandidatuuri toetas vasaktsentristlik opositsioon. Eelmine president Rosen Plevneliev sai ametisse parempoolse võimupartei toetusel, mille kandidaat Tsetska Tsacheva nüüd teises voorus alla jäi.

Moldova presidendiks valiti venemeelsete sotside juht Igor Dodon, kellele jäi teises voorus alla euromeelsete liberaalide kandidaat Maia Sandu.

Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, kes sai samas ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton. USA valimistel ma siin praegu pikemalt ei peatu, sest neist on räägitud juba niigi piisavalt.

Prantsusmaal võitis vabariiklaste eelvalimised mõõdukas konservatiiv François Fillon, kellest sai sellega vabariiklaste kandidaat tuleval aastal toimuvatel presidendivalimistel, mille tulemusel temast saab kõigi eelduste kohaselt Prantsusmaa järgmine president.

Saksamaa kantsler Angela Merkel teatas, et kandideerib järgmisel aastal neljandaks ametiajaks.

Detsembris jõudsid viimaks lõpule Austria presidendivalimised, mille tulemusel sai peatutud juba varem.

Itaalias lükati rahvahääletusel tagasi muudatused poliitilises süsteemis, mille läbiminekuga peaminister Matteo Renzi oli sidunud enda jätkamise valitsusjuhina. Hiljem ta tunnistas, et see oli viga. Renzi astus ametist tagasi, peaministriks sai Paolo Gentiloni.

Rumeenias võitis parlamendivalimised Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Parlamenti pääses küll kolm uut parteid, kuid neist kaks on moodustatud vanade baasil. Liberaalse Reformierakonna ja Konservatiivse Partei ühinemisel sündinud Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE) moodustas nüüd sotsidega koalitsiooni, mille valitsus astub ametisse jaanuaris. Peaministriks saab Sorin Grindeanu.

Lugejate tungival soovil avaldan siin siiski lühikese kokkuvõtte ka möödunud aastast maailma poliitikaelus. Täna on vaatluse all esimene poolaasta ning jutt jookseb Portugalist Hispaaniani.

Jaanuaris toimusid Portugalis presidendivalimised. Võitis paremtsentristide kandidaat Marcelo Rebelo de Sousa, mõõdukas konservatiiv, katoliiklane, kelle esimene ametlik visiit presidendina viis Vatikani.

Veebruaris olid Iirimaal parlamendivalimised. Seni valitsenud paremtsentristlik Fine Gael ja sotsiaaldemokraatlik Tööpartei kaotasid mõlemad päris palju kohti, aga FG sai neid siiski rohkem kui ükski teine erakond ning moodustas vähemusvalitsuse, mis püsib suurima opositsioonierakonna Fianna Fáil armust. Tööpartei oli selle ametisse kinnitamise vastu. Valitsusjuhina jätkas Enda Kenny, kes asus ühtlasi kaitseministriks.

Šveitsis kukkus rahvahääletusel napilt läbi Šveitsi Kristlik-Demokraatliku Rahvapartei algatus muuta põhiseadust, et abielus olevaid paare ei saaks maksustada kõrgemalt kui lihtsalt kooselus olevaid. Algatusega taheti ühtlasi lisada põhiseadusesse klausel, mille kohaselt abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel, välistades nii võimaluse homoabielude ja polügaamia seadustamiseks. Poolt hääletasid enam kui pooled kantonid, aga kokkuvõttes oli 50.8% hääletanutest muudatuse vastu. Läbi kukkusid ka Šveitsi Rahvapartei algatus välismaalastest kurjategijate väljasaatmise hoogustamiseks (vastu 58.9%) ja noorsotside algatus toiduainetega spekuleerimise lõpetamiseks (vastu 59.9%).

Märtsis oli Uus-Meremaal rahvahääletus, mille tulemusel otsustati jätta riigile alles praegune lipp.

Slovakkias toimusid parlamendivalimised, kus sotsid kaotasid küll kõvasti kohti, aga jäid ikkagi riigi tugevaimaks jõuks. Peaministrina jätkas Robert Fico, kes moodustas koalitsiooni kolme väikese paremerakonnaga, nende hulgas Slovaki Rahvuspartei. Suurimaks opositsioonierakonnaks tõusis Vabadus ja Solidaarsus, mis kuulub Konservatiivide ja Reformistide Liitu Euroopas. Parlamendist langesid välja nii Kristlik-Demokraatlik Liikumine kui ka Slovaki Demokraatlik ja Kristlik Liit – Demokraatlik Partei, mis on mõlemad Euroopa Rahvapartei liikmed. Parlamenti pääses lausa neli sellist erakonda, mida seal varem ei olnud, kõik parempopulistliku kallakuga. Slovaki Rahvusparteile lisaks ületas nüüd künnise marurahvuslik Rahvapartei – Meie Slovakkia (said kahepeale kokku 16.7% häältest ja 29 kohta 150-st).

Saksamaal olid valimised Hessenis ja mitmetel liidumaadel. Kristlik-Demokraatlik Liit ja SDP kaotasid kõikjal hääli ja kohti, samas kui Alternatiiv Saksamaale võimsalt tõusis ning liberaalid oma vahepealsest madalseisust taastusid. Vasakparteil ja rohelistel oli nii tõuse kui ka langusi – selget trendi välja ei tulnud.

Aprillis lükkasid hollandlased rahvahääletusel tagasi Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingu ratifitseerimise. 61% hääletas vastu, aga hääletamas käis ainult 32.3% hääleõiguslikest. Rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid enamik parlamendierakondadest teatas enne selle toimumist, et kui osavõtt on vähemalt 30%, siis austavad nad tulemust. Peaminister Mark Rutte juhitavad paremliberaalid samas sellist lubadust ei andnud ja otsivad nüüd ikkagi võimalusi leppe ratifitseerimiseks.

Mais toimusid Suurbritannias kohalikud valimised, kus nii konservatiivid, leiboristid kui ka liberaaldemokraadid hääli kaotasid, UK Iseseisvuspartei ja rohelised aga juurde said. Londoni linnapeaks valiti leiborist Sadiq Khan. Boris Johnson enam ei kandideerinud. Šoti parlamendi valimisel tõusis Šoti Konservatiivne Partei seevastu esmakordselt teiseks jõuks, leiboristid langesid kolmandaks.

Austrias jooksis presidendivalimiste teine voor protseduuriliste rikkumiste tõttu ummikusse, mis lahenes detsembris uute valimistega, kust väljus võitjana osaliselt Eesti päritolu Alexander Van der Bellen, kes esines sõltumatu kandidaadina, aga kuulub roheliste hulka ning olnud varem sotside ridades. Võit oli väga napp, ta sai vaid 50.35% häältest. Alla pidi vanduma Austria Vabaduspartei kandidaat Norbert Hofer, kes teda esimeses voorus edestanud oli.

Juunis lükkasid šveitslased rahvahääletusel ülekaalukalt tagasi nn. kodanikupalga kehtestamise (seda toetas vaid 23.1% hääletanutest).

Britid aga kiitsid napilt heaks Euroopa Liidust lahkumise, mida küsitluste kohaselt pärast kohe kahetsema hakkasid. Peaminister David Cameron võitis eelmisel aastal parlamendivalimised sellist rahvahääletust lubades, kuid toetas ise Euroopa Liitu jäämist. Pärast tulemuste selgumist teatas ta, et lahkub ametist. Juulis sai konservatiivide uueks juhiks ning peaministriks Theresa May, senine siseminister. Konservatiivide euroskeptilise tiiva etteotsa tõusnud Boris Johnson pandi välisministriks.

Itaalias toimusid kohalikud valimised, kus valitsev vasaktsentristlik Demokraatlik Partei kogus üleriigiliselt kokku vaid 0.01% rohkem hääli kui Beppe Grillo populistlik Viie Tähe Liikumine. Paremtsentristlik Forza Italia jäi neist häälte koguarvult kõvasti maha, aga sai enda kontrolli alla veidi rohkem kommuune. Hästi läks ka teistel konservatiivsetel jõududel.

Islandi presidendiks valiti ajaloolane Guðni Th. Jóhannesson, kes osales valimistel sõltumatu kandidaadina ega olnud ka varasemalt seotud ühegi erakonnaga. Ta rõhutas oma kampaanias, et president peab olema lähedane kogu rahvale, mitte esindama vaid üht või teist kildkonda, ning tuleb jätkata põhiseaduse muutmist, et rahvas saaks lõpuks õiguse rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda ega peaks nõudma otsedemokraatiat ühes käes petitsioon ja teises tõrvik. Tänaseks toetab teda küsitluste kohaselt 97% islandlastest, mis on täiesti enneolematu reiting mitte üksnes Islandil, vaid ilmselt kogu maailmas.

Hispaanias toimusid parlamendivalimised, kus konservatiivne Rahvapartei peaminister Mariano Rajoy juhtimisel oma positsioonid mitte üksnes säilitas, vaid neid isegi tugevdas. Nende valimisloosung oli muide lihtsalt “A favor” (e.k. poolt).

Sündiva valitsuse koalitsioonilepingus lubatakse “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi. Senise koalitsiooni tegevuskavas lubati “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.

Meenutuseks, et Keskerakond lubas 2015. aasta Riigikogu valimistel oma valimisplatvormis:

1. Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

2. Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas oma valimisprogrammis: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

Isamaa ja Res Publica Liit lubas oma programmis: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Kuidas sai erakondade poolt valijatele kindlas kõneviisi antud lubadustest ümmargune jutt analüüsimisest? Ja kas see jutt on väärt rohkem kui senise koalitsiooni tühi lubadus neid asju kaaluda?

Mina algataksin opositsiooni asemel nüüd Riigikogus pärast uue valitsuse ametisse astumist esimese asjana eelnõu, kus on pandud kokku need valitsuserakondade programmilised lubadused. Kui uus koalitsioon selle maha hääletab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui asi lõpuks läbi läheb, siis korjab opositsioon valijate silmis plusspunkte teema tõstatamise eest.