Rubriik: poliitika

Artikkel ilmus algselt Kesknädala veebilehel (paberlehte ei läinud). Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Sobtšak valimisjaoskonnas

Ksenija Sobtšak oli Venemaa äsjastel presidendivalimistel ainuke kandidaat, kelle kohta küsitlused näitasid, et tema saamine presidendiks oleks enamikele venelastest vastumeelne. Ja ometigi oli ta ainuke lootusekiir, mis nüüd Venemaad valgustas.

Igale kaine pilguga vaatlejale pidanuks olema selge, et mingit intriigi nendel valimistel ei ole.

Kuna presidendi uude ametiaega jääb Vladimir Putini 70. sünnipäev, siis seletasid osad kommentaatorid agaralt, et kõige huvitavam on vaadata, kas tulemuseks tehakse 70:70 (valimisaktiivsus vähemalt 70% ja 70% häältest Putinile). Kuid see, et Putin saab enam kui 70% häältest, oli selge juba siis, kui Sergei Mironov otsustas mitte kandideerida (tema erakond Õiglane Venemaa toetas Putini kandidatuuri) ja Aleksei Navalnõi kandidatuur jäeti registreerimata.

Navalnõi ise suurendas Putini häälte osakaalu sellega, et kutsus enda toetajaid üles valimisi boikoteerima. Tänu sellele jäid koju ilmselt paljud, kelle hääle oleks muidu saanud tõenäoliselt Ksenija Sobtšak või Grigori Javlinski.

Kui on mõni opositsionäär, keda Putin oma isikliku rekordi eest (76,7% häältest) tänama peaks, siis ongi see just Navalnõi, kes kasutas enda autoriteeti selleks, et opositsiooniliselt meelestatud inimesed jätaksid oma hääle valimistel kuuldavaks tegemata.

Mis puudutab valimisaktiivsust, siis piisab meenutamisest, et enam kui 70% oli see Venemaal viimati 1991. aastal. Selge see, et nii kõrge ei oleks see saanud nüüd kuidagi tulla, sest tulemuste võltsimine muutunuks liiga ilmseks.

Ebaõiglaselt alandatud naine

Eestis jooksis Sobtšak enne valimisi uudistest kõige enam läbi sellega, et viskas ühes teledebatis Vladimir Žirinovskile vett näkku ja hakkas teises tema räuskamise peale nutma. Pole just presidendile kohane käitumine. Mõnede arvates oli see lausa kokkulepitud lavastus.

Kuid mulle meenus seda nähes esimene küsimus, mille Sobtšak esitas eelmiste presidendivalimiste lõpuspurdi ajal intervjuus Mihhail Prohhorovile: “Ma mäletan, et kui olid esimesed debatid Žirinovskiga, siis teatasite avalikult, et kui ta solvab teie naisi, siis te talle, pehmelt öeldes, vastate, annate vastu lõugu. Eilses debatis see juhtuski. [Žirinovski mõnitas Alla Pugatšovat, kes oli presidendivalimistel Prohhorovi toetaja.] Miks te ei astunud välja Alla Borissovna eest?”

Žirinovski esinemised võivad kõrvalt vaadates osadele nalja teha, aga kui sellist räiget avalikku mõnitamist tuleks neil endil mõne suure telekanali eetris taluda, siis reageeriksid paljud tavalised inimesed täpselt samal moel. Mitte ei kuulaks rahulikult, kuidas neid valimatult sõimatakse.

Kõige jälgim on olnud viimastel kuudel tegelikult mitte Žirinovski käitumine, sest see oli ju etteaimatav, vaid see üleolev ilkumine, millega Sobtšakki on kohelnud osad Navalnõi toetajad, poliitilised pagulased ja Putini kriitikud. Ta on kuulutatud lihtsalt glamuuritariks, Kremli projektiks ja butafooriks, kes kaob poliitikast kohe pärast presidendivalimisi.

No kuulge! Tegemist on ikkagi poliitikute perekonnast pärit tugeva iseloomuga isiksusega, kes on õppinud rahvusvahelisi suhteid ja politoloogiat, sisuliselt alles jõudnud oma valitud eriala juurde.

Kandidaat kõigi vastu

Kummalisel kombel ei ole Sobtšaki opositsioonilised kriitikud pööranud eriti tähelepanu sellele, mida ta ise oma kandidatuuri kohta on rääkinud. Ta selgitas kohe alguses, et esineb protestikandidaadina, sest kõigile on selge, et presidendiks jääb Putin.

Vaja oli kasutada võimalust tähelepanu tõmbamiseks opositsiooni nõudmistele (poliitvangide vabastamine, sõnavabaduse tagamine, poliitilise süsteemi liberaliseerimine jne.). Valimiste boikoteerimisega oleks kaotatud võimalus ennast kuuldavaks teha, aga nüüd sai ta ligipääsu suurtele üleriigilistele telekanalitele ja rääkis nende eetris kuude kaupa tõtt olukorrast riigis.

“Ma mäletan, kuidas algas meie riigis perestroika,” ütles ta oma valimisjärgsel pressikonverentsil. “Ma mäletan, kui oluline oli haarata mikrofon ning rääkida, et sind kuuldaks.”

Loomulikult ei oleks Sobtšak pääsenud registreeritud kandidaatide hulka ilma Kremli loata. Täpselt nagu Navalnõi poleks saanud kandideerida 2013. aastal Moskva linnapeaks, kui ta ei oleks aktsepteerinud allkirju, mis tulid selle toetuseks võimupartei Ühtne Venemaa saadikutelt. Selles mõttes täitis ta toona sama rolli, milles süüdistati nüüd Sobtšakki: jätta mulje poliitilise konkurentsi olemasolust olukorras, kus seda tegelikult ei eksisteerinud.

Navalnõi osutus siis liiga edukaks (kogus 27,2% häältest) ja pärast seda löödi talle kohe uksega vastu nina. Eelmistel presidendivalimistel 8% häältest saanud Prohhorovi tabas osaliselt sama häda. Tema juhtimisel loodud erakond Kodanike Platvorm nulliti ära, et see kohaliku tasandi kaudu võimuparteid üleriigiliselt ohustavaks jõuks ei saaks kasvada.

Muutuste partei

Paradoksaalsel kombel tuleb Sobtšaki ebapopulaarsus talle selles mängus kasuks, sest ta näib võimuparteile piisavalt ohutu. Sobtšaki enda toetajad lootsid saada presidendivalimistel 2-2,5% häältest, kuid tuli 1,7%. Vähe, aga märgatavalt rohkem kui Javlinskil ning rohkem kui Maksim Suraikinil ja Sergei Baburinil kahepeale kokku. Viimane on oluline, sest Sobtšak esindab sisuliselt nende ideoloogilist vastandpoolust – klassikalist liberalismi.

Liberaalid võitlevad Venemaal praegu mitte võimu pärast, vaid selle nimel, et oma ideedega üldse kuidagi pildis püsida ja inimesteni jõuda. Sobtšaki poolt koos Dmitri Gudkoviga nüüd erakonna Kodanikualgatus baasil kavandatav muutuste partei võib täita selles osas olulist rolli.

Viktor Tsoi laul soovist muutuste järele sobib küll hästi selle partei hümniks, kuid ei väljenda kahjuks täna Venemaal valitsevaid meeleolusid. “Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas,” märkis Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson veebiajakirjas Edasi.

Võib-olla seob mind Sobtšaki ja Gudkovi püüdlustega liiga tugev mõistmine ja põlvkondlik solidaarsus, aga loodan, et nende ettevõtmine vene noorte ümberpööramisel osutub edukaks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Matteo Salvini 20 aastat tagasi Padaania kommunistide univormis

Itaalia parlamendivalimised andsid küll oodatult segase tulemuse, kuid tõid siiski ka üllatusi. Nüüd on seis selline, et paljude arvates on ainsaks lahenduseks uued valimised. Kuigi pole kindel, et need midagi muudaksid.

Parempoolsete erakondade poolt valimisteks loodud koalitsioon kogus 37% häältest, aga erakondade arvestuses võitis populistlik Viie Tähe Liikumine, mida toetas ligi kolmandik valijatest. Valimiseelsed küsitlused näitasid kuni viimase hetkeni, et parempoolsete koalitsiooni tugevaim jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid valimistel jäi peale hoopis Lega Nord, mille juht Matteo Salvini nõuab nüüd endale peaministri kohta.

Sama ametiposti tahab aga ka Luigi Di Maio, kelle taga olev Viie Tähe Liikumine sai üle viie miljoni hääle rohkem kui Salvini partei. 31-aastane Di Maio, kes pääses parlamenti alles eelmiste valimistega viie aasta eest, on kuulutanud ennast ise “antipoliitikuks”. Kujutleda teda Itaalia peaministrina on enam-vähem sama raske nagu Jaak Madisoni, näiteks, Eesti siseministrina.

See võrdlus ei olnud siin sugugi ülekohtune. Di Maio erakonna oodatust veelgi suurema valimisedu taga on eelkõige lubadus viia sisse kodanikupalk. Madison hullutab inimesi aga üleskutsega luua Euroopa Liidus palgaliit, mis kehtestaks kõigis liikmesriikides võrdsed palgad. Reaalsustaju ning arusaamist majanduse toimimisest on mõlema idee taga täpselt sama palju.

Populismi tähetund

Eestis kiputakse sõna “populism” tajuma sageli automaatselt halvustavana, aga Itaalias, kust see mõiste algselt pärinebki, kuulutavad paljud poliitikud ennast ise uhkusega populistideks. Sellega tahetakse anda mõista, et asutakse rahva, mitte eliidi poolel.

Lega Nordi on Eesti laiatarbemeedias nimetatud “paremäärmuslikuks”, kuid täpsem on määratleda ka seda populistliku erakonnana. Tegelikult kannab isegi Lega ametlik häälekandja nime Il Populista. Matteo Salvini aga alustas oma poliitilist karjääri kommunistina ega häbene seda tänagi.

“Me oleme seotud klassikaliste vasakpoolsete teemadega, riigi tugevast kohalolekust kuni kergete narkootikumide lubamiseni,” selgitas Salvini 20 aastat tagasi seda, mida teevad kommunistid tema juhtimisel Milano linnavolikogus, kuhu ta valiti juba 1993. aastal, kui ta oli kõigest 20-aastane.

Viimastel aastatel on Salvini oma punaminevikku ise mitmetes debattides nostalgiliselt meenutanud, rõhutades, et tema jaoks tähendas kommunistiks olemine, et ta on tööliste, mitte pankurite poolel. Ta on tunnistanud, et marssis nooruses ringi Che Guevara pildiga särgis.

Lega Nord on nüüd Itaalia poliitilisel maastikul paremtiiva juhtiv jõud, kuid see loodi Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, mis pidi ühendama regionaliste nende maailmavaatest sõltumata. Ka selle esimene juht Umberto Bossi kuulus nooruses kommunistide ridadesse.

Seda tausta on oluline teada, et mõista selle erakonna olemust. Lega Nord ei ole iseenesest parem- ega vasakpoolne, seda juhtiv ideoloogia on regionalism. Parem- või vasakpoolset retoorika kasutatakse vahendina, mille abil võita toetajaid oma sügavama eesmärgi poole liikumiseks.

Kes on Matteo Salvini?

Salvinit on sildistatud tema kohati ksenofoobsete avalduste tõttu “fašistiks”, kuid palju paremini võtavad tema poliitilise platvormi tuuma kokku tema enda sõnad: “Ma olen föderalist, mitte natsionalist.” Ta ei ole uus Benito Mussolini.

Eesti suursaadik Celia Kuningas-Saagpakk ja Matteo Salvini aastal 2016

2004. aastal valiti Salvini europarlamenti ja selle liige on ta tänagi. Ta on liikunud kogu elu mööda poliitilisi ametikohti, aga esineb valijatele eliidivastase tõekuulutajana, kes asub väikeste inimeste poolel. Ilmselt just tänu sellele õnnestus Lega Nordil edestada Forza Italiat, mis seadis oma peaministrikandidaadiks praeguse Euroopa Parlamendi presidendi Antonio Tajani.

Mäletatavasti põrusid alles sügisel Saksamaal toimunud valimistel rängalt sotsiaaldemokraadid, kelle esinumber oli europarlamendi eelmine president Martin Schulz. Sarnaselt neile sai nüüd Itaalias oma ajaloo halvima tulemuse Berlusconi partei, mis panustas Tajanile. Tundub, et see ei ole juhus. Euroopa Liidu ladvik ei ole valijate hulgas lihtsalt kuigi populaarne.

Lega Nord, mida toetas eelmine kord vaid 4,1% valijatest, sai nüüd 17,4% häältest, kuid selle katse tõusta kogu riiki katvaks jõuks kukkus sisuliselt läbi. Lõuna-Itaalias saadi enamasti 5-6% häältest, mõnes piirkonnas veelgi vähem. Viie Tähe Liikumine esines tugevalt kogu riigis.

Salvini, Eesti ja Venemaa

Salvini ei ole Eestis käinud, kuid on kohtunud Eesti suursaadikuga Itaalias. See ei tähenda automaatselt, et ta Eestisse soojalt suhtub.

2014. aastal, kui Eestist saadeti välja Itaalia ajakirjanik-poliitik Giulietto Chiesa, endine eurosaadik, kelle poliitiline karjäär algas samuti kommunistide ridades, tõstatas Salvini selle teema Euroopa Parlamendis.

“Arvestades seda, et teda ei süüdistatud üheski kuriteos, võis vabalt olla, et ta vahistati oma vaadete tõttu, mis on üldiselt Venemaa-meelsed ning vastuolus hoiakuga, mille on võtnud praegune Eesti valitsus, mille suhted Venemaaga on mõneti pingelised,” märkis ta toona.

“Kui osutub, et see oli nii, siis tuleb härra Chiesa vahistamises ja kinnipidamises näha kõigile Euroopa Liidu kodanikele tagatud põhiõiguste rikkumist, eriti mõtte- ja väljendusvabaduse ning vaba liikumise,” lisas Salvini, soovides samas, et Euroopa Komisjon teema Eestiga üles võtaks.

Kui eelmisel suvel tutvustati europarlamendis Eesti eesistumise tegevuskava, siis rõhutas ta Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinedes, et tuleks “eemaldada sanktsioonid Venemaa vastu, mis peab olema majanduspartner ja mitte vaenlane ning mis ei hakka ründama midagi ega kedagi.”

Mis nüüd edasi saab?

Jumal teab. Mina isiklikult arvan, et Itaalia valijad vääriksid valitsust, mille moodustavad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord kahekesi, sest neid toetasid kokku enam kui pooled valimas käinutest. Sellise valitsuse sündi vääriksid ka Salvini ja Di Maio fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis.

Aga elu ei ole alati õiglane. Alati ei lasta valijatel näha oma valikute tagajärgesid.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

SILVIO BERLUSCONI. Itaalia poliitlise maastiku paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi annab tõenäoliselt oma viimast etendust. Tema lavalt lahkumisel avaneb võimalus juhtrolli haaramiseks ka väiksematele meestele.

Pühapäeval toimuvad Itaalias üldvalimised, mille tulemused on tiheda konkurentsi ja keerulise valimisseaduse tõttu raskesti prognoositavad. Üldiselt ennustatakse küll paremtsentristliku opositsiooni võitu, kuid enne häälte lugemist ei ole miski päris selge.

Kaugemalt vaadates võib näida, et nende valimistega jookseb Itaalia poliitiline süsteem kokku, aga itaallaste endi jaoks on poliitikaelu turbulentsus juba tavapärane nähtus. Pole põhjust arvata, et seal nüüd midagi päris katastroofilist juhtub.

Tulemused ennustamatud

Viie aasta eest valimised võitnud erakondade koalitsioon, mida juhtis vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, kogus siis Esindajatekoja valimisel 29,5% häältest, kuid sai seal absoluutse enamuse ehk 345 kohta 630-st. Vahepeal on valimisseadust kõvasti muudetud, aga valimissüsteem ei läinud selle käigus lihtsamaks.

Korraga valitakse nii Esindajatekoja kui ka 315-liikmelise Senati uus koosseis. 37% kohtadest jaotakse mõlema puhul nüüd ühemandaadilistes valimisringkondades, kus valituks osutub enim hääli saanud kandidaat. 61% kohtadest jaotakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel (Esindajatekoja puhul üleriigiliselt, aga Senati puhul regioonide kaupa). 2% saadikutest valitakse välismaal moodustatud valimisringkondadest.

Tegelikult on valimissüsteem veelgi keerulisem, kui sellest lühikesest kokkuvõttest paistab. Detailidesse ei ole siin mõtet laskuda.

Küsitluste kohaselt on praegu populaarseim parempoolsete erakondade poolt valimisteks moodustatud koalitsioon, kuhu kuuluvaid jõude kavatseb toetada kokku 37-38% itaallastest. Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon ning populistlik Viie Tähe Liikumine konkureerivad teise ja kolmanda koha pärast (mõlemat plaanib valida 27-28% küsitletutest). 5-6% häältest võib saada väiksemate vasakparteide koalitsioon Vaba ja Võrdne.

Nende protsentide põhjal ei saa aga ennustada kohtade jaotust parlamendis, sest palju sõltub ühemandaadilistes valimisringkondades toimuvast. Samuti ei ole varasema praktika põhjal otsustades kindel, et valimisteks moodustatud koalitsioonid pärast valimisi koos püsivad. Näiteks eelmine kord võitnud blokk lagunes juba paar kuud pärast valimisi, kui selle osapooled läksid parlamendis eri teid.

Populistide võidukäik

Erakondade arvestuses on nüüd jätkuvalt populaarseim Viie Tähe Liikumine, mis võitis selle võiduajamise juba 2013. aastal, kui seda toetas 25,6% valijatest. Muide, sellele andsid toona oma hääle tervelt pooled Eestis valimas käinud itaallastest.

Tegemist on ühendusega, mis kasvas välja interneti kaudu koondunud vastuseisust Itaalia senisele poliitilisele klassile, kuid on jäänud paraku vaid protestihäälte kanaliseerijaks. Liikumise algatanud koomik Beppe Grillo on sellest vaikselt eemaldunud ega kandideerigi enam valimistel. Erakonna püsivalt kõrge reiting näitab, et see ei olnud rajatud üksnes tema populaarsusele, kuid valitsusvastutuse kandmiseks nad vist siiski valmis ei ole.

Viie Tähe Liikumine rõhutab otsedemokraatia tähtsust ja on kasutanud seda ka oma valimisprogrammi koostamisel. Tulemuseks on kompott vastukäivatest lubadustest, mis sobivad omavahel kokku umbes sama hästi nagu suhkur ja sinep.

Näitekas tahavad nad viia sisse kodanikupalga, mis läheks maksma hinnanguliselt 15-20 miljardit eurot aastas, rakendades samal ajal ulatuslikke riiklikke programme noorte tööhõive parandamiseks. Itaalia avaliku sektori võlakoorem lubatakse langetada kümne aastaga neljakümne protsendini SKP-st (viimastel andmetel on see 137%), aga samal ajal tahetakse vabastada täielikult tulumaksust sissetulek kuni 10 tuhat eurot aastas.

Viie Tähe Liikumine ja mitmed teised erakonnad, nende hulgas mõned ennast parempoolseteks nimetavad parteid, pakuvad võluvitsana Itaalia probleemide lahenduseks välja seda, et saadetaks prügikasti Euroopa Liidu reegel, mille kohaselt ei tohi riigi eelarvedefitsiit olla suurem kui 3% SKP-st. Teisi sõnu: arvatakse, et tuleks lihtsalt raha juurde trükkida.

Rebimine paremtiival

Paremerakondade poolt nüüd valimisteks moodustatud koalitsiooni juhtiv jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid kohe selle kannul tammub Lega Nord, mis sündis Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, aga üritab tõusta nende valimistega kogu riiki katvaks jõuks.

Itaalia paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi on juba 81-aastane ja tema aeg poliitikas hakkab lõpuks ümber saama. Praegu käib võitlus ka selle pärast, kelle täita jääb paremtiival juhtiv roll pärast tema lahkumist. Selles mõttes on oluline vaadata, kuidas jaotuvad hääled erakondade vahel parempoolse bloki sees.

Forza Italia lubab nüüd kehtestada ühetasase tulumaksu, esialgse määraga 23%, mida edaspidi järjest langetataks, ning tõsta maksuvaba miinimumi 12-tuhande euroni aastas. Lega Nord tahab kehtestada maksumääraks kohe 15%. Ühe lahendusena sedasi tekkiva tohutu augu täitmiseks näevad ka nemad ette lihtsalt eelarve puudujääki laskmist.

Praegu valitsev Demokraatlik Partei lubab teha samuti kõvasti maksukärpeid ning kehtestada riiklikult palga alammääraks 10 eurot tunnis. Nende valimisprogrammi teostamine läheks hinnangute kohaselt maksma siiski oluliselt vähem kui opositsioonierakondade suurte lubaduste elluviimine.

Milliseks jõujooned parlamendis kujunevad, see sõltub suuresti sellestki, milline tuleb valimisaktiivsus erinevate valijagruppide lõikes. Näiteks üliõpilaste ja pensionäride hulgas võidaks küsitluste kohaselt Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon, millele ennustatakse muidu parempoolsetest kehvemat saaki.