Rubriik: poliitika

EKRE – tavaline kartellipartei

Artikkel ilmus algselt EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Kui kuulata Mart ja Martin Helme sõnavõtte, siis läbib neid jätkuvalt sõnum, et EKRE on ainus kartelliväline erakond. Tegemist on häbitu valega. Mõlemad mehed läksid poliitilise kartelli poolele üle juba samal hetkel, mil neil õnnestus võtta üle Rahvaliit. Täna meenutab nende poolt juhitav jõud pigem kontrollitud opositsiooni (a la Vladimir Žirinovski).

Kartelliparteide peamine tunnus on see, et need erakonnad on sõlminud omavahel vaikiva kokkuleppe vaba poliitilise konkurentsi piiramiseks. Eesmärk on takistada uute tulijate sisenemist poliitilisele mänguväljale. Eestis on Riigikogus esindatud erakonnad kehtestanud endale kolm suurt konkurentsieelist.

1. Uute erakondade registreerimisel nõutakse, et neil oleks vähemalt 500 liiget. Vahepeal nõuti lausa tuhandet, aga kui Venemaal langetati vastav arv viiesajale, siis muutus liiga piinlikuks, et see oli Eestis poole suurem. Nii on püstitatud erakonnamaastikule sisenejatele barjäär, millest uutel algatusgruppidel on suhteliselt raske üle hüpata. Seetõttu ei saa enamik neist isegi võimalust ennast valimistel tõestada.

2. Riigikogus esindatud erakonnad rahastavad ennast valdavalt riigieelarvest, ülejäänud ei saa sealt praegu midagi. Otsestele dotatsioonidele lisandub kaudne rahastus riigikogulaste poolt tehtavate annetuste näol – raha selleks saavad nad ju enda kõrgest palgast, mis tuleb samuti riigieelarvest.

3. Riigikogu ja europarlamendi valimisteks kandidaatide registreerimisel nõutakse kopsakate kautsjonite tasumist. Ennast riigieelarvest rahastavatel kartelliparteidel ei ole seda teha raske, aga ülejäänutel on keeruline leida raha üheaegselt nii kautsjonite tasumiseks kui ka korraliku valimiskampaania läbiviimiseks.

Vaatame nüüd, kuidas EKRE mehed nendes küsimustes on käitunud.

Uue erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamine tuhandelt viiesajale langes aega, mil Rahvaliidust oli juba tehtud EKRE. Helmed hakkasid Tallinna TV saates “Vaba Mõtte Klubi” kohe seletama, et tegemist on vandenõuga, millega üritatakse takistada nende pääsemist parlamenti.

Kui nad ise varem päris uut erakonda asutada üritasid, siis pooldasid nad nõutava liikmete arvu langetamist veel poole madalamale, aga muutus istekoht ja muutus ka seisukoht. Tuli välja, et varasem jutt vaba poliitilise konkurentsi vajalikkusest ei olnud siiras. Nende jaoks oli oluline mitte poliitilise kartelli lõhkumine, vaid lihtsalt ise võimu juurde pääsemine.

tavalised kartellipoliitikud

Riigikogus esitas EKRE kiiresti ettepaneku erakondade riigipoolset rahastamist poole võrra vähendada, kuid jagada järelejäänud summa võrdselt kõigi Riigikogus esindatud erakondade vahel. Sisuliselt taheti, et EKRE ise saaks praeguse korra alusel makstavast hoopis 75 tuhat eurot aastas rohkem. Samas aga sooviti kaotada ära võimalus pudistada midagi valimiskünnise alla jäänud erakondadele. (Praegu näeb seadus ette, et vähemalt 2% häältest saanud erakond saab 30 tuhat eurot aastas.)

Jälle ilmnes see variserlik suhtumine, parteiline egoism. Rõhutati vajadust vähendada erakondade riigipoolset rahastamist, kuid tegelikult aeti taga vaid omakasu ja sooviti kindlustada enda positsiooni poliitilise kartelli sees.

Mõte sellest, et erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised peaksid olema selgelt seotud valijate häältega (iga valimistel saadud hääl annab erakonnale näiteks viis või kümme eurot aastas) EKRE poolt toetamist ei leia. Võin kihla vedada, et kui see ei ole neile endale pärast järgmiseid valimisi enam rahaliselt kasulik, siis loobutakse ka ettepanekust jagada riigieelarvest võetav raha Riigikogus esindatud erakondade vahel ära võrdselt.

Kandidaatide registreerimisel nõutava kautsjoni kaotamist nõudsid Helmed väga häälekalt siis, kui nad veel ise Riigikogus ei olnud. Pärast riigipoolse rahastuse peale saamist ei ole see nende jaoks nähtavasti enam mingi probleem. Loogilisem oleks nõuda valimisteks kandidaatide registreerimisel hoopis avalike toetajate olemasolu, aga seegi mõte ei ole kartellipoliitikutele vastuvõetav.

Lisaks kindlustavad Helmed poliitilise kartelli jalgealust vaimse kliima mürgitamisega. Just seda ju kujutavad endast nende jutud sellest, et uusi erakondasid kavandab Eestis süvariik, mis soovib takistada EKRE poliitilist tähelendu. Kuna nad kardavad, et teistes vanades erakondades pettunute hääled võivad muidu laiali hajuda, siis üritavad Helmed luua Eestis sellist keskkonda, kus igasugused algatused uute erakondade loomiseks lämbuksid juba eos.

Kui vaadata erakondade toetusnumbreid, siis võib vabalt uskuda, et järgmiste valimiste järel saab Eesti kultuuriministriks Henn Põlluaas, siseministriks Jaak Madison ja majandusministriks Martin Helme. Kuid see ei tähenda poliitilise kartelli lõppu, sest EKRE ise on juba täna osa sellest kartellist. Meie poliitilise süsteemi liberaliseerimine, mis muudaks erakonnamaastiku kahtlemata mitmekesisemaks ja suurendaks seega poliitilist konkurentsi, lihtsalt ei ole nende huvides.

Naljaparteidest tänapäeva Euroopas

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Naljaparteidel on Euroopas pikk ajalugu, kuid nende iga on jäänud enamasti lühikeseks. Mõni neist on jõudnud siiski kaugemale lihtsalt valimiskampaania tegemisest.

Tõenäoliselt esimene ja üks maailma tuntumaid naljaparteisid on 1911. aastal toonases Austria-Ungari impeeriumis tegutsenud Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakond, mille muutis surematuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek. Mõttele luua selline väljamõeldud erakond tuli tegelikult Hašeki sõber Eduard Drobílek, kes pakkus välja ka erakonna nime.

Hašeki kustumatu pärand

1911. aastal viisid Hašek, Drobílek ja teised noored anarhistlike vaadetega tšehhi boheemlased ühes Praha linnaosas Riiginõukogu valimise eel läbi täiemõõdulise valimiskampaania, millega parodeeriti Austria-Ungaris tegutsenud erakondi, nende lubadusi ja toimunud valimisi. Korraldati kihutuskoosolekuid, peeti kõnesid ja kleebiti plakateid. Hašek esines uue erakonna kandidaadina. Ametlikult teda kandidaadiks muidugi üldse ei registreeritudki, aga kohvikutes, õllesaalides ning kabareedes läksid tema ülesastumised rahvale hästi peale. Erakonnale kirjutati isegi oma hümn.

Hašeki naljapartei valimisloosungid vastasid selle erakonna olemusele: mida te ei saa Viinist, seda saate meie käest; kui te valite meie kandidaadi, siis lubame peatada maavärina Mehhikos; kes annab hääle, see saab väikese taskuakvaariumi.

Kogu selle erakonna tegevus piirdus ühe valimiskampaania läbiviimisega, kuid samal aastal hakkas Hašek kirjutama raamatut “Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakonna poliitiline ja sotsiaalne ajalugu”, milles ta kirjeldab ulatuslikult tolleaegse Praha eluolu. Seda muidugi omas võtmes. Kirjastajale andis ta käsikirja üle juba järgmisel aastal, aga see ei jõudnud siis trükki, sest Hašek pilkas seal mõjuvõimsaid isikuid. Raamat ilmus alles 1963. aastal, 40 aastat pärast autori surma. Tänaseks on sellest avaldatud tšehhi keeles ka mitmeid kordustrükke, viimane alles mõne aasta eest.

Tegemist ei ole küll nii tuntud teosega nagu Hašekile üleilmse kuulsuse toonud “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, kuid Kesk-Euroopa riikides on see andnud selgelt inspiratsiooni ka mitmete hilisemate naljaparteide loojatele.

Naljapartei pääses europarlamenti

Tänapäeval tegutsevate naljaparteide hulgast on osutunud kõige edukamaks sakslaste Die PARTEI, mille juht Martin Sonneborn pääses 2014. aastal eneselegi ootamatult Euroopa Parlamenti. Esialgu teatas ta selle peale, et valmistab järgmised neli nädalat intensiivselt ette enda tagasiastumist.

“Me üritame igakuiselt tagasi astuda, et võimaldada Euroopa Parlamendist läbi käia kuuekümnel erakonnaliikmel,” selgitas ta uudisteagentuurile Deutsche Presse-Agentur. “See tähendab, et iga neist liikmetest saab ühe korra 33 tuhat eurot kuus Brüsselist kätte ja astub siis tagasi ning saab veel kuus kuud kohanemisraha.”

“Ma ei arva, et meie oleme europarlamendis kõige pöörasemad,” lisas ta samas.

Sonneborn siiski kuu möödudes tagasi ei astunud ning on jätkuvalt eurosaadik. Die PARTEI sai 2014. aasta eurovalimistel Saksamaal 0,63% häältest, seda toetas ligi 185 tuhat valijat. Eelmisel aastal saadi Saksamaa parlamendivalimistel 0,98% häältest, erakonna taga oli juba ligi 455 tuhat valijat.

Die PARTEI asutati 2004. aastal satiiriajakirja Titanic toimetajate poolt (Sonneborn on ajakirja endine peatoimetaja), kuid tänaseks on sellel ligi 30 tuhat liiget, nende hulgas palju Saksamaal tuntud koomikuid ja meelelahutajaid. Kunagi Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud Guildo Horni teatakse ehk isegi Eestis.

Pilgatakse diskrimineerimatult

Erakond, mille nimi on pikemalt lahtikirjutatuna Die Partei für Arbeit, Rechtsstaat, Tierschutz, Elitenförderung und basisdemokratische Initiative (Töö, Õigusriigi, Loomakaitse, Eliidi-edendamise ja otsedemokraatlike Algatuste eest seisev Partei), pilkab jultunult kõiki teisi erakondi ning koguni julgeolekuasutusi, mis peavad jälgima seda, et erakonnad ei läheks vastuollu riigi põhiseadusega.

Die PARTEI on lubanud viia sisse laiskadekvoodi, taastada Berliini müüri ja “raudse eesriide”. Erakonna noorteorganisatsioon kannab nime HintnerJugend (selle juhi Thomas Hintneri järgi) ning selle liikmete omavaheline ametlik tervitus on “Hi Hintner!”. Vahepeal moodustati parteis lausa “põhiseadusvastane platvorm”, millega üritati saavutada enda võtmist jälgimise alla.

Selle platvormi üks punktidest oli näiteks ründesõja pidamine Liechtensteini vastu, et “suruda peale demokraatia ja kaotada orjus”. Die PARTEI aktivistid marssisid koguni demonstratiivselt üle Liechtensteini piiri. Saksamaa julgeolekuteenistused siiski keeldusid nende jälgimise alla võtmisest. Põhjenduseks toodi, et tegemist on naljaparteiga. Die PARTEI ise on aga teatanud, et on valmis sõlmima koalitsioone kõigiga peale liberaalide, sest “meie ei tee koalitsioone naljaparteidega.”

Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira esineb kurjakuulutava avaldusega

Kohati minnakse oma naljadega samas päris kaugele.

Enne eelmisel aastal toimunud parlamendivalimisi võtsid Die PARTEI aktivistid Facebookis üle 31 kinnist gruppi, kuhu nad 11 kuu jooksul vaikselt sisse olid imbunud ja moderaatoriteks tõusnud. Teised moderaatorid eemaldati ja gruppidesse, millel oli kokku 180 tuhat liiget, postitati video, milles Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira teatas, et edaspidi lollitavad nende gruppide liikmeid päris inimesed, mitte robotid.

Väidetavalt olid paljud neist gruppidest pandud algselt püsti erakonna Alternatiiv Saksamaale töötajate poolt, kes kasutasid selleks erinevaid libakontosid, et jätta muljet laiemast kandepinnast, ja kutsusid sinna selliste kontode alt kergeusklikke inimesi, keda siis oma parteiliselt kallutatud propagandaga töötlema hakati.

Iisraelis sündinud Shapira teatas oma avalduses muu hulgas järgmist: “Mossadil on õigus teie veebikaamerad igal ajal aktiviseerida. See tähendab minul, mina olen Mossadist. Vahet pole. Ma soovin teile edasiseks kõike head meie väga heades gruppides.”

Uus täht tõusis Ungaris

Kui jätta kõrvale 1990-ndatel mitmetes riikides tegutsenud õllesõprade parteid ja meie oma “kuningriiklased”, siis on valmistel suurima protsendi häältest saanud naljapartei Ungari Kahesabalise Koera Partei (UKKP), mida toetas hiljutistel parlamendivalimistel 1,68% valijatest. See ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, aga on ikkagi silmapaistev tulemus.

UKKP alustas tegevust juba 2006. aastal, kuid sai ametlikult registreeritud alles 2014. aastal. Esialgu lükati taotlus erakonna registrisse kandmiseks tagasi, aga riigi ülemkohus otsustas, et ka naljaparteil on õigus olla ametlikult registreeritud.

Erakond on lubanud oma toetajatele igavest elu, üht tööpäeva nädalas, kaht päikesetõusu päevas, tasuta õlu ja maksude langetamist. 2010. aastal võeti vastu UKKP esimene programm, milles anti lubadus keskenduda välispoliitika osas kaubandussuhete arendamisele meie galaktikas esinevate teistsuguste eluvormidega. Lubati ka gravitatsiooni vähendamist.

Kui peaminister Viktor Orbáni valitsus alustas kampaaniat immigrantide vastu, vastati sellele üleskutsega: “Tulge muidugi Ungari, meie töötame juba Londonis!”

Täitmata lubadused maksavad kätte

Artikkel ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamuslehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

On täiesti loomulik, et praeguse valitsuse reiting valimiste lähenedes langeb, sest koalitsiooni moodustanud erakonnad on jätnud täitmata kõige olulisema lubaduse, mis neid enne valimisi ühendas, kuigi aega selle täitmiseks on olnud piisavalt. Jutt käib loomulikult rahvahääletuste võimaldamisest.

Sotsid andsid oma valimisprogrammis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

IRL lubas laiendada rahvahääletuste kasutamist, kaotades rahvahääletuste seotuse parlamendi usaldusega ning jagades rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Keskerakond lubas kehtestada tühistamisreferendumi, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva seaduse.

Lubadus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist sisaldus juba kohe pärast valimisi sõlmitud koalitsioonileppes Reformierakonnaga, kuid selle täitmiseni ei jõutud. Praeguse valitsusliidu loomisel läks kirja lubadus “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) juhtimisel läbiviidud “analüüsi” tulemusel jõudis valitsus juba enam kui aasta tagasi ettepanekuni anda rahvale võimalus seaduseelnõu algatamiseks, kui sellele on oma allkirja andnud 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Pärast seda peaks eelnõu minema hääletusele Riigikogus.

Ja vaid ettepanekuks ehk tühjaks jutuks see jäänud ongi.

On väga hea, et valitsus tunnistas sellise ettepaneku tegemisega kaudselt, et varem loodud õigus kollektiivse pöördumise esitamiseks (petitsiooniõigus) ei vääri tegelikult veel rahvaalgatusõiguse nime, aga kurb, et “analüüsi” käigus “unustati ära” need valimiseelsed lubadused, mille täitmiseks 2015. aastal oma valijatelt mandaat saadi.

Lubati ju õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, mitte lihtsalt rahvaalgatuse korras seaduseelnõude algatamiseks.

Varem võisid SDE ja IRL apelleerida sellele, et rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu oli Reformierkond, aga täna ei petaks sellise jutuga enam kedagi. Maskid on langenud. Kui koalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik andsid selles osas sarnaseid lubadusi, siis on ju selge, et oma valimislubaduste elluviimist takistavad nemad ise.

Rahvaalgatuste tegelik seadustamine, sealhulgas rahvaalgatuse korras rahvahääletuste esilekutsumise võimaldamine, on üks olulisimatest lubadustest, mille najal on kasvatanud toetajaskonda EKRE. Kui nad peaksid pärast eelseisvaid valimisi koalitsiooni pääsema ning see lubadus täitmata jääb, siis tabab neid tõenäoliselt sarnane saatus, mille osaliseks on saanud IRL ja SDE.

Vastuseis rahvahääletustele on ühtlasi ka üks peamisi põhjusi, miks Vabaerakonna reiting nii põhja on käinud. Artur Talvik võib rääkida ükskõik kui palju üldsõnalist juttu otsedemokraatia vajalikkusest, aga kui Jüri Adams samal ajal järjekindlalt rahvahääletuste kasutamist demoniseerib, siis ei mõju Vabaerakonna loosungid võimu andmisest tagasi rahvale enam vähimalgi määral usutavalt.

Usalduse kadu erakondade vastu ei ole Eesti ühiskonnas täna väiksem kui 2012. aastal, mil seda väljendasid liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ja pöördumine “Harta 12”. Toona uputati need impulsid Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu asendustegevusse, kuid nende aluseks olnud sügavamd probleemid ei kadunud kuhugi. Kui poliitikud on muutunud nii üleolevaks, et sisuliselt ei usalda oma rahvast, siis ei maksa neil imestada oma erakondade langevate reitingute üle.