Rubriik: poliitika

Eestis on tehtud palju algatusi uute erakondade loomiseks, kuid algatusgrupist erakonnani on pikk tee. Enamik uusi tulijaid jääb pidama selle taha, et erakonna registreerimiseks on vaja saada kokku vähemalt 500 liiget.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal, kui sündisid praegu Riigikogus domineerivad neli suurt erakonda, sellist nõuet veel ei olnud. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseadus, mille kohaselt pidi erakonnal olema registreerimiseks vähemalt 1000 liiget, kuid samas tegid toonased poliitikud endale suure erandi: enne 1995. aasta valimisi piisas erakonna registreerimiseks sellest, kui saadi kokku vähemalt 200 liiget.

Uusi parteisid vanad ei oota

Erakonna liikmete arvule kehtestatud nõue on barjäär, mille abil takistatakse uute tulijate sisenemist poliitilisele maastikule. Paljudes riikides sellist nõuet ei ole. Eestis langetati see 2014. aastal viiesajale, sest muutus liiga piinlikuks, et see oli siin poole suurem kui Venemaal. Kuna pärast seda pääses parlamenti kaks näiliselt uut erakonda, on jäänud paljudele mulje, et uue erakonna loomine on Eestis üsna lihtne. Tegelikkus räägib siiski teist juttu.

EKRE on ümbernimetatud Rahvaliit, mitte päris uus erakond. Mart ja Martin Helme üritasid pikki aastaid luua uut erakonda, kuid ei leidnud piisavalt mõttekaaslasi. Varem taotlesid nad erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamist, aga pärast Rahvaliidu ülevõtmist hakkasid rääkima, et seda ei ole vaja teha. Nii muutuvad poliitikute seisukohad – kõik sõltub sellest, mida nad parajasti endile kasulikumaks peavad.

Vabaerakond ei sündinud samuti tühjalt kohalt. Erakond asutati ametlikult küll alles 2014. aasta septembris, loetud kuud enne Riigikogu valimisi, aga vastav algatusrühm registreeriti jaanuaris. Pealegi eelnes sellele juba 2011. aastal asutatud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik, mille liikmete juhtimisel loodud valimisliidud osalesid 2013. aastal kohalikel valimistel. Ja kogu selle liikumise tuumikuks olid vanad isamaaliitlased.

Need, kes tahavad korrata nüüd Vabaerakonna edulugu, pidanuks hakkama tegema ettevalmistusi uue erakonna loomiseks juba pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. Kuna seda ei tehtud, ei ole ka põhjust arvata, et mõnest viimasel ajal välja tulnud algatusest detsembri alguseks asja saab. Just selleks ajaks peaks uus erakond ametlikult registreeritud olema, et see Riigikogu valimistel osaleda saaks.

Kuid erinevate algatusgruppide plaanid väärivad siiski tähelepanu. Parimal juhul võivad need väikesed jõud lüüa nüüd kaasa mõne juba registreeritud erakonna kandidaatide nimekirjas ja/või pakkuda sisendit valimisprogrammide koostajatele.

Piraadid on valmis koostööks

Ametlikult erakonnana registreerimata MTÜ Piraadipartei ei ole Riigikogu valimistel osalemise teemal otsust langetanud, kuid näeb suurimat ühisosa Artur Talviku ümber koondunud seltskonnaga. Samuti esindavad neile olulisi väärtusi rohelised. “Eesti 200 osas pole veel päris selge mida ja kuidas nad teevad, aga uue jõuna tunduvad ka nemad huvitavamad kui olemasolevad,” ütles Piraadipartei kõneisik Eero Elvisto, kelle sõnul on piraadid valmis kaaluma kõigi nimetatutega koostööd programmi ja seisukohtade väljatöötamisel.

Eesti Piraadipartei ei ole suurt tuult tiibadesse saanud, aga mitmes riigis kuuluvad kohalikud piraadiparteid parlamenti ning Euroopa Parlamendis esindab seda rahvusvahelist poliitilist liikumist Saksamaalt valitud Julia Reda. Soomes on piraadid esindatud kohalikes volikogudes.

Eesti Otsedemokraatliku Erakonna algatusgrupp, mille ideoloogi Elver Lohoga ilmus intervjuu 11. aprilli Kesknädalas, praegu aktiivselt ei tegutse. Loho sõnul sai ettevõtmisele saatuslikuks see, et erakonnast kirjutati ajalehte artikkel, millest 90% oli väljamõeldis (jutt ei käi Kesknädalas ilmunud intervjuust), seejärel kuulutati otsedemokraatide tööpõhimõtet tutvustav animatsioon Facebooki poolt “vihakõneks” ja neilt võeti ära Facebookis reklaamimise õigus. “Kaotasime kõige efektiivsema reklaamikanali,” märkis Loho.

Hiljuti pälvis palju meediatähelepanu see, et Facebook kustutas tuntud USA vandenõuteoreetiku Alex Jonesi leheküljed, kuid kontode blokeerimine ja õiguste piiramine on seal tegelikult laiemalt levinud praktika. Mõnel juhul tundub, et Facebooki anonüümsed töötajad lihtsalt kuritarvitavad seda tehes neile usaldatud võimu. Praegu kuulub seal Eestist blokeeritute nimekirja näiteks tuntud ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Nii tema kui ka otsedemokraatide puhul on kasutusõiguste piiramisel toodud põhjendused pehmelt öeldes ajuvabad.

Paul Lettensi algatatud Eesti Seenioride Erakonna lehekülg on Facebookist tänaseks täiesti kadunud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt siiski mitte tsensuur, vaid lihtsalt raskused liikmete värbamisel, mis näitasid ettevõtmise perspektiivitust.

Rohelised igaüht jutule ei võta

Mida teeb aga Talviku grupp, kui neil erakonna registreerimiseks vajalikke liikmeid kokku ei õnnestu saada? Kas saadab oma esindajad mõne teise erakonna, näiteks roheliste nimekirja (on ju nende tuumikus mitmeid varem roheliste ridadesse kuulunud aktiviste)?

Airi Hallik-Konnula, kes kuulus aastaid tagasi ka ise erakonda Eestimaa Rohelised, märkis, et keegi asja eestvedajatest ei ole tegelikult üldse mõelnudki võimalusele, et nad vajalikke inimesi kokku ei saa. “Seega ei ole tekkinud ka küsimust mõnes teises nimekirjas kandideerimisest. Uue erakonna loomise vajadus on ju tekkinudki just seetõttu, et puudub poliitiline jõud jätkusuutliku Eesti ehitamiseks,” selgitas ta.

Rohelised on seadnud sihiks saada Riigikogus 10-11 kohta, kuid see ei tähenda, et oma valimisnimekirja võetaks kõik, kes seal kandideerida tahavad. “Need algatusgrupid on üsna kirjud,” märkis roheliste peasekretär Joonas Laks, kelle sõnul vaadatakse iga inimest eraldi. See tähendab, et tulija peab olema erakonna liikmete hulgas aktsepteeritav – määravaks saab maailmavaade.

Eesti 200 tegelased leiaks ehk soojad kohad Vabaerakonna nimekirjas. Vähemalt peab vabside juht Andres Herkel neid potentsiaalseteks partneriteks. Milline on aga liikumise enda plaan B? “Eesti 200 ei arvesta hetkel sellise variandiga, et 500 liiget kokku saada ei õnnestu,” vastas MTÜ Eesti 200 tegevjuht Henrik Raave.

Jah. Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) seda eelmine kord suutis, kuid valimiskünnis jäi ületamata ning ei ole selge, kas RÜE nüüd üldse valimistel osaleb. Sama kehtib teiste väikeparteide kohta. Eesti Iseseisvuspartei juhatus tulevaste valimiste kohta avalikke väljaütlemisi veel ei tee. Eestimaa Ühendatud Vasakpartei oma plaane ei avalda.

Esimese takistuse võib ju ületada, aga see veel ei garanteeri kellelegi parlamenti pääsemist ega isegi mitte elujõulise erakonna sündi.

Artikkel ilmus 29. augustil 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viljandi linn ja vald viisid hiljuti läbi oma uute arengukavade avalikud väljapanekud. Mul ei ole õrna aimugi, kui palju huvilisi vastavad arutelud kokku tõid. Tõenäoliselt vähe. Kuid avaldatud eelnõud väärivad lugemist. Kasvõi selleks, et saada väike ülevaade reaalsest olukorrast.

Mõlemas omavalitsuses on suurimaks probleemiks, millest tulenevad paljud teised, jätkuv elanikkonna kahanemine. Viljandi vallas vähenes elanike arv aastatel 2014-2017 tempoga 1,3% aastas. Kolmandiku ulatuses oli see põhjustatud loomulikust iibest, kahe kolmandiku ulatuses rändeiibest. Kusjuures viimane mõjutab ka loomulikku iivet: lahkuvad noored sünnituseas naised.

Linnas ei ole olukord selles osas palju parem. Naiste vanusstruktuur on sünnitamisealisuse seisukohalt ebasoodsam kui Eestis keskmiselt ja rahvaarv väheneb rände tõttu rohkem kui loomuliku iibe tõttu. Viljandi on väljarändelinn, kust minnakse rohkem kui siia tullakse.

“Seetõttu on ka kõige olulisem rahvastiku arvu stabiliseerimiseks suurendada sisserännet ja vähendada väljarännet,” märgitakse linna uue arengukava eelnõus. “Elukohavahetuse peamiseks ajendiks on kindlasti töö, sest inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Seetõttu tuleb aktiivselt tegeleda ettevõtluseks soodsate tingimuste loomisega.”

“Teiseks oluliseks väljarände põhjuseks on turvatunne, inimestele tuleb tagada töö kõrval muud eluks vajalikud tingimused, võimetele vastav haridus, arstiabi, kogukonna toetus erinevate probleemide lahendamisel,” lisatakse samas.

Viljandi linna tulevikuvisiooniga seoses märgitakse eelnõus, et kõige olulisem on teha otsuseid elanike huvisid arvestades, et linna arenedes peatuks elanikkonna vähenemine linnas ja kogu piirkonnas ning piirkonna rahvaarv hakkaks selle asemel kasvama. Valla uues arengukavas on seatud samuti üheks eesmärgiks see, et peatuks elanike arvu langus.

“Viljandi valla elanike arvu vähenemise peamine põhjus on atraktiivsete töökohtade vähesus vallas ja valla lähipiirkonnas, eelkõige Viljandi linnas,” kirjutatakse ka seal. “Konkurentsivõime tõstmine läbi väärtuslike töökohtade loomise on arengu peamine tee.”

Usun, et selle hinnanguga nõustub enamik Viljandi linna ja valla elanikest.

Samal ajal on aga ettevõtetel siin kohati raskusi sobiva tööjõu leidmisega. Eks see olegi üks põhjus, miks keskmine palk jääb Viljandimaal alla vaid Harju- ja Tartumaale. Kui töötajaid on raske leida, tuleb kõrgemat palka maksta. Nii et pole halba ilma heata (oleneb muidugi, kelle poolt vaadata).

Katsed lahendada demograafilist kriisi võõramaalaste sissetoomise abil ei vii nähtavasti kuhugi. Kvoodipagulased lasevad Viljandist jalga, sest neil ei ole siin ees oma kogukonda, kellele nad toetuda saaksid. Kuni Euroopa Liidus juhindutakse inimeste vaba liikumise põhimõttest, seni Eestis uuesti sunnismaisust kehtestada ei saa.

Harri Juhani Aaltoneni (Isamaa) plaan, millele avaldas eelmisel aastal linnapeakandidaatide debatil entusiastlikult toetust ka EKRE esinumber Jaak Madison, kutsuda Viljandisse elama 500 soome pensionäri, ei olnud ilmselt enamat kui üks kõlav valimisloosung. Ja ehk ongi hea, et see jäi vaid valimiseelseks jutuks.

Maalehes mõne aja eest avaldatud statistika kohaselt on nn. ülalpeetavate määr (pensioni- ja alaealiste suhe tööealisse elanikkonda) Viljandis juba praegu suurem kui üheski teises Eesti omavalitsuses. See ei ole tingimata halb, sest näitab ju ka järelkasvu olemasolu, kuid selle peale veel mujalt suure hulga vanurite lisandumine tähendaks ühtlasi tuntavat koormuse kasvu kohalikule tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.

Mina küll ei ole kindel, et Viljandi seda taluda suudaks, ükskõik kui palju raha need soome pensionärid ka endaga ei tooks.

Pealegi võib kohalike vanurite elu üldiselt maksejõulisemate eakaaslaste nii massilise sisserände korral siin muulgi moel keerulisemaks muutuda. Paljud hinnad paneb ikkagi paika turg. Kui kohalikud pensionärid peavad hakkama konkureerima näiteks üürikorterite ja hooldekodude kohtade pärast Soome pensione saavate soomlastega, on see nende suhtes ebaõiglane – välispensionäride massilist sisserännet pooldavad poliitikud võiksid mõelda ka selliste asjade peale, mitte ainult oma valijaskonna kasvatamisele.

Üksikuid välismaalasi siia muidugi tuleb, ja see on üldiselt tore ning ühiskonda rikastav, kuid minu meelest on ilmselge, et Viljandi ei saa jääda lootma nende massilise sisserände peale. Suurt pilti siia elama asuvad välismaalased oluliselt ei mõjuta. Neid lihtsalt ei tule nii palju.

Mida siis teha? Kui mul oleks mõni konkreetne ettepanek, oleksin juba andnud sellest õigel ajal teada Viljandi linna uue arengukava koostajatele. Tänaseks on selle avalik väljapanek lõppenud. Kogu see pikk jutt sai kirjutatud ainult selleks, et oma vastavatest mõtetest annaksid teada need, kellel jäi märkamata uudis selle toimumise kohta.

Usun, et konstruktiivseid ettepanekuid võib saata nii avaldamiseks Sakala arvamustoimetajale kui ka otse Viljandi linna- ja vallavalitsusele. Lõpuks on Viljandi tulevik ju kõigi siinsete elanike ühine mure ja küllap võetakse häid mõtteid arvesse ka siis, kui parjasti mõnda arengukava ei koostata.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.