poliitika – Lehekülg 43

Poliitiliste kampaaniate rahastamine peab muutuma läbipaistvamaks

Hooandja kaudu raha koguv MTÜ Eesti 200 tegi ainuõige otsuse avalikustada kõigi annetajate nimed, sest erakondade rahastamine peab olema läbipaistev ja see kehtib ka erakondade algatusgruppide kohta. Antud juhtum leidis küll hea lahenduse, kuid see juhtis ühtlasi tähelepanu laiemale probleemile, mis näib muutuvat maailmas üha aktuaalsemaks: poliitiliste kampaaniate rahastamise läbipaistmatus.

Inimeste ehk valijate ja neile suunatud reklaamide kolimine sotsiaalmeediasse on tõstatanud selle küsimuse eriti teravalt. Tänapäeval ei pea raha liikuma üle riigipiiri, et kusagil valimisi mõjutada. Eesti elanikele suunatud reklaami saab Facebooki osta kõikjalt, kus sellele veebikeskkonnale ligipääsu omatakse. Nii saab viia läbi isegi Eesti erakondade valimiskampaaniate varjatud rahastamist. Võimekust seda kontrollida ja takistada omab üksnes Facebook ise.

See probleem on suurematele poliitikahuvilistele muidugi ammu teada. Näiteid rahvahääletustest ja valimistest, millele on eelnenud sotsiaalmeedia kaudu käinud ulatuslik mõjutustegevus, on kogunenud tänaseks palju, tuntuimad ilmselt 2016. aastal Suurbritannias toimunud rahvahääletus Euroopa Liidust lahkumiseks ja USA presidendivalimised. Nüüd lõpuks on aga ka Facebook ise probleemi olemasolu tunnistanud ja sellele lahendusi otsima hakanud. Kohati on seda tehes küll ilmselgelt üle pingutatud, kuid mõni asi väärib siiski ka tunnustamist.

25. mail toimus Iirimaal rahvahääletus, millega loobuti abortide keelustamisest. See tulemus on antud kontekstis ebaoluline. Oluline on see, et tegemist oli palju kirgi kütnud teemaga ja rahvahääletuse tulemust üritasid siis enda soovitud suunas mõjutada mõlemad nn. kultuurisõja osapooled mujalt maailmast. Selle peale kerkinud kriitika survel otsustas Facebook lõpuks blokeerida igasugused välismaised kulutused rahvahääletusega seotud reklaamidele. Seda tehti vaid mõned nädalad enne hääletust, kuid asi asi seegi. Hiljem otsustati avalikustada ka üksikasjad Iiri valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta.

Meie jaoks on oluline teada, et Facebook on põhimõtteliselt valmis selliseid asju tegema. Antud juhtumile viidates tuleks nüüd nõuda, et välismaine rahastus blokeeritaks ka eelseivate Riigikogu valimistega seotud reklaamide puhul. Ühtlasi tuleks avalikustada üksikasjad Eesti valijatele suunatud reklaamidele tehtud kulutuste kohta. See oleks väga suur samm poliitiliste kampaaniate muutmisel läbipaistvamaks.

Paraku ei ole põhjust loota, et Facebook astuks selle sammu omal algatusel, sest neile tähendaks see ilmselt väiksemat reklaamitulu. Iirimaal tehti seda kohaliku meedia ja poliitikute tugeval survel ning vähetähtis ei olnud seejuures ka asjaolu, et seal asub Facebooki rahvusvaheline peakorter. Eestil sellist hooba nimetatud suurettevõtte mõjutamiseks ei ole, kuid see ei tähenda, et seda ei tasuks proovida.

Kui valitsus ja riigikogulased pöörduksid ühehäälselt Facebooki poole taotlusega rakendada Riigikogu valimistega seoses samu meetmeid, mis võeti kasutusele Iirimaal, oleks raske seda palvet ignoreerida. Seda enam, et see tuleks e-riigi mainet omavast Eestist.

Vähemalt võiksid tõelised Eesti patrioodid nüüd Riigikogus vastava algatusega välja tulla. Sellele järgnevatest reaktsioonidest saaks ka lõpuks selgeks, kes on need välisriikide mõjuagendid, kelle olemasolust on rääkinud välisluureameti peadirektor Mikk Marran. On ju selge, et välismaist sekkumist Eesti valimistesse võivad pidada talutavaks vaid need, kes sellest ise kasu saavad.

Artikkel ilmus 6. septembril 2018 oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul ajalehes Eesti Päevaleht. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab EPL/Delfi arvamusveebis. Päevalehe paberlehes on jäetud mulje, et see on vastukaja paar päeva varem avaldatud Mart Susi artiklile, kuid tegelikult saatsin loo ära ammu enne selle ilmumist, täpsemalt 26. augustil. Vahepeal lükkus selle avaldamine millegipärast lihtsalt muudkui edasi.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Vajadus radikaalsete reformide järele süveneb

Kuna kordamine on tarkuse ema, võtan erakondade küpsevaid valimislubadusi silmas pidades taas üles teema, millest sai juba kirjutatud pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi. (Vaata 2015. aasta 7. aprilli Järva Teatajas ilmunud Andres Laiapea arvamuslugu “Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”.) Ehk leidub nüüd mõni jõud, kes seda juttu kuulda võtab.

Suured muutused rahvastiku paiknemises seavad Eesti möödapääsmatult silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle Riigikogu valimiste süsteem. Inimesed koonduvad järjest enam Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondadesse. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elavad 15 aasta pärast seal juba enam kui pooled eestimaalastest. Ja sellega elanikkonna koondumine sinna ei lõppe.

See tähendab, et nii või teisiti tuleb teha suuri ümberkorraldusi. Üks võimalus on muuta valimisringkondades jagatavate mandaatide arvu ja kujundada ümber nende piire, et ebakõlad ringkondade vahel ei kasvaks liiga suurteks. Teine võimalus on minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale. Minu arvates tuleks eelistada viimast.

Üks valimisringkond on tegelikult ainus, mis annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdse kaalu. Praegu sõltub see kõik ringkonnast, seal jagatavate mandaatide arvust, konkurentsi tihedusest ja valimisaktiivsusest.

Iisraeli ja Hollandi kogemus näitab, et hirmud nagu jääksid piirkondade esindajad sellisel juhul parlamendist välja ja kogu võim koonduks pealinlaste kätte, on alusetud. Erakonnad üritaksid koostada kandidaatide nimekirjad ikkagi regionaalselt tasakaalustatult, et saada hääli kõikjalt. Pigem võib ühele üleriigilisele ringkonnale üleminek kahjustada just suurlinnadest pärit isikute võimalusi valituks osutuda.

Selgitan lähemalt.

Praegu on erakondadel pahatihti tavaks panna kohalikest kokku pikk nimekiri, mida tuuakse vedama mõni üleriigiliselt tuntum nägu, kellel ei pruugi olla konkreetse valimisringkonnaga sügavamat sidet. Selliseid inimesi liigutatakse ühest ringkonnast teise, nii nagu erakonnale parajasti kasulikum tundub. Järva- ja Viljandimaal kandideerisid eelmine kord näiteks Jürgen Ligi (Reformierakond) ja Mailis Reps (Keskerakond), kes kogusid mõlemad kõva häältesaagi, sest olid siin oma erakondade esinumbrid.

Ühe valimisringkonnaga süsteemi puhul ei ole asi selles osas teisiti. Ka siis kogub lõviosa häältest nimekirja esinumber, kes on tavaliselt antud erakonna peaministrikandidaat. Ülejäänud konkureerivad aga omavahel selle pärast, kes neist parlamenti pääseb. Ja selles osas olukord muutub. On päris kindel, et maakondliku tuntusega kandidaatide arv valimisnimekirjades sellisel juhul väheneb.

Erakonnad üritavad leida igast maakonnast 1-2 kohapeal tuntud tugevat tegijat ning ülejäänud kohad nimekirjas hõivavad ambitsioonikad tegelased Tallinnast ja Tartust. Selle tulemusel tallinlaste ja tartlaste omavaheline konkurents suureneb, kuid mujal Eestis häälte killustumine erinevate kohalike tegelaste vahel väheneb. See tähendab, et nende šansid parlamenti pääseda tegelikult paranevad.

Veelgi olulisem on aga see, et väljastpoolt Suur-Tallinna piirkonda häälte saamiseks tuleks erakondadel hakata ajama siis korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuseraha jagamisest enam ei piisaks.

Kui jätkub koera saba raiumine jupi kaupa (eelseisvatel parlamendivalimistel saavad Tallinna valimisringkonnad kaks mandaati juurde ja samal ajal ringlevad mitmesugused kavad, mis näevad ette lihtsalt valimisringkondade piiride ümberjoonistamist), ei pruugi ülejäänud Eesti olla lõpuks enam piisavalt tugev selleks, et suuta panna Suur-Tallinnat arvestama tõsiselt ka enda huvidega. Praegu oleks see ehk veel võimalik, kuid see eeldab valimissüsteemi muutmist, et lõpeks riigi killustamine erinevateks valimisringkondadeks.

Artikkel ilmus 30. augustil 2018 toimetatud ja veidi lühendatud kujul ajalehes Järva Teataja. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Järva Teataja veebilehel.