Rubriik: poliitika

EKRE kontrolli alt väljunud meeleavaldus Toompeal ning sellele järgnenud Martin Helme ähvardus jätkata olukorra eskaleerimist on muutnud paljud inimesed murelikuks. Poliitilise vägivalla oht ei kao maailmast kunagi, kuid praegu on tõesti ärevad ajad.

Poliitilise vägivallani viib üldjuhul oponentide dehumaniseerimine, nende kujutamine ebainimliku kurjuse kehastajatena. Vägivalla kasutajad ise peavad seda tavaliselt enesekaitseks, mis on vajalik, et hoida ära veel hullemat, olgu selleks siis parem- või vasakäärmuslaste võimuletulek või pagulashordide saabumine.

Objektiivselt võttes ei ähvarda Eestit praegu ükski neist asjadest. Suurim oht seisneb hoopis hirmus, mida inimesed nende asjade ees tunnevad, sest selle mõjul võidakse laskuda väga äärmuslike tegudeni. Selliseid hirme õhutatakse demagoogia abil, mille üheks oluliseks komponendiks on oponentide seisukohtade ja mõtete moonutamine. Just seetõttu soovitakse vältida ka rahulikku dialoogi, mis võimaldaks teisel osapoolel oma arusaamu selgitada.

Näiteid sellest, kuidas nende mõtteid on pööratud täiesti pea peale, võivad tuua vist küll kõik, kes on tundlikel poliitilistel teemadel sõna võtnud. Siinkohal sobib see, kuidas Kesknädala aktiivne kaasautor Virgo Kruve kuulutas mind 2011. aastal oma blogis Anders Behring Breiviki suuvoodriks.

Breiviki näide on õpetlik

Pidasin toona konservatiivset ajaveebi nimega Infopartisan (maakeeli: Teabepooldaja), mida Kruve pidas ekslikult seotuks Isamaa ja Res Publica Liiduga. “Norra massimõrvari mõtteklaaslased loevad Infopartisani blogi,” lajatas Kruve, kelle väitel olevat ma avaldanud rea postitusi Breiviki manifestist, mille sisu “levitamine võib ka meil tekitada sõpruskonna lugejatest, kes võimendavad üksteise eelarvamusi ja selle tulemusel pööravad vägivalla kasutamisele, sest muidu ühiskond ei mõista nende nii õigeid mõtteid ja ideid.”

“Kui Eestis peaks nüüd juhtuma tulistamine ja pommiplahvatus, siis selleks innustuse andja leiab ilmselt Inforpartisani blogist. Tegelikult peaks teda nimetama hoopiski massimõrvari suuvoodriks, sest ta esitab valikulisi katkendeid sellest teosest koos omapoolsete kommentaaridega,” jätkas ta samas vaimus. “Totalitaarses süsteemis ei lastaks massimõrvari ideid edasi levitada aga meil selle peale ei sekkuta, sest meil on sõnavabadus ja samuti on sama veregrupi poliitikud praegu võimul.”

Kogu see vihane tiraad põhines valel. Ma ei olnud avaldanud katkendeid Breiviki manifestist, vaid talle omistatud internetikommentaare, mis näitasid mehe järkjärgulist radikaliseerumist. Ma ei olnud tema tegu vähimalgi määral õigustanud ega heaks kiitnud, vaid üritasin üksnes selgitada välja, mis oli selleni viinud. Hullumeelsus oli liiga lihtne seletus – see ei seletanud õigupoolest midagi.

Breiviki kommentaaridest ilmnes, kuidas tema (minu hinnangul osaliselt õigustatud) mure immigratsiooni ning islami levikuga kaasnevate negatiivsete nähtuste pärast kasvas põhimõtteliseks vastuseisuks nendele poliitikutele (eelkõige sotsidele, aga ka teistele), keda ta pidas vastutavateks selle võimaldamise eest. Eduerakond, mille aktivistide hulka Breivik oli kuulunud, ei suutnud tema arvates midagi ära teha. Ta oli hakanud nägema kõige taga kultuurimarksistide vandenõud ning süüdistas peavoolumeediat, et see ei anna toimuvast õiget pilti.

Probleemi juurpõhjuseid otsides jõudis Breivik välja selleni, et kõik läks valesti Teise maailmasõja lõppedes, kui etnonatsionalistid poliitikast välja tõrjuti ja mõjule pääses feminism, mis on tema arvates süüdi Euroopa ühiskondade kultuurilises enesetapus.

Kordan igaks juhuks üle, et mina ei ole selliseid vaateid kunagi jaganud, näiteks sooline võrdõiguslikkus (feminismi oluline eesmärk) peaks olema minu meelest täiesti iseenesestmõistetav. Rääkimata sellest, et vägivalla kasutamine poliitilistes vaidlustes on tundunud mulle isiklikult alati vastuvõetamatu.

Samas on internetikommentaare lugedes selge, et Eestis leidub täna inimesi, kelle silmis see nii ei ole. Loodetavasti ei jõua nad välja sarnaste veretöödeni, kuid karta seda paraku tuleb.

Euroopas on ärevad ajad

Euroopa Liidu julgeolekuvolinik Julian King märkis eelmisel aastal, et tema ei tea ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki, mida ei mõjutaks mingil moel parempoolne vägivaldne ekstremism. Selle oluliseks päästikuks on kujutelm läänemaailma islamiseerumisest. Paremäärmuslased ise näevad oma tegevuses Lääne tsivilisatsiooni kaitsmist.

Suurbritannias leidis eelmisel aastal aset viis paremäärmuslastele omistatud terrorirünnakut. Mõned neist ebaõnnestusid, aga mitte kõik. 19. juunil sõitis üks mees, kes oli tuntud moslemite vihkajana, kaubikuga otse palvetavate moslemite massi. Üks inimene sai surma ja kümme vigastada. Vaid neli päeva hiljem sõitis teine mees, kes oli tuntud erakonna Britain First (EKRE analoog) toetajana, Londonis autoga India restorani. Mitmed inimesed said vigastada. Teine rünnak oli ilmselt inspireeritud esimesest.

Saksamaal vahistati eelmisel aastal üks sõjaväelane, kes oli Süüriast pärit sõjapõgenikuna esinedes asüüli taotlenud, väidetavalt kavatsusega mõrvata Saksa juhtivpoliitikuid. Ta lootis, et jättes mulje nagu oleks seda teinud immigrant, õnnestub saavutada muudatusi riigi sisserändepoliitikas. Samuti vahistati kaks meest, kes olid asunud varuma laskemoona ja tegema muid ettevalmistusi selleks, et võtta kinni ja tappa vasakpoolseid poliitikuid, kes olid nende arvates süüdi selles, et kord ühiskonnas on kokku varisemas.

Selline on tänapäeva Euroopa. Taolisi väiksemaid tümitamisi, mis leidis aset EKRE meeleavaldusel, ei jõua keegi enam kokkugi lugeda. Kahjuks on need jõudnud nüüd ka Eestisse.

Hoiatavaks näiteks, milleni olukorra eskaleerimine viia võib, on muidugi Ukraina. Martin Helme kuulutas ju 2014. aasta alguses seoses sealsete meeleavaldustega, et talle meeldivad “need inimesed, kes loobivad süütepudeleid ja põletavad autokumme.” Ähvardusi hakata Eestis poliitikuid prügikasti toppima kõlas ka Toompeal.

Breivikil diagnoositi lõpuks nartsissistlik isiksushäire ning sama häda all näivad kannatavat ka mitmed EKRE juhtivad tegelased. Nii mõndagi neist ühendab temaga ka ajateenistuse läbimata jätmine, mille kompenseerimiseks üritatakse nüüd paista justkui eriti kõvade meestena. Selliseid psühholoogilisi sarnasusi silmas pidades on kerge mõista, miks Eestis levib hirm paremäärmuslaste võimuletuleku ees.

Hirm on halb teejuht

Pauk ei pruugi tulla aga üldse sellest suunast, kust seda enamasti kardetakse. Breiviki veretöö järellainetuses tungis 2011. aasta augustis Eesti kaitseministeeriumi ju hoopis üks püstoliga relvastatud vasakparteilane, kes kasutas ka lõhkepakette ja suitsupommi. Ta lasti tulevahetuse käigus maha ning seetõttu ei olnud tema motiive võimalik täpselt välja selgitada, kuid on teada, et ta üritas leida toonast kaitseministrit Mart Laari, pidades teda nähtavasti vastutavaks oma isiklike hädade eest.

Võib muidugi üksnes spekuleerida, kust ta selleks innustust sai, kuid tõenäoliselt oli Laar tema silmis “sama veregrupiga” nagu Breivik. Nüüd on Eestis järjest rohkem inimesi, kelle silmis on “sama veregrupiga” EKRE ja selle toetajad. Osad neist on teinud küll ise palju selleks, et see nii oleks, kuid seadnud seda tehes suurde ohtu ka teised.

Tahan sellega öelda, et pingelises valimiseelses olukorras on põhjust karta mitte üksnes EKRE poolt üleskeeratud inimeste väljumist kontrolli alt, vaid ka seda, et mõni antifa võib sõita autoga nende meeleavalduse sisse. Mitte üksnes seda, et EKRE toetajad hakkavad ukrainlaste eeskujul valimistel kandideerijaid läbi peksma, vaid ka seda, et sama võidakse teha EKRE kandidaatidega.

Martin Helme on öelnud, et eestlased ei oska iseseisvust hinnata, sest iseseisvuse taastamine toimus veretult. Täna võib selle peale vastata: kuna iseseisvuse taastamine toimus veretult, leidub Eestis inimesi, kes ei oska hinnata ühiskondliku rahu ja poliitika vägivallatuse väärtust. Kurb, kui nende vastutustundetus peaks viima tõsisemate tagajärgedeni. Mõne poliitiku juhtlauseks võib küll olla “Mida halvem, seda parem!”, aga ühiskonnale tervikuna see kindlasti kasuks ei tule.

Artikkel kirjutatud 1. detsembril 2018 ajalehele Kesknädal. Esialgu jäi avaldamata, ilmus 12. detsembril oluliselt kärbitud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gruusias toimub täna presidendivalimiste teine voor, kus on vastamisi kaks endist välisministrit ja karjääridiplomaati. Praegune president teiseks ametiajaks ei kandideerinud.

Kuu aja eest kogus esimeses voorus enim hääli Salome Zurabišvili. Ta esineb valimistel küll sõltumatu kandidaadina, kuid tema kandidatuuri toetab praegune võimupartei Gruusia Unelm, mis nüüd oma ametlikku kandidaati üles ei seadnud. Talle jäi napilt alla Grigol Vašadze, kelle taga on varem valitsenud Ühinenud Rahvuslik Liikumine (ÜRL) ja suur osa ülejäänud opositsioonist.

Küsitlused ennustavad teises voorus üldiselt Vašadze võitu, kuid päris kindlaks seda ei peeta. Tulemus on lahtine, sest ligi veerand valijatest on jätnud otsustamise viimasele hetkele.

Valimiskampaania on muutunud äärmiselt inetuks. Zurabišvili ja tema lapsed on saanud tapmisähvardusi.

Vašadze kandidatuuri toetab Gruusia prokuratuuri eest välismaale põgenenud ekspresident Mihheil Saakašvili. Samuti on nüüd tema taga esimeses voorus kolmandaks jäänud Davit Bakradze, kelle erakond Euroopalik Gruusia sõlmis Euroopa Rahvapartei vahendusel juba suvel ÜRL-iga kokkuleppe hoiduda valimistel teineteise kandidaatide ründamisest. Viie aasta eest oli Bakradze ÜRL-i presidendikandidaat.

Zurabišvili esindab liberaalsemat suunda

Salome Zurabišvili sündis 1952. aastal Pariisis, poliitiliste emigrantide perekonnas. Tema isa Levan juhtis gruusia diasporaad Prantsusmaal. Tema emapoolne vanaisa Niko Nikoladze (1843-1928) oli silmapaistev Gruusia intellektuaal ja ühiskonnategelane, üks rahvuslik-liberaalse suuna juhtidest. Zurabišvili alustas augustis valimiskampaaniat just oma vanaisale pühendatud muuseumis valijatega kohtudes.

Zurabišvili sidemed Euroopaga on väga tugevad. 1974. aastal asus ta tööle Prantsuse välisteenistuses, töötades karjääridiplomaadina Roomas, New Yorgis ÜRO juures, Brüsselis, Washingtonis jne. Gruusiat külastas ta esimest korda alles 1986. aastal. 2003. aastal määrati ta sinna Prantsusmaa suursaadikuks. Juba järgmisel aastal sai temast Gruusia välisminister.

Välisministrina saavutas Zurabišvili venelastega 2005. aastal kokkuleppe kahe suure sõjaväebaasi väljaviimiseks Gruusia territooriumilt. Ühtlasi tegutseti tema juhtimisel aktiivselt NATO ja Euroopa Liiduga integreerumise nimel. Seda sihti silmas pidades loodi tema algatusel ka nn. Gruusia sõprade rühm, mille üheks liikmeks sai Eesti.

Gruusia kodakondsuse sai Zurabišvili küll toona presidendiks olnud Saakašvili otsusega, kuid peagi läksid nende teed lahku. 2005. aasta sügisel jäeti ta ilma välisministri portfellist. Zurabišvili kujunes üheks juhtivatest opositsioonitegelastest. 2008. aasta presidendivalimiste võitmise korral oli opositsioonil kavas teha temast peaminister. Võit jäi aga tulemata.

2010. aastal teatas Zurabišvili, et lahkub poliitikast. Paar aastat hiljem avaldas ta parlamendivalimiste eel toetust toona loodud erakonnale Gruusia Unelm, kuid ise kandideeris ta valimistel uuesti alles 2016. aastal. 2013. aastal üritas ta küll osaleda presidendivalimistel, aga tema kandiatuuri ei registreeritud. Keskvalimiskomisjon põhjendas seda sellega, et Zurabišvilil oli Prantsuse-Gruusia topeltkodakondsus, ent presidendil võib olla ainult Gruusia kodakondsus.

2006-2015 töötas Zurabišvili õppejõuna Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po), mille ta ka ise kunagi lõpetas. See kõrgkool on tuntud Prantsusmaa poliitilise eliidi peamise kasvulavana. 2010-2015 koordineeris ta ühtlasi ÜRO Julgeolekunõukogu Iraani-vastaste sanktsioonide komitee juures tegutsenud ekspertide töörühma.

2016. aastal valiti Zurabišvili ühest Thbilisi valimisringkonnast sõltumatu kandidaadina parlamenti. Ta juhib Gruusia-Prantsuse sõprusrühma ning parlamentaarset delegatsiooni Frankofoonia Parlamentaarses Assamblees, mille vaatlejaliikmete hulka Gruusia kuulub.

Vašadzet peetakse paremaks diilitajaks

1958. aastal sündinud Grigol Vašadze isa töötas omal ajal erinevatel ministrikohtadel Gruusia NSV valitsuses. Tema on lõpetanud Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja NSV Liidu Välisminiteeriumi Diplomaatilise Akadeemia. Vašadze tegi karjääri NSV Liidu välisministeeriumis, osaledes näiteks ameeriklastega peetud START I läbirääkimistel.

1990-2008 tegeles ta eraettevõtlusega ning elas põhiliselt Moskvas ja New Yorgis. 2008-2012 oli Vašadze Gruusia välisminister. Tema omas varem Gruusia-Vene topeltkodakondsust.

Üldiselt arvatakse, et Vašadze sobiks paremini tegema diile selliste meestega nagu Vladimir Putin ja Donald Trump. Zurabišvili hindab kõrgemalt demokraatlikke väärtusi, rahvusvahelist integratsiooni ja liberaalset maailmakorda.

Artikkel ilmus 28. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Laupäeval toimuvad Taiwanil kohalikud valimised, millega üheaegselt leiab aset kümme üleriigilist rahvahääletust. Vaatamata konservatiivsete jõudude vastuseisule on seal jõutud lõpuks otsedemokraatia rakendamiseni.

1947. aastal jõustunud Hiina Vabariigi (Taiwani) põhiseadus ütleb, et rahvaalgatusõigus ja rahvahääletuste läbiviimise kord tuleb panna paika eraldi seadusega. Selline seadus võeti vastu alles 2003. aastal, kui võimul oli Demokraatlik Eduerakond, kuid ühtegi kehtivaks loetud rahvahääletust selle alusel ei toimunud, sest varsti pärast seda läks parlamendis enamus taas konservatiivide kätte, kes võtsid vastu suhteliselt karmid rakendusaktid ning kutsusid hiljem üles rahvahääletusi boikoteerima.

Taiwani kogemus rahvahääletustega toob välja asju, mida Eestis tasuks vastavat seadusandlust luues kindlasti vältida.

Kuomintang hülgas rahvavõimu idee

Taiwanil pikalt valitsenud Kuomintang oli algselt vasakpoolne erakond, mille lipukirjaks olid rahvuslus, demokraatia ning inimeste heaolu. Nendest ideedest lähtudes kirjutati ka 1947. aasta põhiseadus, mis oli mõeldud kogu Hiinale.

Hiina kodusõjas kommunistidele alla jäänuna kindlustas Kuomintang enda võimu Taiwanil aga repressioonidega, mis ei jäänud oma jõhkruse poolest alla kommunistide omadele. Loomulikult ei hakatud sellises olukorras tegelema rahvahääletuste seadustamisega, kuigi põhiseadust koostades oli seda ette nähtud. 1991. aastani valitses Taiwanil ametlikult sõjaseisukord, sisuliselt üheparteiline režiim.

1980-ndate teisel poolel algas siiski poliitilise süsteemi liberaliseerimine. 1986. aastal asutati Demokraatlik Eduerakond, mis oli seal esimene opositsiooniline erakond. Võitlemine rahvaalgatusõiguse ja rahvahääletuste eest oli olulisel kohal juba selle esimeses programmis.

Kunagi revolutsioonilisi jõude ühendanud Kuomintangist sai Taiwanil konservatiivne võimupartei (rahvusvaheliselt on see Isamaa sõsarerakond), mis polnud enam huvitatud otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisest. Esimene progressiivsete jõudude algatatud rahvahääletuste seadus aeti nurja sellega, et rahvaalgatustele ja rahvahääletustele kehtestati suhteliselt karmid nõudmised.

Nii pidi rahvaalgatuse korras küsimuse rahvahääletusele panemiseks toetama seda esimeses ringis 0,1%, teises 5% hääleõiguslikest elanikest. Eesti mõõtkavas tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda algatusele umbes 900 ja seejärel 45000 allkirja.

Veelgi rängem tingimus oli aga see, et rahvahääletusele pandud asja läbiminekuks pidi seda toetama vähemalt 50% kõigist hääleõiguslikest, mitte üksnes rahvahääletusel osalenutest. Ja kui osales vähem kui 50% hääleõiguslikest, ei loetudki rahvahääletust üldse kehtivaks. Nii kindlustasid konservatiivid endale sisuliselt võimaluse rahvahääletusi nende boikoteerimise abil läbi kukutada.

Kuna president ja parlamendisaadikud said samas võimaluse tavakodanikest tunduvalt kergemini rahvahääletusi algatada, kujuneski see valdkond juhtivate poliitikute omavahelise kemplemise tallermaaks.

Kuus ebaõnnestunud rahvahääletust

2003. aasta seaduse alusel toimus kokku kuus rahvahääletust, mille kõigi puhul juhtuski just see, mida Taiwani progressiivsed jõud kõige rohkem kartsid: enamik osalenutest oli hääletusele pandud asjade poolt, aga ühtegi neist rahvahääletustest ei loetud paraku kehtivaks. Konservatiivid kutsusid iga kord enda toetajaid üles rahvahääletusi boikoteerima.

2004. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega esimesed kaks rahvahääletust. Nende algatajaks oli toonane president Chen Shui-bian (Demokraatlik Eduerakond), kes valiti siis ka teiseks ametiajaks.

1. küsimus: Taiwani rahvas nõuab, et Taiwani väina küsimus lahendataks rahumeelsete vahenditega. Kui Hiina Kommunistlik Partei peaks keelduma nende rakettide eemaldamisest, mille nad on sihtinud Taiwanile, ja avalikust lahtiütlemisest jõu kasutamiseks, kas te nõustute, et valitsus peaks hankima siis moodsamaid raketitõrjerelvi, et tugevdada Taiwani enesekaitsevõimekust?

2. küsimus: Kas te nõustute, et meie valitsus peaks pidama Hiina Kommunistliku Parteiga läbirääkimisi “rahu ja stabiilsuse” raamistiku loomiseks üle väina toimuva läbikäimise jaoks, et ehitada üles mõlema poole rahvaste konsensust ja heaolu?

Tulemused: esimese küsimuse puhul poolt 91,80%, teise puhul 92,05% kehtivaks loetud häältest, aga osavõtt mõlemast rahvahääletusest vaid veidi enam kui 45% – seega ei loetud kumbagi tulemust ametlikult kehtivaks. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samas 80,28%. Konservatiivide kandidaadi toetajad rahvahääletustel lihtsalt ei osalenud.

Järgmised kaks rahvahääletust toimusid 2008. aasta jaanuaris üheaegselt parlamendivalimistega. Needki olid mõlemad kutsutud ellu tuntud poliitikute poolt, ning sisuliselt oma erakondade valimiskampaaniate toetamiseks.

Üks küsimus puudutas seda, kas erakondade (nimetati konkreetselt Kuomintangi ja sellega seotud organisatsioone) poolt ebaausalt omandatud vara tuleks tagastada rahvale (ehk riigile). Teine seda, kas parlament peaks saama luua uurimiskomisjone riigijuhtide ja nende alluvate tegevuse uurimiseks, kui on kahtlus, et nad on oma tegevusega riigile kahju tekitanud või ei suuda täita enda ametikohustusi.

Mõlemad ettepanekud said enamike hääletanute toetuse, aga rahvahääletustest võttis osa siis vaid veidi enam kui 26% hääleõiguslikest. Samal ajal oli parlamendivalimistel valimisaktiivsus 58,5%. Konservatiivide boikott osutus taas edukaks – rahvahääletuste tulemusi ei loetud ametlikult kehtivaks.

2008. aasta märtsis toimusid üheaegselt presidendivalimistega taas kaks rahvahääletust. Ühe neist algatas oma teist ametiaega lõpetav Chen Shui-bian, kes pani rahva ette küsimuse, kas valitsus peaks taotlema riigi võtmist ÜRO liikmeks “Taiwani” nime all. 1971. aastal vahetas Hiina Vabariigi selles üleilmses organisatsioonis teatavasti välja Hiina Rahvavabariik, jättes Taiwani rahvusvahelises süsteemis tõrjutud vaeslapse rolli.

Kuomintang pooldab lõppsihina taasühinemist mandri-Hiinaga, mitte Taiwani saare iseseisvust. Nende üks juhtivaid tegelasi Vincent Siew, kellest sai pärast valimisi asepresident, algatas vastukaaluks rahvahääletuse küsimuses, kas ÜRO liikmeks naasmist ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemist tuleks taotleda tuginedes “pragmaatilisele, paindlikule strateegiale nime osas,” mis “säilitab meie riigi väärikuse.”

Rahvahääletused kujunesid seega taas osaks presidendivalimiste kampaaniast. Mõlemad küsimused said jaatava vastuse. Esimest lahendust toetas 94,01%, teist 87,27% hääletanutest, aga rahvahääletustest võttis osa ainult ligi 36% hääleõiguslikest. Presidendivalimistel oli valimisaktiivsus samal ajal 76,33%. Vaatamata sellele, et üks rahvahääletus oli algatatud nende oma mehe poolt, boikoteerisid konservatiivid mõlemat.

Mida on Eestil sellest õppida? Minu arvates seda, et ei ole vaja lihtsustada presidendi ja riigikogulaste võimalusi rahvahääletusi algatada. Nende käes muutuvad need kergesti instrumentideks, mille abil üritatakse lihtsalt toetada oma valimiskampaaniaid. Ja see diskrediteerib rahvahääletuste kasutamist laiemalt.

Kasutusele võetakse uus kord

2016. aastal toimusid Taiwanis üheaegselt parlamendi- ja presidendivalimised, millega Demokraatlik Eduerakond konservatiivid taas võimult tõukas. Eelmise aasta detsembris viidi rahvahääletuste seadusesse sisse olulised muudatused, mille tulemusel ongi jõutud nüüd lõpuks korraga tervelt kümne rahvahääletuseni, mis on kutsutud esile rahvaalgatuse korras.

Nüüd nõutakse, et esimeses ringis toetaks küsimuse panemist rahvahääletusele 0,01% ja teises 1,5% hääleõiguslikest elanikest. Eestis tähendaks see, et kõigepealt tuleks koguda umbes 90 ja seejärel 13500 toetajat. Allkirju saab koguda nüüd ka elektrooniliselt, vastavas veebikeskkonnas. Ja selleks, et ettepanek rahvahääletusel läbi läheks, piisab, kui seda toetab vähemalt 25% kõigist hääleõiguslikest.

Muide, Kuomintangist on saanud opositsioonis rahvahääletuste agar toetaja. Kümnest küsimusest kolm on tõstatatud nende poolt. Eelmisel aastal, kui muudatusi parlamendis arutati, tegid nad koguni ettepaneku, et rahvahääletusele pandud asi võiks minna läbi juba siis, kui seda toetab vähemalt 20% hääleõiguslikest. Teised erakonnad pidasid sellist kvoorumit siiski liiga madalaks.

Uue korra nõrkuseks võibki tegelikult olla just see, et nüüd on rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda liiga kerge. Sellele näib viitavat tõsiasi, et pooled rahvahääletusele pandud küsimused puudutavad nö. homodebatti.

Kas nõustute, et samasoolistele paaridele tuleks tagada õigus abielluda? Kas nõustute, et abielu peaks olema piiritletud tsviilkoodeksis liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel? Kas nõustute liitudega, mida ei ole määratletud abieluna, mis kaitseksid püsivalt koos elavate samasooliste paaride õigusi? Kas nõustute, et homoseksualismiga seotud õpetust ei tuleks koolides õpetada alg- ja põhikooli tasemel? Kas te nõustute, et sooliselt võrdõiguslikku haridust, nagu see on määratletud sooliselt võrdõigusliku hariduse seaduses, tuleks õpetada riikliku õppekava kõikidel tasemetel?

Iga survegrupp üritab tõstatada teemat just endale sobivas sõnastuses. Kui üks grupp tuleb välja mingi algatusega, reageerib vastasleer sellele kohe teisega. Kui reeglid on nii lõdvad, et võimaldavad sellist kemplemist, ei ole see lõpuks ilmselt samuti hea.

Artikkel ilmus 21. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.