Rubriik: poliitika

Joseph Muscat 45

Malta peaminister Joseph Muscat, kes saab 22. jaanuaril 45-aastaseks, on kodumaal jätkuvalt väga populaarne. Väidetavalt soovib ta aga saada juba detsembris hoopis Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks.

1974. aastal sündinud Muscat on juhtinud vasaktsentristlikku Tööparteid üle kümne aasta, alates 2008. aasta juunist. Ta valiti selle esimeheks pärast seda, kui Tööpartei oli parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud.

Maltal valitseb kaheparteisüsteem. Võimu pärast võitlevad Tööpartei ja paremtsentristlik Rahvuslik Partei. Kord on peal üks, kord teine. Muscat on juhtinud Tööpartei kahel korral valimisvõiduni nii eurovalimistel (2009 ja 2014) kui ka kohalikel parlamendivalimistel (2013 ja 2017) ning praegu toetab tema erakonda küsitluste kohaselt enam kui 60% maltalastest.

Parlament valitakse seal ametisse viieks aastaks, kuid valitsus võib kutsuda esile ka ennetähtaegsed valimised. Just nii juhtus 2017. aastal. Hoolimata korruptsiooniskandaalidest, millega olid seotud Muscati lähedased võitluskaaslased (pikemalt on sellest juttu 2017. aasta 7. juuni Kesknädalas ilmunud artiklis “Korruptsioonisüüdistused ei suutnud murda Malta peaministrit”), õnnestus Tööparteil saavutada isegi veidi parem tulemus kui 2013. aastal. Erakonda toetas 55% valijatest, parlamendis saadi 37 kohta 67-st.

Muscat oli küll murdnud mõningaid 2013. aastal antud lubadusi (näiteks kuulutas ta enne valimisi, et tema valitsus ei saa kunagi olema suurem kui 13-liikmeline, kuid pärast valimisi astus ametisse Malta ajaloo suurim, 15-liikmeline valitsus, millele lisandus hiljem veel üks liige; 2017. aasta parlamendivalimiste järel moodustatud valitsuses on 14 ministrit), kuid valijad jäid tema esimese ametiajaga üldiselt siiski rahule.

Ametiühinguliikumisest võrsunud Tööpartei on ametlikult jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik erakond. Rahvusvaheliselt kuulub see Euroopa Sotsialistide Partei ridadesse. Euroopa Parlamendis istuvad Tööpartei saadikud, neid on seal kolm, sotside fraktsioonis. Aga sisuliselt on see erakond hakanud ajama liberaalset, tsentristlikku poliitikat, mis erineb kohati palju traditsioonilisest vasakpoolsusest.

Muscat oli üks erakonna ümberkujundamise veduritest juba enne selle esimeheks saamist. Tema poliitiline karjäär algas 1990-ndatel aktivistina erakonna noorteühenduses. Samal ajal töötas ta ajakirjanikuna sellega seotud või seda toetavates meediakanalites (Tööparteil on oma raadio- ja telekanal, Muscat toimetas ka erakonna uudisteportaali ja tema kolumn ilmus ühes ametiühingutele kuuluvas päevalehes). 2001-2003 töötas ta haridusküsimuste eest vastutajana erakonna büroos.

Ise on Muscat õppinud Malta Ülikoolis ärijuhtimist ja avalikku poliitikat ning saanud sealt 1997. aastal magistrikraadi Euroopa uuringute alal. Hiljem, 2007. aastal, kaitses ta Bristoli Ülikoolis doktoritöö teemal “Fordism, rahvusvahelised ettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted Maltal”.

2003. aasta sügisel juhatas Muscat aga Tööpartei üleriigilist kongressi. Sama aasta märtsis oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Tööpartei oli teinud kampaaniat selle sammu astumise vastu. “See viib meie riigi konkurentsivõime nõrgenemiseni,” selgitas Muscat siis ajalehele New York Times, lisades, et sellise juhtimisega struktuuris nagu Euroopa Liit ei ole sellisel riigil nagu Malta tegelikult ju mingisugust häält. Rahvuslik Partei oli seevastu tugevalt Euroopa Liiduga ühinemise poolt ja seda toetas ka 54% rahvahääletusel osalenutest.

Pärast rahvahääletust moodustas Tööpartei töögrupi, kuhu kuulus ka Muscat, mis töötas erakonnale välja uue poliitika Euroopa Liidu suhtes. Kuna olukord oli Euroopa Liitu astumisega kardinaalselt muutunud, tuli võtta omaks teistsugune lähenemine. Nii said euroskeptikutest Euroopa Liidu raames tehtava koostöö eestkõnelejad ja toetajad. Jõuti järeldusele, et liitu kuuludes teenib Malta huve kõige paremini aktiivne panustamine.

2003. aasta novembris toimunud Tööpartei kongressil kiideti see uus poliitika heaks. Muscat ise kinnitati samas Tööpartei kandidaadiks 2004. aasta eurovalimistel. Valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil. Kandidaadid olid nimekirjades tähestikulises järjekorras. Muscat oli Tööpartei valimisnimekirjas viimane, kuid kogus rohkem hääli kui ükski teine selle erakonna kandidaat. Seega võib kirjutada tema arvele tegelikult ka toona Tööpartei poolt eurovalimistel saadud võidu, kuigi erakonna esimees oli siis veel teine.

2008. aasta Malta parlamendivalimistel Muscat (eurosaadikuna) üldse ei osalenudki, aga pärast Tööpartei juhiks saamist võeti ta opositsioonijuhina ühe oma erakonnakaaslase asemel, kes tagasi astus ja hiljem europarlamenti läks, siiski kohaliku rahvusparlamendi liikmeks (Maltal on selline vangerdus võimalik). Esimest korda osales ta kohalikel parlamendivalimistel alles 2013. aastal.

Muscati esimesel ametiajal peaministrina hakkas Malta majanduslik olukord selgelt paranema. Majanduskasv hoogustus, riigieelarve väljus kroonilisest defitsiidist (2013. aastal oli veel -2,4%, aga 2017. aastal juba +3,9%) ning avaliku sektori võlakoorem vähenes (2013. aastal oli see 68,7% SKP-st, 2017. aastal 50,8%). Samal ajal viidi sisse mitmeid muudatusi, mis parandasid eelkõige vaesemate inimeste, lastega perede ning noorte elujärge. Üle väga pika aja tõsteti pensione.

Vastu võeti ka sooneutraalne kooseluseadus, mida Tööpartei oli oma valijatele lubanud. Ja teise ametiaja alguses, 2017. aastal, jõuti samasooliste abielu seadustamiseni. Kooseluseaduse puhul oli konservatiivne Rahvuslik Partei hääletust boikoteerinud, aga 2017. aastal lubasid nemadki juba oma valimismanifestis samasooliste abielu (küsitlused näitasid, et seda toetas ka enamik nende valijatest).

Soovi saada Euroopa Ülemkogu järgmiseks eesistujaks ei ole Muscat avalikult kuulutanud, kuid Malta meedia on sellest korduvalt kirjutanud. Lisaks sotsidele olevat tema võimalikeks liitlasteks selle koha poole liikumisel Prantsusmaa president Emmanuel Macron ning Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liit (ALDE).

Artikkel ilmus 16. jaanuaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

EKRE soovitab, lugege kindlasti!

Kunagi Edgar Savisaare ajal Keskerakonna heaks töötanud EKRE propagandahoor Jüri Kukk (alias “Paul Lootsmann”) – vana alkohoolik ja väike parasiit, kes saab EKRE Riigikogu fraktsiooni palgalise nõunikuna iga kuu riigieelarvest tuhandeid eurosid maksumaksjate raha selle eest, et ta EKRE portaali Uued Uudised tegevtoimetaja ja sotsiaalmeedia libakontode haldajana päevad läbi internetis inimesi mõnitaks – juhtis täna tähelepanu kõnele, mille Helena Lotman pidas eile Vabadussõja mälestussamba juures Karksis.

Paraku, nagu tal kombeks, “unustas” see bolševistliku mentaliteediga parteiline propagandatöötaja lisada lingi Lotmani kõnele – siin see on, lugege (või vaadake-kuulake), EKRE soovitab!

Minu arvates väga hea kõne. Eelmine nii hea kõne, mis Eestis peeti, oli Mari-Liis Lille “Mis on sellel pildil valesti?” (2013. aastal, loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel). Lotmani “Kelle või mille eest peame meie täna end ühiselt kaitsma?” sobiks kohe selle järel mõnda silmapaistvate ja omas ajas ühiskondlikult oluliste kõnede kogumikku, kus võetakse kokku Eesti retoorikakunsti paremik läbi aegade.

EKRE valimisprogrammi ei pea ma vajalikuks siin kommenteerima hakata, sest tänaseks on juba lõplikult selge, et valitsusse neil pärast neid valimisi asja ei ole ning seega ei oma ka see programm reaalses maailmas pea mitte mingit tähtsust. Märgin vaid, et seda lugedes meenus mulle alltoodud muusikavideo…

A. N. Wilson “Viktoriaanid”

Inglise ajaloolane, kirjanik ja kolumnist Andrew Norman Wilson ei ürita vähimalgi määral varjata enese kiindumust ajajärku, millele see raamat on pühendatud, kuid see ei muuda tema maalitud pilti minevikust ilustatuks.

“Kui saaksin valida endale ideaalse elamisaja, siis valiksin sündimise 1830. aastatel kirikuõpetaja pojana, kes on pärinud oma vanematelt head hambad,” kuulutab ta. “Hambaravi paranemine on kahtlemata üks väheseid selgeid eeliseid, mida 20. sajand on inimkonnale toonud.”

Wilson sündis aga hoopis 1950. aastal. Ta märgib, et tema põlvkond on viimane, kes kuulis kuninganna Victoria ajal elanud inimeste mälestusi ja puutus kokku selle füüsiliste detailidega (nagu gaasilambid Briti raudteejaamade ootesaalides). Kuid samas ei ole viktoriaanide loodud maailm tänaseks täielikult kadunud. Maailm on muutunud, aga paljud probleemid on samad. Ja neist paljude juured ulatuvad sellesse aega.

“Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnanguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid,” tunnistab autor.

“Viktoriaanid” ilmus ingliskeelses väljaandes esmakordselt juba 2002. aastal. Kirjutatud on see ajal, mil ei olnud veel toimunud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud, järgnenud sõjad Afganistanis ja Iraagis jne. Võib arvata, et täna oleks sellist raamatut kirjutades mõned rõhuasetused teised. Mõned teemad ja piirkonnad saaksid rohkem tähelepanu kui selle kirjutamise ajal vajalik näis olevat.

Kuninganna Victoria tõusis troonile 1837. aastal, kui oli 18-aastane, ja lahkus sealt 1901. aastal surres. On huvitav fakt, et see Suurbritannia hiilgeaja sümbol ei osanud kuni oma kolmanda eluaastani inglise keelt (tema ema oli saksa printsess). Viimastel elutundidel hoidis tema kätt aga Saksa keiser Wilhelm II – Victoria tütrepoeg.

Kuninganna Victoria järgi sai ajajärk küll nime, aga tema ei ole selles raamatus tegelikult enim mainitud tegelane. Selleks on hoopis kauaaegne riigimees, toona kokku 12 aastat peaministriks olnud William Ewart Gladstone.

Wilson ise liigitab oma teose “ajastuportreeks”, ja seda see ongi. Raamat on jagatud kuueks osaks, iga neist hõlmab umbes kümmet aastat. Selline liigendus on ühest küljest loogiline, aga tekitab samas ka segadust. Teema, mille lahkamist alustatakse ühes kohas, võib jätkuda alles paarsada lehekülge hiljem teise kümnendi all ning jõuda lõpplahenduseni hoopis kolmandas punktis.

Sisse on tulnud ka mitmeid kohti, kus autor kordab juba varem öeldut. Sellised meeldetuletused võivad küll olla mõnele lugejale vajalikud, aga mõjusid teose niigi suurt mahtu arvestades üleliia koormavalt.

Lühidalt: selle raamatu ülesehitusega ma väga rahul ei ole. Tundus kuidagi liiga romaanilik, hakitud ja hüplik. Kogu perioodi käsitlemine eraldi teemade kaupa olnuks lugejasõbralikum, kuid siis meenutanuks “Viktoriaanid” ilmselt liiga palju referaati, sest Wilson tugineb suures osas ikkagi teiste autorite teostele – tema on loonud nende põhjal ühe ajastu koondportree.

Juttu ei ole selles muidugi päris kõigest, aga palju puudu ei jää. Mõnikord on autor andnud teadlikult rohkem ruumi asjadele ja tegelastele, keda tema hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Hinnanguid on selles raamatus seejuures suht palju. Näiteks Robert Peel oli Wilsoni hinnangul tooride kõigi aegade parim juht. Mõnda teist tegelast nimetab ta otsesõnu idioodiks.

Muide, Peeli viimased sõnad parlamendis olnud: “Mis on see diplomaatia? See on rahu säilitamise kulukas masin. See on tähelepanuväärne instrument, mida tsiviliseeritud riigid kasutavad sõja ärahoidmiseks.” Mõned päevad hiljem ta suri.

Hiljem, kirjutades Briti koloniaalpoliitikast (ja puhkenud vastuhakkudest) Indias, märgib Wilson: “Ei saa olla mingit kõlbelist ekvivalentsust rahva vahel, kes mis iganes koletutegi vahenditega püüab võidelda oma vabaduse eest elada nii, nagu nad soovivad, ilma sissetungijate sekkumiseta, ja sissetungijate võimu vahel, kes äärmise jõhkrusega kehtestab mitte ainult füüsilist, vaid ka poliitilist ülemvõimu selle rahva üle.”

Selles osas on tema autoripositsioon kompromissitu.

Teisal tunnistab ta, et “mõnikord saame möödunud põlvedest rohkem teada, lugedes autoreid, kes nende ajal populaarsed olid ning on nüüd jälge jätmata unustusse vajunud, selle asemel et uurida taas surematuid klassikuid.”

Viktoriaanliku maailma ja tänapäeva suurim ning erakordseim erinevus on Wilsoni hinnangul naiste muutunud roll ja staatus ühiskonnas. Briti monarhia ellujäämise saladuseks peab ta aga selle poliitilist tähtsusetust, mis muutis 20. sajandil teisi riike laastanud revolutsioonide toimumise seal sisuliselt mõttetuks. “Asjaolu, et monarhia Inglismaal püsima jäi, ei näidanud selle tugevust, vaid tühisust,” leiab Wilson.