Rubriik: poliitika

Valimistulemuste analüüs

Reformierakonna võit on vaieldamatu. Jääb ainult üle loota, et Kaja Kallas talle sülle kukkunud ülesandega hakkama saab. See ei ole kindlasti kerge koorem, mida tal nüüd kanda tuleb.

Viljandimaa fraktsioon Riigikogus muutus nende valimistega väiksemaks. Selline oli meie kohalike valijate eelistus, millega tuleb paraku leppida. Laiemas plaanis on pilt samuti muret tekitav.

Keskerakond kaotas eelmise korraga võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Toetust kaotati eelkõige venelaste hulgas. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal liikusid paljud hääled koos Peeter Ernitsaga EKRE taha. Keskerakonnale selja pööranud vene valijad jäid aga suures osas koju. Eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes.

Enam kui pooled sealsed valimisõiguslikud kodanikud ei käinud nüüd valimas. Seejuures tuleb märkida, et Ida-Virumaal on ka suhteliselt palju neid, kes ei omagi õigust Eesti parlamenti valida.

Edgar Savisaare ajal toimis Keskerakond sisuliselt puhvrina, mis kanaliseeris venelaste rahulolematuse demokraatlikku otsustusprotsessi, kuid täna see enam nii hästi ei tööta. Jüri Ratas on võitnud erakonnale küll juurde toetajaid eestlaste hulgas, kuid kaotanud sellest veelgi rohkem venelaste hääli. Ja sageli mitte teistele Eesti erakondadele.

Nende valimiste eel tõstatati ühe küllaltki terava teemana venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonda, kus eestlaste osakaal on suurem kui kusagil mujal, see otseselt ei puuduta. Küll aga läheb see inimestele korda seal, kus sellised lasteaiad ja koolid asuvad.

Pole mingi saladus, et vene valijate tugev toetus Keskerakonnale on suuresti olnud tingitud sellest, et nad on näinud nimetatud erakonnas garantiid eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (nende omakeelse hariduse säilitamise poolt). Nüüd on usk Keskerakonda hakanud selles osas mõranema. Seda näitasid ka valimistulemused.

Kui loodav koalitsioon, ükskõik kes selle moodustavad, kavatseb eestikeelsele õppele üleminekuga kiiresti edasi liikuda, nagu paljude poliitikute sõnade põhjal võiks oodata, seisavad mõnes paigas ees ilmselt päris pingelised ajad. Tagantjärele tundub, et just see võis olla lõppenud valimiste peateema. Selles mõttes, et see mõjutab elu Eestis pikemas perspektiivis kõige rohkem.

Meie valimisringkonnas oli võib-olla kõige üllatavam Jaak Madisoni häältesaak. Tundub, et Helmen Kütt andis nüüd Sakala veergudel Viljandis EKRE-ga tehtavat koostööd kiites talle üle paljud eelmine kord sotsidele läinud hääled. Ajaloost on hästi teada, et vabadussõjalased olid valimistel kõige populaarsemad seal, kus varem enamlased. Paistab, et EKRE ja sotside puhul kehtis sama seaduspära.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võib muidugi rääkida, et EKRE korjas üles tema poolt kasvatatud rahvuslikult meelestatud valijad, kuid sellisel juhul pidanuks Isamaa ja tema enda langus olema eelmise korraga võrreldes tunduvalt suurem. Põhiosa EKRE kasvust tuli siiski kusagilt mujalt.

EKRE portaalis Uued Uudised kuulutati enne valimisi, et erakond võib saada Riigikogus ligi veerandi kohtadest. Need unistused küll ei täitunud, kuid kõva tulemus tehti ikkagi. Ust valitsusse see ei avanud (seda, et populaarsemad erakonnad taganevad pärast valimisi lubadusest EKRE välistada, võisid uskuda ainult ekrelased, nende valijad ja tõelised küünikud), aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades on stardipositsioon ju väga hea.

Äärmiselt huvitav, kellest saab eurovalimistel nende esinumber. Madison tõestas ennast nüüd tegelikult tugevama häältekogujana kui Martin Helme. Üks osutus parlamenti valituks isikumandaadiga, teine mitte. Madisoni senine positsioon Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena peaks sel korral tegema temast eurovalimistel EKRE loomuliku esinumbri, kes kehastab kõige paremini selle erakonna poliitilist sisu ja väärtusi.

Viljandi linnapea Madis Timpson ei pea ametist tagasi astuma. Sotsiaalmeedias võivad kommentaatorid kirjutada mida tahes, aga selge on see, et need valimised ei andnud hinnangut tema tööle linnapeana.

Timpson rõhutas enne valimisi korduvalt, et ta ei kavatse Riigikokku minna ja kandideerib lihtsalt liberaalse maailmavaate toetuseks. Linnapea, kes tsiteeris ühes vabariigi aastapäeval peetud kõnes Bruno Leonit (usun, et isegi 99% reformierakondlastest ei tea, kellega oli tegemist), kahtlemata ongi liberaal. Seega näitab tema häältesaak vaid tõeliste liberaalide hulka meie valimisringkonnas. Ei enamat.

Artikkel ilmus 5. märtsil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Eurovalimised koputavad uksele

Eestis on avalikkuse tähelepanu keskendunud täna kohalikele parlamendivalimistele, kuid Soome ja Rootsi elavad juba eurovalimiste ootuses. Soome Keskerakond läheb kaitsma kolme, Rootsi Keskerakond ühte kohta europarlamendis.

Euroopa Parlamenti valitakse saadikuid kõigis liikmesriikides üheaegselt. Valimispäev on 26. mai. Nagu Eesti, nii saavad ka Soome ja Rootsi sel korral europarlamendis varasemast ühe koha rohkem. Rootsile on neid seal eraldatud nüüd 21, Soomele 14, Eestile seitse.

Eelmisel nädalal avaldas Euroopa Parlamendi arvamusuuringute osakond oma esimese prognoosi kohtade jaotuse kohta parlamendi järgmises koosseisus. Selle kohaselt võivad keskerakondlased lähetada Eestist europarlamenti kolm, Soomest ja Rootsist mõlemast kaks saadikut. ALDE fraktsioonile, mille liikmeks nad kõik lähevad, ennustatakse kokku 75 kohta.

Kuidas läheb tegelikult, selgub muidugi alles siis, kui valijate poolt antud hääled lõpuks loetud saavad.

Eesti Keskerakond paneb oma kandidaatide nimekirja eurovalimisteks kokku alles pärast Riigikogu valimisi, kui on selgem, mis saab edasi kohalikul poliitikatandril. Soomes ja Rootsis on kandidaatide nimed aga juba avalikustatud.

Rootsis on seis üsna kindel

Rootsi astus Euroopa Liitu 1995. aastal. Eurovalimised on toimunud seal seega juba viiel korral. Keskerakond sai neil oma seni parima tulemuse, 7,16% häältest ja kaks kohta, esimesel korral. Hiljem on häältesaak kõikunud vahemikus 5,47-6,49% – see on taganud neile europarlamendis iga kord ühe koha.

Nüüd näitas küsitlus, et Rootsi Keskerakonda kavatseb toetada 7,9% valijatest. Eelmine kord õnnestus neil koguda isegi rohkem hääli kui küsitlused enne valimisi ennustasid. Selle põhjal tundub, et ühe koha juurde saamine on tõesti käeulatuses. Seda enam, et neil on nüüd tugevam esinumber.

2014. aastal osutus Rootsi keskerakondlastest europarlamenti valituks Fredrick Federley. Seda just tänu valijate poolt antud häältele, sest erakonna kandidaatide nimekirjas oli ta siis alles kolmas. Nüüd on temast saanud muidugi Rootsi Keskerakonna valimisnimekirja juht.

1978. aastal sündinud Federley juhtis kunagi erakonna noortekogu ning kuulus enne europarlamenti jõudmist kaheksa aastat Rootsi parlamenti. Ta on suhteliselt populaarne poliitik ka teiste parteide toetajate silmis.

Muide, Federley on tunnistanud avalikult enda homoseksuaalsust. Eestis võib selline asi valijaid eemale peletada, aga rootslaste jaoks ei ole see probleem. Euroopa Parlamendis kuulub ta praegu tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni.

“Ma ootan juba erakonna juhtimist valimiskampaaniasse ja seda, et saaks jätkata Euroopa Liidu poliitika mõjutamist,” teatas Federley detsembris, kui Rootsi Keskerakond avalikustas oma kandidaatide nimekirja. “Euroopa Liidu poliitikas on kõige olulisem see, et õnnestuks midagi ära teha. Mina olen seda möödunud aastate jooksul suutnud ja loodan saada valijate usalduse, et seda jätkata.”

Rootsi Keskerakonna valimiskampaania peateemaks on rohelise, demokraatliku ja liberaalse Euroopa ehitamine. “Kliima ja looduskeskkonna allakäik ohustavad meie planeedi ellujäämist ja majanduskasvu jätkusuutlikkust. Seetõttu langetame meie valiku rohelisema Euroopa poolt,” selgitas nende valimisnimekirja esinumber sellist rõhuasetust.

Teistest kandidaatidest väärib tähelepanu eelkõige Abir Al-Sahlani. 1976. aastal Iraagis sündinud naise jaoks, kes on lõpetanud keskkooli ja ülikooli Rootsis, kujutavad need valimised endast naasmist suurde poliitikasse. 2009. aasta eurovalimistel oli ta Keskerakonna kandidaatide nimekirjas kolmas (nüüd teine) ning 2011-2014 kuulus ta asendusliikmena Rootsi parlamenti.

Pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist pöördus Al-Sahlani tagasi Iraaki, kus osales katses luua üks ilmalik, liberaalne erakond. See projekt ei ole osutunud kuigi edukaks, kuid sellega seoses võttis Keskerakond ta 2007. aastal poliitikaeksperdina enda palgale.

2013. aastal avastati, et osade Iraagis demokraatia edendamiseks tehtud kulutuste kohta puudub nõuetekohane aruandlus. Al-Sahlanile esitati siis selle tõttu kuriteokahtlustus, kuid süüdistuse esitamiseks prokuratuur hiljem siiski alust ei näinud. Vastavalt Keskerakonna reeglitele tõmbus Al-Sahlani pärast kahtlustuse saamist poliitikast tagasi. Nüüd üritab ta sinna naasta.

Mis puudutab Iraaki kadunud raha, siis see ei pruukinud tõesti minna Al-Sahlani enda tasku. Tegemist on keerulise keskkonnaga, kus euroopalikku paberimajandust kõigi kulutuste kohta pidada ilmselt ei saa.

Soomes on ettearvamatust rohkem

Soomes hägustab pilti see, et sealgi on tulemas kohalikud parlamendivalimised. Need leiavad aset aprillis. Eesti Keskerakond on suutnud valitsust juhtides oma toetajaskonda kasvatada, kuid Soome Keskerakonnal on läinud selles osas halvasti. Lisaks muudab nende tulemused eurovalimistel üsna ettearvamatuks see, et eelmise korra suurimad häältekogujad enam ei kandideeri.

Küsitluse kohaselt kavatseb Soome Keskerakonda eurovalimistel toetada 14,4% valijatest. Seda on veidi vähem kui kohalikel parlamendivalimistel. Eelmine kord suutsid nemadki teha tegelikus valimisolukorras parema tulemuse kui neile ennustati. Aga kuna tänavu on nende varasemad tugevamad häältemagnetid mängust väljas ja üldine toetus erakonnale kõvasti langenud, pole kindel, et see taas õnnestub.

Meile on kõige huvitavam muidugi see, et Soome Keskerakonna nimekirjas kandideerib eestlane Raul Kajak.

Paari aasta eest osales Kajak kohalikel valimistel Espoos (pikemalt oli sellest juttu 2017. aasta 5. aprilli Kesknädalas ilmunud artiklis “Soomes kohalikud valimised juba käivad”). Toona ta küll märkimisväärset edu ei saavutanud, kuid nähtavasti ei pannud see veel poliitikale käega lööma.

Soome Keskerakonna veebilehel tutvustab 33-aastane Kajak ennast viie lapse isana, kes töötab töödejuhatajana ehitussektoris. “Me asusime perega Eestist Soome elama 2014. aastal, seega olen taustalt immigrant,” tunnistab ta avameelselt.

“Euroopa Liit tähendab minu jaoks ühte tervikut,” selgitab Kajak. “Pürin europarlamenti, sest seal on võimalik mõjutada nii Soome kui Euroopa arengut, unustamata mõju kogu maailmale. Euroopa Parlamendis saan tuua esile kodanike hääle, eriti kitsaskohtades. Peamisena näen seda, et saan aidata kaasa rahu ja stabiilsuse püsimajäämisele kogu Euroopas. Neid euroopalikke väärtusi tuleb meil hinnata.”

Kajak täidab Soome Keskerakonna valimisnimekirjas seega sarnast rolli nagu Al-Sahlani Rootsis. Mõlemad on immigrandid, kes peaksid aitama tuua erakonnale rohkem hääli võõrpäritolu inimestelt.

Soome ja Rootsi keskerakonnad sarnanevad selle poolest, et on mõlemad kasvanud välja agraarparteidest, omavad maapiirkondades ja väikelinnades traditsiooniliselt tugevamat toetust kui suurlinnades ning kuuluvad ühte rahvusvahelistes poliitilistes võrgustikes ja institutsioonides.

Peamine erinevus seisneb selles, et Rootsi Keskerakond esindab tänapäeval liberaalsemat, ideoloogiliselt kitsamat suunda. Soome Keskerakond on jätkuvalt laiapõhjaline rahvapartei, sarnanedes selle poolest rohkem Eesti Keskerakonnale.

Artikkel ilmus 27. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehelt.

Moldova katsetab uut valimissüsteemi

24. veebruaril toimuvad Moldovas parlamendivalimised, mille tulemused on uue valimissüsteemi tõttu üsna ettearvamatud. Selge on see, et poliitilise maastiku ümberkujunemine jätkub.

Moldova kuulutas ennast iseseisvaks riigiks 1991. aasta augustis, kui NSV Liit kokku varises. Pärast seda on valitud seal parlamenti kaheksal korral. Valimisseadustki on muudetud juba korduvalt, kuid mitte kunagi nii radikaalselt nagu viimati. Samas ei ole needki muudatused midagi enneolematut, vaid kujutavad endast lihtsalt osalist tagasipöördumist nõukogudeaegse süsteemi juurde.

Moldova NSV Ülemnõukogu 380 liiget valiti ühemandaadilistest valimisringkondadest. 1990. aastal toimusid selle süsteemi alusel esimesed ja viimased vabad, täpsemalt küll osaliselt vabad valimised. Ainsa registreeritud erakonnana sai valimistel osaleda Moldova Kommunistlik Partei. Opositsiooni esindajad seati üles sõltumatute üksikkandidaatidena. Parlamendis saavutasid tugeva ülekaalu Moldova Rahvarinde toetajad, sealhulgas mõõdukad kommunistid.

Valimisseadust on muudetud väga sageli

1993. aastal võeti vastu uus valimisseadus, mida järgides valiti 1994. aastal 104-liikmeline parlament proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Kogu riigist moodustati üks valimisringkond. Valimiskünniseks kehtestati 4% ning see oli ühesugune nii erakondadele kui üksikkandidaatidele.

1998. aasta valimistega muutus parlament 101-kohaliseks. 2001. aasta valimistel oli künnis üksikkandidaatidele 3%, erakondadele ja nende poolt moodustatud valimisliitudele 6%. 2005. aasta valimistel oli kahest erakonnast koosneva valimisliidu künnis juba 9% ning suurematel erakondade valimisliitudel 12%.

2009. aasta valimisteks keelustati valimisliidud. Samal aastal toimusid ka teised, ennetähtaegsed valimised, mille eel kehtestati erakondadele künniseks 5%. Ühtlasi langetati siis nõutavat osavõtuprotsenti. Varem pidid võtma valimistest osa vähemalt pooled valimisõiguslikud kodanikud, muidu ei loetud neid toimunuks. Nüüd piisab kolmandikust.

2010. aastal muudeti järjekordsete ennetähtaegsete valimiste eel jälle reegleid. Valimisliidud muutusid uuesti lubatuks. Üksikkandidaatide künniseks sai 2%, erakondadele 4%, kahe erakonna valimisliidule 7%, suurematele valimisliitudele 9%.

Ükski üksikkandidaat nende varasemate reeglite alusel valituks ei osutunud. Tavaliselt kogusid kõik kokku veidi üle ühe protsendi häältest.

Künnise osas toimunud muudatused on sõltunud parajasti võimul olevate jõudude parteipoliitilistest hetkehuvidest. Samu motiive võib muidugi näha viimastegi muudatuste taga.

Kasutusele võetakse segasüsteem

2017. aastal kiideti heaks uus valimisseadus, mille kohaselt valitakse nüüd 50 saadikut proportsionaalsuse põhimõtte alusel parteinimekirjadest ning ülejäänud 51 ühemandaadilistest valimisringkondadest. See tähendab, et nüüd peaks olema reaalne võimalus valituks osutuda ka erakondadest sõltumatutel üksikkandidaatidel.

Samas sobivad uued reeglid paremini suurematele erakondadele, mille organisatsioon katab tugevamalt kogu riiki. Väiksematel jõududel on raske igasse ühemandaadilisse ringkonda kohapeal tuntud kandidaati leida.

Lisaks raskendab väikeparteide olukorda see, et valimiskünniseid taas tõsteti. Nüüd peab erakond oma nimekirjaga parlamenti pääsemiseks koguma vähemalt 6%, kahest erakonnast koosnev valimisliit 9% ja sellest suurem erakondade valimisliit 11% häältest.

Vastavad muudatused surusid läbi praegu valitsev vasaktsentristlik Moldova Demokraatlik Partei (MDP) ja formaalselt opositsiooni juhtiv Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei (MVSP) ühiselt. Väiksemad erakonnad korraldasid küll selle vastu meeleavaldusi ning uut valimisseadust tabas ka rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika, kuid sellest ei tehtud välja.

MDP ja MVSP mängivad Moldova poliitikas vastandumismängu, kus üks esineb läänemeelse ja teine venemeelse jõuna. Kriitikute sõnul ühendab neid mõlemaid aga soov vältida tegelikke reforme, mis võiksid seada ohtu kohalike oligarhide positsioonid.

Kolm suurt jõudu

Eelmine kord kogus valimistel enim hääli MVSP, millele küsitlused ennustavad parimat tulemust ka nüüd. Võimule tulid siiski teised parteid, mille ridades on toimunud vahepeal päris tormilised arengud. Täna juhib valitsust MDP, mida kavatseb toetada umbes viiendik valijatest.

Varem paremtiiba juhtinud Moldova Liberaal-Demokraatlik Partei (MLDP) ja Liberaalne Partei on hääbunud peaaegu olematuks. Nende asemele on tõusnud kaks uut paremtsentristlikku erakonda, mis on moodustanud nüüd valimisliidu. Selle valimisliidu taha on läinud ka MLDP ja mitmed teised väiksemad parteid. Neist markantseim on 2017. aastal asutatud Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP), mille auesimeheks on Rumeenia ekspresident Traian Băsescu.

RÜP paistab silma selle poolest, et on kuulutanud oma peamiseks eesmärgiks Bessaraabia (peamiselt tänapäeva Moldova alad) taasühendamise Rumeeniaga. Moldovas on sellel plaanil nii tulihingelisi toetajaid kui ka palju oponente. Viimaste hulgas leidub mitte üksnes nn. venemeelseid, vaid ka neid, kelle arvates ei ole Rumeenia ääremaaks muutumine Moldova jaoks lihtsalt kõige parem tulevikuperspektiiv – kasulikum on jätkata omaette riigina.

Paremjõudude valimisliitu, kuhu koondunud on rahvusvaheliselt seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga, kavatseb toetada ligikaudu neljandik valijatest. Samas tuleb rõhutada, et uue valimissüsteemi tõttu võivad saadavad kohtade arvud erineda lõpuks oluliselt nendest üldistest reitingutest, mida näitavad küsitlused.

Kommunistide allakäik

Parteinimekirjadele kehtiva valimiskünnise ületab tõenäoliselt ka erakond ȘOR (varem ühiskondlik-poliitiline liikumine “Võrdõiguslikkus”). Eelmine kord läks see peamiselt venekeelseid valijaid esindanud jõud valimistele vastu loosungiga “Moldova Venemaa koosseisu!”, üritades pakkuda nii selget vastukaalu rumeeniameelsetele parempoolsetele. Toona otsustati viimasel hetkel siiski valimistelt kõrvale jääda.

Vahepeal valiti erakonna uueks juhiks Tel Avivis sündinud noor miljonär Ilan Șor, väga võimekas sahkerdaja, kelle järgi see sai ühtlasi uue nime. Șor on laiendanud ka erakonna ühiskondlikku kandepinda. Nüüd kõnetavad nad mitte ainult venelasi, vaid paremkonservatiivseid, Euroopa Liidu suhtes skeptilisemalt meelestatud valijaid laiemalt. Eelmise aasta detsembris võttis selle erakonna enda liikmeks Konservatiivide ja Reformistide Allianss Euroopas.

2001-2009 valitsenud Moldova Vabariigi Kommunistide Partei (MVKP), mis sai eelmine kord 17,5% häältest, on seevastu nii alla käinud, et ei pruugi enam erakonnana valimiskünnist ületada. See ei tähenda, et selle ridadesse kuulunud on poliitikast kadunud. MVKP on sisuliselt lagunenud laiali MVSP ja MDP vahel. Mõnest ühemandaadilisest ringkonnast osutub aga arvatavasti valituks ka MVKP kandidaat.

Uue valimissüsteemi kasutuselevõttu on põhjendatud sellega, et riik vajab stabiilsemat poliitilist süsteemi. Sama põhjendusega õigustas MVKP omal ajal valimiskünniste tõstmist ja erakondade valimisliitude keelustamist. Tagajärjeks oli siis hoopis poliitilise ebastabiilsuse kasv. Nüüdki ei maksa oodata mingeid imesid.

Artikkel ilmus 20. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.