Laupäeval toimub Slovakkias presidendivalimiste esimene voor. 2014. aastal presidendiks valitud Andrej Kiska teiseks ametiajaks ei kandideeri. Võitu ennustatakse Zuzana Čaputovále.
Tavaliselt loobuvad poliitikud valimistel kandideerimisest siis, kui neil ei ole enam lootust valituks osutuda. Kiska puhul see reegel ei kehtinud. Tema tegi oma otsuse teatavaks hetkel, mil küsitlused näitasid, et ta oli Slovakkias rahva silmis kõige usaldusväärsem ja populaarsem poliitik.
Väga ootamatult see avaldus siiski ei tulnud. Kiska põhjendas kandideerimata jätmist sooviga lõpetada riigis poliitilise vastasseisu ajajärk ning pühendada rohkem aega oma perekonnale. Oluline on siinkohal just esimene punkt.
Slovakkia poliitkaelus on valitsenud juba pikemat aega terav vastasseis ühelt poolt sotside ja nendega koostööd tegevate rahvuspopulistide ning teiselt poolt paremtsentristlike jõudude (kristlike demokraatide ja liberaalide) vahel.
Viie aasta eest toimunud valimistel osales Kiska (tuntud ettevõtja, kes ei ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda) sõltumatu kandidaadina. Esimeses voorus kogus rohkem hääli sotside juht Robert Fico, toonane peaminister. Teises voorus õnnestus Kiskal ta aga seljatada, sest tema taha koondusid teised sõltumatud kandidaadid ja paremtsentristlikud erakonnad.
Kokkulepe pingete leevendamiseks
Eelmisel aastal puhkes Slovakkias suur poliitiline kriis, kui mõrvati noor ajakirjanik Ján Kuciak ja tema kihlatu Martina Kušnírová. Kuciak oli keskendunud poliitikute ja ärimeeste korruptiivsete sidemete ja maksupettuste paljastamisele. Tegemist oli palgamõrvaga.
Kuciaki tapmine tõi rahva tänavatele kümnetes linnades. Bratislavas toimusid suurimad meeleavaldused pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni. Kuna selgus, et Kuciakil oli parajasti valmimas lugu, mis puudutas Itaalia kuritegelike sündikaatide sidemeid Slovakkia võimuparteiga, kahtlustasid paljud, et tema tapmise tellisid sotsid. Meeleavaldustel hakati nõudma valitsuse tagasiastumist ja ennetähtaegsete valimiste korraldamist.
Viimased parlamendivalimised, mille tulemusel Fico koos oma liitlastega võimule jäi, olid toimunud alles paar aastat varem. Meeleavaldused ei näidanud aga vaibumise märke. Tekkinud ärevat olukorda arvestades teatas president lõpuks, et kui valitsuses ei tehta suuri muudatusi, tuleb kuulutada välja ennetähtaegsed valimised.
Peaminister Fico üritas tõrjuda seda survet esialgu väitega, et meeleavaldusi rahastab George Soros ja ka president täidab tema tellimust. Eesti sotside puhul tunduks selline rahvuspopulistidele omane retoorika ootamatu, kuid Slovakkias on ka sotsid ise poolenisti rahvuspopulistid. Selline räige demagoogia on toonud neile seal valimistel suurt edu.
2006. aastal, kui Fico esimest korda peaministriks tõusis, tegi ta võimule pääsemiseks koalitsiooni Slovaki Rahvusparteiga, mille analoog meil on EKRE. Euroopa Sotsialistide Partei (ESP) otsustas Slovakkia sotside liikmelisuse selle peale peatada.
Paar aastat hiljem, kui Fico ja Slovaki Rahvuspartei juht saatsid ESP-le kirja, milles lubasid austada euroopalikke väärtusi, inimõigusi ja kõiki vähemusrahvusi, võeti sotsid uuesti ESP liikmeks. Fico hilisema retoorika (pagulaste, vähemuste jms. teemadel) tõttu on nende liikmelisuse küsimus tõstatunud aga veel korduvalt.
Kui ühe koalitsioonile parlamendis ülekaalu taganud väikepartei juhatus leidis, et tuleb kas korraldada ennetähtaegsed valimised või nad lahkuvad koalitsioonist, muutus Fico järeleandlikumaks. Ta nõustus ametist tagasi astuma tingimusel, et aktsepteeritakse 2016. aasta parlamendivalimiste tulemusi ja koalitsioonilepingut ning uue peaministri saavad nimetada sotsid. Nii juhtuski.
Eelmise aasta märtsis Fico ja presidendi vahel sõlmitud kokkuleppe salajane, mitteametlik lisa oli väidetavalt see, et kumbki neist ei kandideeri järgmistel presidendivalimistel. Seega on nüüd mängust väljas ka eelmine kord teise vooru jõudnud Fico.
Mis puudutab Kuciaki mõrva, siis tapjad saadi kätte ning anti kohtu alla. Tellimuse vahendaja nimetas mõrva tellijana ühte suurpetisest ärimeest, kelle mahhinatsioone Kuciak oli samuti paljastanud. Mees viibib vahi all, kuid mingit süüdistust ei ole talle veel esitatud.
Valimistel osaleb 13 kandidaati
Slovakkias mindi presidendi otsevalimisele üle 1999. aastal, kusjuures presidendi volitused ei erine oluliselt Eesti presidendi omadest. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 15000 toetusallkirja tavakodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see 3000) või 15 parlamendisaadikutelt (sealsel parlamendil on 150 liiget).
Parlamendisaadikute poolt seati nüüd üles neli kandidaati. Tavakodanikelt kogus vajalikud allkirjad 11 kandidaati, aga neist kaks võttis enda kandidatuuri veebruaris tagasi. Kõigepealt teatas paremtsentristliku Ungari Kogukonna Partei esimees József Menyhárt, et taandab ennast Robert Mistríki kasuks. Nädal hiljem teatas Mistrík, et taandab ennast Zuzana Čaputová kasuks.
1973. aastal sündinud Čaputová on hariduselt jurist. Laiema tuntuse saavutas ta Slovakkias üle kümne aasta kestnud võitlusega suure prügila avamise vastu ühes väikelinnas, mille linnavalitsuses ta oli ise juba õpingute ajal töötanud. Asi jõudis lõpuks välja riigi ülemkohtusse, mis otsustas, et loa andmine uue prügila rajamiseks toimus õigusvastaselt ja keskkonnanõudeid arvestamata.
2017. aasta lõpus liitus Čaputová äsja asutatud sotsiaalliberaalse erakonnaga Progressiivne Slovakkia (PS). Parlamendist kuulub sinna praegu küll ainult üks saadik, kuid eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel sai see erakond iseseisvalt kolm linnapead ja 46 saadikut ning koalitsioonis teistega kuus linnapead ja 96 saadikut. Selle ridadest tuli ka Slovakkia pealinna Bratislava uus linnapea.
Viimaste küsitluste kohaselt saaks PS täna parlamendivalimistel umbes 9,5% häältest, jäädes sellega jagama 4.-5. kohta. Kui Čaputová teatas eelmise aasta mais otsusest kandideerida presidendiks, sel teemal veel arvamusuuringuid ei tehtud, aga sügisel näitas esimene küsitlus tema reitinguks 6,9%, mis oleks tähendanud siis kaheksandat kohta.
Nüüd ennustavad küsitlused talle mitte üksnes pääsemist teise vooru, vaid ka seda, et ta väljub sealt võitjana. Otsustava pöörde tõi just Mistríki loobumine tema kasuks. Mistríki taha koondunud paremtsentristlikud erakonnad Vabadus ja Solidaarsus, ÜHESKOOS – Kodanikedemokraatia, Tavalised Inimesed ja Sõltumatud Isiksused asusid toetama Čaputová kandidatuuri.
Čaputová lubab seista presidendina selle eest, et keegi ei peaks kogema võimu õigusetust ja ülbust. Kõik inimesed peavad olema seaduse ees võrdsed. Tuleb tagada kohtusüsteemi sõltumatus. Ühtlasi leiab ta, et ka politsei ja prokuratuur peaksid olema päris sõltumatud institutsioonid, mitte alluma ministeeriumite kaudu poliitilisele juhtimisele.
Presidendina kavatseb Čaputová pöörata erilist tähelepanu kohtunike nimetamisele, kaaludes mitte üksnes nende erialaseid teadmisi, vaid ka eetilisi ja moraalseid omadusi. Tema valimiskampaanias on olnud olulisel kohal ka sotsiaalhoolekande ja keskkonnakaitsega seotud teemad.
Tulemus ei ole siiski ette kindel
Kõik viimased küsitlused näitavad, et sotside kandidaat Maroš Šefčovič peaks Čaputovále valimiste teises voorus 30. märtsil kindlalt alla jääma, aga tegelikult võib seis vahepeal muidugi veel muutuda.
1966. aastal sündinud Šefčovič on tugev kandidaat. Tema lõpetas juba nõukogude ajal Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja kaitses hiljem Bratislavas doktorikraadi Euroopa õiguse alal. 1989. aastal asus ta tööle Tšehhoslovakkia välisministeeriumis. Hiljem teenis ta nii diplomaadina välismaal, sealhulgas suursaadikuna Iisraelis, kui ka kõrgetel ametikohtadel Slovakkia välisministeeriumis.
Euroopa Liitu astumise eel oli Šefčovič välisministeeriumis Euroopa Liidu asjade osakonna juhataja. (Slovakkia ühines Euroopa Liiduga 2004. aastal, nagu Eesti.) 2004-2009 oli ta Slovakkia alaline esindaja Euroopa Liidu juures Brüsselis. Alates 2009. aastast kuulub ta Euroopa Komisjoni.
Objektiivselt võttes oleks Šefčovič välispoliitikas ja rahvusvahelises suhtluses ilmselt pädevam. Čaputová toetajaid kannustab soov, et president aitaks lahendada rohkem Slovakkia sisemisi probleeme, mis on nende silmis paljuski seotud praeguse võimuparteiga. Kumbki neist ei ole varem valimistel kandideerinud.
Artikkel ilmus 13. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
