Rubriik: poliitika

Millest saab kohalike valimiste peateema?

Eeldusel, et praegune valitsus püsib ja täidab oma koalitsioonilepingut, ei ole vaja olla selgeltnägija, et arvata ära, mis teema 2021. aasta kohalike valimiste eel Eestis kõige rohkem tähelepanu saab ja kirgi kütab.

Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid kevadel koalitsioonilepingut koostades kokku, et kohalike valimistega üheaegselt viiakse läbi rahvahääletus küsimuses, kas põhiseadust tuleks täiendada selliselt, et abielu oleks seal määratletud liiduna mehe ja naise vahel. Praegu ei ole põhiseaduses abielu defineeritud. Perekonnaseadus ütleb, et see sõlmitakse mehe ja naise vahel.

EKRE poliitikud on üritanud jätta oma toetajatele muljet, et põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga viiks sooneutraalse kooseluseaduse tühistamiseni. Tegelikult nii ei juhtuks, sest registreeritud kooselu ja abielu on juriidiliselt erinevad mõisted. Ainus, mida sellega õnnestub saavutada, on see, et loodakse põhiseaduslik takistus sooneutraalse abielu võimalikule seadustamisele kunagi tulevikus.

Suurt sisulist tähtsust see ei omaks, sest kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu elavate isikute kohustused ja õigused saaks viia edaspidi lihtsalt vastavusse nendega, mis on perekonnaseaduse alusel abiellunud inimestel. Põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga seda ei takistaks.

Teine lugu oleks siis, kui ka kooselu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel. Sellisel juhul tuleks sooneutraalne kooseluseadus tõesti tühistada. Aga selline määratlus oleks absurdne (kas seda tuleks mõista igasuguse muu kooselu kuulutamisena õigusvastaseks?) ja seda ei nõua isegi EKRE, kuigi selle erakonna ridades võib kahtlemata leiduda inimesi, kes soovivad homoseksualismi rekriminaliseerimist.

Igaüks võis ju hiljuti Aktuaalsest Kaamerast näha, kuidas Tartus LGBT-vastase meeleavalduse korraldanud EKRE sealse ringkonna juht Merike Lumi teatas ajakirjanikele kommentaare jagades, et tema on “sellest ajast pärit, kui pandi vangi inimesed, kes olid pederastid või lesbid.” Tundus, et ta soovib siiralt näha kogu Eesti tagasipöördumist nendesse aegadesse.

Siinkohal tasub meenutada, et homoseksuaalne suhe täiskasvanud ja täiearuliste inimeste vahel otsustati Eestis dekriminaliseerida 90 aastat tagasi, kui Riigikogu võttis vastu Eesti Vabariigi esimese kriminaalseadustiku. Nii enne seda kehtinud tsaariaegne nuhtlusseadus kui ka 1940. aastal Eestis kehtima pandud Vene NFSV kriminaalkoodeks käsitlesid seda kuriteona, mille eest oli nähtud ette karm karistus. Meie riikliku iseseisvuse taastamisel otsustati sellisest poliitikast loobuda. On ülimalt ebatõenäoline, et selle juurde kunagi taas naastakse.

Kavandatud rahvahääletus ei oma seega suurt sisulist tähtsust, kuid kütaks ühiskonnas kindlasti kõvasti kirgi, sest teema on paljudele inimestele emotsionaalselt oluline. Sellest tulenevalt teravneks rahvahääletuse eel ka vastandlike leeride retooriline kisma, mis võib matta kõik muud teemad avalikus infoväljas enda alla. Seda enam, et ei ole sugugi ette kindel, kummale poole liisk lõpuks langeb.

Läinud kevadel Inimõiguste Keskuse tellimusel teostatud küsitluse kohaselt on sooneutraalse kooseluseaduse pooldajaid Eestis nüüdseks juba rohkem kui vastaseid. 59% eestikeelsetest ja 29% muukeelsetest vastajatest leidis, et samast soost elukaaslastel peab olema võimalus oma kooselu kooseluseaduse alusel ametlikult registreerida. Samas ei nõustunud 45% eestikeelsetest ning 22% muukeelsetest vastajatest väitega, et abielu lubamine samast soost elukaaslaste vahel vähendaks naise ja mehe vahelise abielu väärtust.

Neid protsente vaadates muutub selgemaks, miks EKRE ja SAPTK on võtnud nüüd nii fanaatiliselt sihikule Eesti LGBT Ühingu. Ilmselt näevad nad selles organisatsioonis ohtlikku ideoloogilist vastast, kes tuleb enne kavandatud rahvahääletuse toimumist rivist välja lüüa. Lõppude lõpuks on ju nende kujutluses käimas tänapäeva maailmas totaalne kultuurisõda, kus osapoolte eesmärgiks on oma vaenlased hävitada. Selline punkrimentaliteet enne rahvahääletust kindlasti süveneb, viies avaliku debati senisest veelgi suurema mürgistumiseni.

Lisaks kaasneb selle rahvahääletusega ilmselt ka suur õiguslik ja korralduslik segadus.

Koalitsiooni plaani kohaselt peaks minema rahvahääletusele mitte põhiseaduse muutmise eelnõu ise, vaid küsimus, kas põhiseadust tuleks täiendada. Kui hääletus toimuks seaduseelnõu üle, peaks Riigikogu selle tagasilükkamise korral laiali minema ja tuleks korraldada erakorralised parlamendivalimised. See võinuks muuta rahvahääletuse sisuliselt valitsuse usaldushääletuseks. Kuna sellega riskeerida ei tahetud, otsustati panna asi rahvahääletusele muu riigielu küsimusena. See aga tähendab, et rahvahääletusega põhiseadust veel ei muudetaks, isegi kui enamik selle muutmist toetab.

Kes selle rahvahääletuse otsuse siis ellu peaks viima? Riigikogu? Põhiseaduse muutmiseks Riigikogus on vaja, et seda toetaks seal enamus kahest järjestikusest koosseisust või 2/3 saadikutest, kui põhiseadust tahetakse muuta kiireloomuliselt. Mis juhtub siis, kui Riigikogus vajalikke hääli kokku ei saada? See on äärmiselt huvitav olukord juristidele analüüsimiseks. Kindlasti ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et rahvahääletust põhiseaduse muutmise küsimuses tahetakse korraldada mitte selleks ettenähtud korras, vaid mingit ummikteed kasutades.

Korraldusliku segaduse kindlustab see, et hääleõiguslike isikute ring on üleriigilisel rahvahääletusel hoopis teistsugune kui kohalikel valimistel. Kohalikest valimistest võivad võtta osa valimispäevaks vähemalt 16-aastaseks saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses, aga ka seal pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavad välismaalased. Rahvahääletusest võivad hetkel kehtiva rahvahääletuse seaduse kohaselt võtta osa ainult Eesti kodanikud, sealhulgas alaliselt välisriikides elavad Eesti kodanikud, kes on saanud rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks.

Leidub veel mitmeid teisigi tehnilisi nüansse, mis muudavad kohalike valimiste ja üleriigilise rahvahääletuse üheaegse läbiviimise kindlasti suureks peavaluks neile, kes siis hääletamist korraldama peavad.

Kõik eeltoodu tagab, et avalik inforuum ummistub Eestis kohalike valimiste eel nendega sisuliselt mitteseotud rahvahääletust puudutavate teemadega. Ei maksa arvata, et sellise täiusliku kaose tekitamine on kellegi ettekavatsetud, kuritahtlik plaan. See lihtsalt ongi praeguse valitsuskoalitsiooni tase – liidetavate summa.

Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Eiki Berg “Vähem on parem”

Eiki Bergi veidi ebaõnnestunud pealkirjaga (mida vähem autor kirjutab, seda parem?) artiklikogumikku on koondatud 66 aastail 1997–2019 tema sulest ilmunud arvamuslugu. Enam kui pooled neist on avaldatud varem ajalehes Postimees, ülejäänud mujal.

Berg ise rõhutab sissejuhatuses, et ükski neist lugudest ei ole sündinud tellimustööna. Kui vaadata, kuhu need ajaliselt paigutuvad, siis näeme, et enam kui kolmandik langeb aastaisse 2003 ja 2004, mil ta kandideeris Res Publica liikmena valimistel. Tavaliselt on ta kirjutanud aastas vaid 1-2 arvamuslugu, kusjuures paar aastat on jäänud täiesti vahele.

Täpsustus: autor ei ole pannud sellesse kogumikku ilmselt siiski päris kõiki enda poolt kirjutatud arvamuslugusid, vaid on teinud ikkagi mingisuguse valiku.

Lood on toodud raamatus kronoloogilises järjekorras. Otsa teeb lahti “Välisinvesteering Eesti julgeolekusse”, mis pärineb 1997. aasta septembrist, mil päevakorda oli juba kerkinud Eesti elektrijaamade võimalik erastamine USA kapitalile. Berg seda konteksti ei maini, vaid argumenteerib lihtsalt, et USA investeeringutest Kirde-Eestisse võidaks Eesti julgeolek. Tegelikult oli ta kasutanud sama argumenti juba ühes varem ilmunud arvamusloos, mis on sellest kogumikust välja jäänud.

Kuigi tema mõttekäiguga välisinvesteeringute osas võib üldjoontes nõustuda (reegli tunnistamine ju ei tähenda, et selles ei võiks teha erandeid), tunneksin mina nende artiklite pärast (konkreetset konteksti arvestades) vähemalt tagantjärele piinlikkust. Aga mina olin ka üks neist, kes andis hiljem allkirja elektrijaamade erastamise vastu. Nii et lähtepunkt on teine.

Bergi stiil ehk suhtumine oponentidesse on kohati küllaltki üleolev, seda nähtavasti alati ise mõistmata. Näiteks pärast 2003. aasta euroreferendumit avaldatud arvamusloos “Silmakirjalikkuse paraad” kuulutab ta, et ei kirjuta seda tagantjärele rusikatega vehkimiseks ega tänitamiseks, aga lugu ise mõjub just sellena.

Samast artiklist võib leida loosungliku lause: “Res Publica toetab Euroopa Liidu ühtsust, tasakaaluotsinguid ja liikmesriikide võrdset kohtlemist, unustamata sealjuures, et riikide solidaarsus ei tohi muutuda takistuseks liidu demokratiseerumisel.” Asja iroonia seisneb selles, et Berg ise oli varem mitmetes artiklites asjalikult selgitanud, et Euroopa Liidu juhtimise demokratiseerimine läheks vastuollu väiksemate liikmesriikide huvidega, sest vähendab vältimatult nende sõnaõigust ja kaalu otsuste langetamisel. Kuna jutt demokraatia suurendamisest võib mõjuda valijatele ligitõmbavalt, tuli see märksõna aga enne valimisi ikkagi artiklisse sisse torgata.

Teemasid käib nendest artiklitest läbi muidugi väga palju. Peatun siinkohal veel vaid ühel. Iraagi küsimuses oli Bergi suhtumine üsna ambivalentne: väliselt kriitiline, aga sisuliselt toetav. Kõige selgemalt on see võetud kokku koos Rein Taageperaga kirjutatud artiklis “Vabastav okupatsioon”, milles nad sõnastavad enda moraali: “Kõlab küüniliselt, kuid et mitte saada okupeeritud, tuleb mõnikord ka okupandi rollis olla.”

“Me ei ole seal kindlasti mitte vabastaja, vaid okupandi rollis. Ja see on ohtlik avantüür, mis võib nõuda ka ohvreid. Kuid me oleme liitumas NATO-ga ja meil on oma liitlaste ees ka kohustusi,” argumenteerivad Berg (toona Riigikogu väliskomisjoni liige) ja Taagepera missiooni toetuseks. “Need, kes neid Eesti riigi turvalisema tuleviku nimel täidavad, teavad hästi, millega riskivad.”

Pärast seda, kui Iraagis langesid esimesed Eesti kaitseväelased ning hakkasid taas kõlama eneseõigustused, mille kohaselt oli see missioon tingitud USA soovidest ja võetud ette NATO liikmeks saamiseks, võtsin Postimehele saadetud kirjas Sloveenia näitel lühidalt kokku, miks see argument ei päde. Toetus USA sõjapoliitikale Iraagis oli Eesti jaoks valik, mitte möödapääsmatu hädavajadus. Mõned inimesed toetasid seda, sest uskusid siiralt, et ameeriklased käituvad õigesti. Rohkem oli aga neid, kes said suurepäraselt aru, et seal on tegemist kohutava veaga, kuid toetasid ikkagi, sest pidasid seda meile kasulikumaks. Esimeste suhtes kehtib süütuse presumptsioon, aga need teised…

Noh, see jutt tuli nüüd üsna kriitiline. Raamatust saab päris põhjaliku pildi ühe inimese vaatest maailmale. Tegelikult leidub seal ka selliseid mõtteid, millega kaldun isegi nõustuma. Autori stiil sobib siiski paremini sinna, kuhu need artiklid on algselt kirjutatud – ajalehte. Korraga suurtes kogustes sisse võttes võib see hakata lõpuks närvidele käima. Selles mõttes on raamatu pealkiri täitsa tabav.

Kaks aastat valimisteni – viimane aeg hakata valmistuma

Millal hakata valmistuma kohalikeks valimisteks?

2013. aastal lasi reformierakondlane Rein Oselin tõmmata Paides üles suure valimisreklaami, millel andis teada, et kandideerib nelja aasta pärast linnavolikokku, ja soovitas jälgida enda tegemisi. Ta ei osutunud valituks.

2017. aastal kandideeris Viljandi linnapeaks Jaak Madison (EKRE), kes ei teadnud pool aastat enne valimisi veel sedagi, kas kandideerib Viljandis, Paides või Järva vallas. Ta pääses volikokku üsna korraliku häältesaagiga, kogudes üksi 65,4% kõigist erakonnale antud häältest, aga ei vaevunud hiljem eriti istungitel käima ja on sealt nüüdseks lahkunud.

Kaks äärmuslikku näidet. Oselin volikokku ei pääsenud. Madison seevastu sai just seda, mida tahtis: suurendas Viljandimaal enda toetajaskonda, et koguda rohkem hääli Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Selle tulemusel pistab ta nüüd viie aasta jooksul tasku pool miljonit eurot, mis peaks vabastama ta elu lõpuni vajadusest kunagi kusagilt veel midagi pihta panna. Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib koguda siis erakonnale hääli küll kusagil mujal, aga viljandlasi lollitama ta enam ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.

See seab äärmiselt raskesse olukorda partei, mis oleks eelmine kord ilma esinumbrile läinud häälteta volikogust välja jäänud. Kes suudaks Madisoni vääriliselt asendada? Kõige sobivam oleks ilmselt EKRE uus wunderkind Ruuben Kaalep. Küllap leiaks temagi Viljandist mõne aatekaaslase (vast koguni samalt aadressilt), kes võimaldaks talle fiktiivse elukoha, et ta saaks meie linnapeaks kandideerida.

EKRE esimees Mart Helme kuulutas igatahes erakonna suvepäevadel peetud kõnes, et kohalikud valimised on väga tähtis lahing, mille tulemusest sõltub väga palju. Ta pani erakonna liikmetele südamele, et nad hakkaksid oma kodudesse laiali sõites selleks lahinguks kohe valmistuma. “Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha,” lubas ta samas. Nii et 2021. aastal võib oodata EKRE poolt taas kõva paugutamist. Tõenäoliselt ka Viljandis, kuigi praegu toimetab see erakond siin väga vaguralt ja vaikselt.

Poliitilise maastiku teises servas tegutsev Eesti 200 hakkas samuti juba suvel kohalikeks valimisteks kandidaate otsima. Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg kandideeris tänavu Riigikokku nende nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid ei ole erakonda astunud. Eks paistab, kas Eesti 200 suudab Viljandis mingi valimisnimekirja kokku saada.

Üheks märgiks hoogsast valmistumisest kohalikeks valimisteks on ka Riigikogus kohe-kohe langetatav otsus kaotada poliitilise välireklaami keeld. Iseenesest mõistlik samm. Praegu on poliitiline välireklaam keelatud aktiivse agitatsiooni ajal (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast), kuigi just see on aeg, mil kandidaatidel oleks tõesti põhjust välireklaami teha (varem ei ole neid ju veel registreeritudki). Keeld kaotatakse, sest oma väidetavat eesmärki (hoida kokku kampaaniakulusid) ei suutnud see täita (välikampaaniad algasid lihtsalt varem ja reklaam suunati teistesse kanalitesse, kus see läks kokkuvõttes kallimaks). Pealegi on sellest kinnipidamist raske tagada.

See aga viib nüüd paratamatult mõttele, kas ei oleks juba aeg loobuda ka kandidaatidele kehtivast elukohanõudest? Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandemete esitamine on seadusega keelatud. Seda tegevatele poliitikutele ei paista minevat korda ka see, et nii sooritavad nad avaliku õigusrikkumise, millega õõnestavad seaduse autoriteeti laiemalt. Ja nende valijad kiidavad selle oma häält andes heaks.

Küsimus ei ole ainult inimeste aususes ja ühiskondlikus moraalis. Ebaausate poliitikute eeskuju on nakatanud paraku paljusid tavakodanikke, nii et elukohateates valeandmete esitamisest on saanud suurt majanduslikku kahju põhjustav ühiskondlik probleem. Kui omavalitsustel puudub elanikkonnast korralik ülevaade, on raskem planeerida avalikke teenuseid. Just praegu viivad teadlased läbi uuringut, mis läheb maksma ligi miljon eurot, et selgitada mobiiltelefonide asukoha määramise abil välja, kus inimesed tegelikult elavad. Registrite ebatäpsus on ka peamine põhjus, miks on nii problemaatiline plaan viia järgmine rahvaloendus läbi üksnes nende põhjal, kuigi sel moel hoitaks kokku vähemalt 10 miljonit eurot.

Tõenäoliselt ei ole põhjust loota, et kohalikel valimistel kandideerimiseks elukohateates valeandmeid esitanud tegelasi õiguskaitseorganite poolt korrale hakatakse kutsuma, sest selle valdkonna eest vastutavaks ministriks on praegu isik, kes on teinud seda ka ise.

Milleks on vaja reeglit, mille järgimist praktikas isegi ei üritata tagada? Tundub, et seda on vaja just õigusrikkujatele, sest see aitab piirata valimistel neile korralike, seaduskuulekate inimeste poolt pakutavat konkurentsi. Elukohanõude kaotamisel saaksid kandideerida kohalikku volikokku needki, kes elavad parajasti mujal Eestis või hoopis välismaal, kuid hoolivad siiski ka sellest paigast, kust nad on pärit. See võiks aidata hoida eriti just maapiirkondadest lahkunud noorte sidemeid oma vana kodukandiga. Praegu peaksid nad ju seal kandideerimiseks valetama.

Töö volikogus, kui seda korralikult teha, ei ole mingi meelakkumine. Viljandis kuluks minu hinnangul umbes 20-30 tundi kuus (asjaosalised võivad muidugi parandada, kui ma eksin), et linnavolikogus arutatavad teemad endale nii selgeks teha, et nende osas seal kaasa võiks rääkida, korralikult volikogu ning mõne komisjoni töös osaleda. Tund päevas ei pruugi tunduda esmapilgul palju, aga nelja aasta peale kokku teeb see vähemalt pool aastat tasuta tööd. See peaks olema tõsine mõtlemise koht kõigile, kes kohalikel valimistel kandideerimist kaaluvad.

PS. Artikli autor võib kandideerida 2021. aastal kohalikel valimistel Viljandi linnas. Sama võivad teha kõik teised vähemalt 18-aastased hääleõiguslikud isikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.