Eiki Bergi veidi ebaõnnestunud pealkirjaga (mida vähem autor kirjutab, seda parem?) artiklikogumikku on koondatud 66 aastail 1997–2019 tema sulest ilmunud arvamuslugu. Enam kui pooled neist on avaldatud varem ajalehes Postimees, ülejäänud mujal.
Berg ise rõhutab sissejuhatuses, et ükski neist lugudest ei ole sündinud tellimustööna. Kui vaadata, kuhu need ajaliselt paigutuvad, siis näeme, et enam kui kolmandik langeb aastaisse 2003 ja 2004, mil ta kandideeris Res Publica liikmena valimistel. Tavaliselt on ta kirjutanud aastas vaid 1-2 arvamuslugu, kusjuures paar aastat on jäänud täiesti vahele.
Täpsustus: autor ei ole pannud sellesse kogumikku ilmselt siiski päris kõiki enda poolt kirjutatud arvamuslugusid, vaid on teinud ikkagi mingisuguse valiku.
Lood on toodud raamatus kronoloogilises järjekorras. Otsa teeb lahti “Välisinvesteering Eesti julgeolekusse”, mis pärineb 1997. aasta septembrist, mil päevakorda oli juba kerkinud Eesti elektrijaamade võimalik erastamine USA kapitalile. Berg seda konteksti ei maini, vaid argumenteerib lihtsalt, et USA investeeringutest Kirde-Eestisse võidaks Eesti julgeolek. Tegelikult oli ta kasutanud sama argumenti juba ühes varem ilmunud arvamusloos, mis on sellest kogumikust välja jäänud.
Kuigi tema mõttekäiguga välisinvesteeringute osas võib üldjoontes nõustuda (reegli tunnistamine ju ei tähenda, et selles ei võiks teha erandeid), tunneksin mina nende artiklite pärast (konkreetset konteksti arvestades) vähemalt tagantjärele piinlikkust. Aga mina olin ka üks neist, kes andis hiljem allkirja elektrijaamade erastamise vastu. Nii et lähtepunkt on teine.
Bergi stiil ehk suhtumine oponentidesse on kohati küllaltki üleolev, seda nähtavasti alati ise mõistmata. Näiteks pärast 2003. aasta euroreferendumit avaldatud arvamusloos “Silmakirjalikkuse paraad” kuulutab ta, et ei kirjuta seda tagantjärele rusikatega vehkimiseks ega tänitamiseks, aga lugu ise mõjub just sellena.
Samast artiklist võib leida loosungliku lause: “Res Publica toetab Euroopa Liidu ühtsust, tasakaaluotsinguid ja liikmesriikide võrdset kohtlemist, unustamata sealjuures, et riikide solidaarsus ei tohi muutuda takistuseks liidu demokratiseerumisel.” Asja iroonia seisneb selles, et Berg ise oli varem mitmetes artiklites asjalikult selgitanud, et Euroopa Liidu juhtimise demokratiseerimine läheks vastuollu väiksemate liikmesriikide huvidega, sest vähendab vältimatult nende sõnaõigust ja kaalu otsuste langetamisel. Kuna jutt demokraatia suurendamisest võib mõjuda valijatele ligitõmbavalt, tuli see märksõna aga enne valimisi ikkagi artiklisse sisse torgata.
Teemasid käib nendest artiklitest läbi muidugi väga palju. Peatun siinkohal veel vaid ühel. Iraagi küsimuses oli Bergi suhtumine üsna ambivalentne: väliselt kriitiline, aga sisuliselt toetav. Kõige selgemalt on see võetud kokku koos Rein Taageperaga kirjutatud artiklis “Vabastav okupatsioon”, milles nad sõnastavad enda moraali: “Kõlab küüniliselt, kuid et mitte saada okupeeritud, tuleb mõnikord ka okupandi rollis olla.”
“Me ei ole seal kindlasti mitte vabastaja, vaid okupandi rollis. Ja see on ohtlik avantüür, mis võib nõuda ka ohvreid. Kuid me oleme liitumas NATO-ga ja meil on oma liitlaste ees ka kohustusi,” argumenteerivad Berg (toona Riigikogu väliskomisjoni liige) ja Taagepera missiooni toetuseks. “Need, kes neid Eesti riigi turvalisema tuleviku nimel täidavad, teavad hästi, millega riskivad.”
Pärast seda, kui Iraagis langesid esimesed Eesti kaitseväelased ning hakkasid taas kõlama eneseõigustused, mille kohaselt oli see missioon tingitud USA soovidest ja võetud ette NATO liikmeks saamiseks, võtsin Postimehele saadetud kirjas Sloveenia näitel lühidalt kokku, miks see argument ei päde. Toetus USA sõjapoliitikale Iraagis oli Eesti jaoks valik, mitte möödapääsmatu hädavajadus. Mõned inimesed toetasid seda, sest uskusid siiralt, et ameeriklased käituvad õigesti. Rohkem oli aga neid, kes said suurepäraselt aru, et seal on tegemist kohutava veaga, kuid toetasid ikkagi, sest pidasid seda meile kasulikumaks. Esimeste suhtes kehtib süütuse presumptsioon, aga need teised…
Noh, see jutt tuli nüüd üsna kriitiline. Raamatust saab päris põhjaliku pildi ühe inimese vaatest maailmale. Tegelikult leidub seal ka selliseid mõtteid, millega kaldun isegi nõustuma. Autori stiil sobib siiski paremini sinna, kuhu need artiklid on algselt kirjutatud – ajalehte. Korraga suurtes kogustes sisse võttes võib see hakata lõpuks närvidele käima. Selles mõttes on raamatu pealkiri täitsa tabav.
2013. aastal lasi reformierakondlane Rein Oselin tõmmata Paides üles suure valimisreklaami, millel andis teada, et kandideerib nelja aasta pärast linnavolikokku, ja soovitas jälgida enda tegemisi. Ta ei osutunud valituks.
2017. aastal kandideeris Viljandi linnapeaks Jaak Madison (EKRE), kes ei teadnud pool aastat enne valimisi veel sedagi, kas kandideerib Viljandis, Paides või Järva vallas. Ta pääses volikokku üsna korraliku häältesaagiga, kogudes üksi 65,4% kõigist erakonnale antud häältest, aga ei vaevunud hiljem eriti istungitel käima ja on sealt nüüdseks lahkunud.
Kaks äärmuslikku näidet. Oselin volikokku ei pääsenud. Madison seevastu sai just seda, mida tahtis: suurendas Viljandimaal enda toetajaskonda, et koguda rohkem hääli Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Selle tulemusel pistab ta nüüd viie aasta jooksul tasku pool miljonit eurot, mis peaks vabastama ta elu lõpuni vajadusest kunagi kusagilt veel midagi pihta panna. Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib koguda siis erakonnale hääli küll kusagil mujal, aga viljandlasi lollitama ta enam ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.
See seab äärmiselt raskesse olukorda partei, mis oleks eelmine kord ilma esinumbrile läinud häälteta volikogust välja jäänud. Kes suudaks Madisoni vääriliselt asendada? Kõige sobivam oleks ilmselt EKRE uus wunderkind Ruuben Kaalep. Küllap leiaks temagi Viljandist mõne aatekaaslase (vast koguni samalt aadressilt), kes võimaldaks talle fiktiivse elukoha, et ta saaks meie linnapeaks kandideerida.
EKRE esimees Mart Helme kuulutas igatahes erakonna suvepäevadel peetud kõnes, et kohalikud valimised on väga tähtis lahing, mille tulemusest sõltub väga palju. Ta pani erakonna liikmetele südamele, et nad hakkaksid oma kodudesse laiali sõites selleks lahinguks kohe valmistuma. “Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha,” lubas ta samas. Nii et 2021. aastal võib oodata EKRE poolt taas kõva paugutamist. Tõenäoliselt ka Viljandis, kuigi praegu toimetab see erakond siin väga vaguralt ja vaikselt.
Poliitilise maastiku teises servas tegutsev Eesti 200 hakkas samuti juba suvel kohalikeks valimisteks kandidaate otsima. Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg kandideeris tänavu Riigikokku nende nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid ei ole erakonda astunud. Eks paistab, kas Eesti 200 suudab Viljandis mingi valimisnimekirja kokku saada.
Üheks märgiks hoogsast valmistumisest kohalikeks valimisteks on ka Riigikogus kohe-kohe langetatav otsus kaotada poliitilise välireklaami keeld. Iseenesest mõistlik samm. Praegu on poliitiline välireklaam keelatud aktiivse agitatsiooni ajal (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast), kuigi just see on aeg, mil kandidaatidel oleks tõesti põhjust välireklaami teha (varem ei ole neid ju veel registreeritudki). Keeld kaotatakse, sest oma väidetavat eesmärki (hoida kokku kampaaniakulusid) ei suutnud see täita (välikampaaniad algasid lihtsalt varem ja reklaam suunati teistesse kanalitesse, kus see läks kokkuvõttes kallimaks). Pealegi on sellest kinnipidamist raske tagada.
See aga viib nüüd paratamatult mõttele, kas ei oleks juba aeg loobuda ka kandidaatidele kehtivast elukohanõudest? Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandemete esitamine on seadusega keelatud. Seda tegevatele poliitikutele ei paista minevat korda ka see, et nii sooritavad nad avaliku õigusrikkumise, millega õõnestavad seaduse autoriteeti laiemalt. Ja nende valijad kiidavad selle oma häält andes heaks.
Küsimus ei ole ainult inimeste aususes ja ühiskondlikus moraalis. Ebaausate poliitikute eeskuju on nakatanud paraku paljusid tavakodanikke, nii et elukohateates valeandmete esitamisest on saanud suurt majanduslikku kahju põhjustav ühiskondlik probleem. Kui omavalitsustel puudub elanikkonnast korralik ülevaade, on raskem planeerida avalikke teenuseid. Just praegu viivad teadlased läbi uuringut, mis läheb maksma ligi miljon eurot, et selgitada mobiiltelefonide asukoha määramise abil välja, kus inimesed tegelikult elavad. Registrite ebatäpsus on ka peamine põhjus, miks on nii problemaatiline plaan viia järgmine rahvaloendus läbi üksnes nende põhjal, kuigi sel moel hoitaks kokku vähemalt 10 miljonit eurot.
Tõenäoliselt ei ole põhjust loota, et kohalikel valimistel kandideerimiseks elukohateates valeandmeid esitanud tegelasi õiguskaitseorganite poolt korrale hakatakse kutsuma, sest selle valdkonna eest vastutavaks ministriks on praegu isik, kes on teinud seda ka ise.
Milleks on vaja reeglit, mille järgimist praktikas isegi ei üritata tagada? Tundub, et seda on vaja just õigusrikkujatele, sest see aitab piirata valimistel neile korralike, seaduskuulekate inimeste poolt pakutavat konkurentsi. Elukohanõude kaotamisel saaksid kandideerida kohalikku volikokku needki, kes elavad parajasti mujal Eestis või hoopis välismaal, kuid hoolivad siiski ka sellest paigast, kust nad on pärit. See võiks aidata hoida eriti just maapiirkondadest lahkunud noorte sidemeid oma vana kodukandiga. Praegu peaksid nad ju seal kandideerimiseks valetama.
Töö volikogus, kui seda korralikult teha, ei ole mingi meelakkumine. Viljandis kuluks minu hinnangul umbes 20-30 tundi kuus (asjaosalised võivad muidugi parandada, kui ma eksin), et linnavolikogus arutatavad teemad endale nii selgeks teha, et nende osas seal kaasa võiks rääkida, korralikult volikogu ning mõne komisjoni töös osaleda. Tund päevas ei pruugi tunduda esmapilgul palju, aga nelja aasta peale kokku teeb see vähemalt pool aastat tasuta tööd. See peaks olema tõsine mõtlemise koht kõigile, kes kohalikel valimistel kandideerimist kaaluvad.
PS. Artikli autor võib kandideerida 2021. aastal kohalikel valimistel Viljandi linnas. Sama võivad teha kõik teised vähemalt 18-aastased hääleõiguslikud isikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses.
Artikkel ilmus 17. oktoobril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
Norra Keskerakonna juht Trygve Slagsvold Vedum oma värske saagiga
Norra Keskerakond sai septembris kohalikel valimistel parema häältesaagi kui kunagi varem ning tõusis esmakordselt pärast 1995. aastat erakondade arvestuses kolmandaks. Mis on nende edu saladus?
Nagu teised põhjamaade keskerakonnad, sündis ka Norra Keskerakond agraarparteina. 1920. aastal võttis Norra Põllumeeste Liit oma kongressil vastu otsuse asutada poliitiline erakond, et osaleda järgmisel aastal parlamendivalimistel. Nii sündiski siis Maapartei, mis nimetati 1959. aastal ümber Keskerakonnaks.
Mõte luua eraldi põllumeeste erakond käidi välja juba Norra Põllumeeste Liidu asutamisel 1896. aastal, aga siis ei leidnud see piisavalt toetajaid. Põllumeeste liidust kujunes Norras üks tugevamaid poliitilisi survegruppe, kuid mõningaid võtmetähtsusega nõudmisi ei suudetud siiski läbi suruda. Just seetõttu asutatigi lõpuks ikkagi oma erakond. Esialgu olidki kaks organisatsiooni omavahel seotud väga tihedalt, umbes nagu sotsid tööliste ametiühingutega. Põllumeeste liidul oli kaks esindajat isegi erakonna juhatuses.
Tänapäeval ei ole Norra Keskerakond enam otseselt seotud sealse põllumeeste ühendusega, vaid esineb täiesti sõltumatu organisatsioonina, kuid selle liikmeskond ja valijabaas asub endiselt peamiselt maapiirkondades ja väiksemates linnades. Norra pealinnas Oslos saadi nüüd 2,2% häältest, mis andis linnavolikogus kõigest ühe koha 59-st (ja see oli nende jaoks suur saavutus, sest seni ei olnud Keskerakonnal seal ühtegi esindajat).
Kokku saadi tänavu kohalike omavalitsuste volikogude valimisel 14,4% kõigist Norras antud häältest. 1975. aastast alates valitakse seal otse rahva poolt ka maavolikogud ehk maakondade volikogud (varem nimetati sinna esindajad kohalike volikogude poolt). Nendel valimistel sai Keskerakond nüüd 14,5% häältest. Kõige tugevamad oldi Põhja-, Ida- ja Kesk-Norra maakondades, kus neid toetas umbes veerand valijatest. Seal jäädi üldiselt alla ainult valimised võitnud vasaktsentristlikule Norra Töölisparteile.
Maapartei tõus ja langus
1921. aasta parlamendivalimised olid Norras esimesed, mis toimusid proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Põllumehed said 13,1% häältest. See andis parlamendis 17 kohta 150-st. Nõuti paremaid tingimusi teraviljakasvatajatele, toetust uudismaade ülesharimiseks, talunike madalamat maksustamist, kaitsetolle ja eksporditoetusi.
Norras olid sel ajal kombeks kodanlikud ehk mittesotsialistlikud (sisuliselt üheparteilised) vähemusvalitsused, kuhu kuulusid seni poliitilisel maastikul domineerinud konservatiivid või liberaalid, kes hoidusid koostööst sotsidega. Maapartei jäi 1930. aasta sügisel parlamendivalimistel neljandaks, seda toetas 15,9% valijatest, kuid sai sellele vaatamata 1931. aastal valitsusohjad paariks aastaks enda kätte.
1931–1933 võimul olnud Maapartei valitsusse kuulus kaitseministrina Vidkun Quisling, kes omandas hiljem lausa rahvusvahelise kurikuulsuse Saksa natside kollaborandina, mõisteti pärast sõda süüdi riigireetmises ja lasti maha. Quisling ei astunud kunagi Maapartei liikmeks, aga 1940. aastal astus tema poolt loodud kohaliku natsipartei liikmeks Jens Hundseid, kes oli 1932/33 peaminister, 1930–1938 Maapartei esimees, juhtides erakonna fraktsiooni parlamendis kuni 1940. aastani.
Hundseid nimetas oma toonast sammu hiljem “argpükslikuks”, põhjendades seda talle avaldatud survega. Ta keeldus küll pakkumisest hakata juhtima põllumeeste ümberorganiseerimist uue režiimi teenistusse, kuid õhutas neid sellele siiski lähenema. Buskerudi maavanemana üritas ta survestada ka enda alluvaid astuma Quislingi parteisse. Samuti kutsus ta selleks üles ajakirjanduse kaudu. Ühel põllumeeste liidu koosolekul selgitas ta siis oma lähenemist sellega, et “tee vabadusele ja iseseisvusele peitub selles, et me läheme kaasa selle ideoloogiaga, mille eest sõdib võitja.”
Kuna natsi-Saksamaa sõda ei võitnud, mõisteti Hundseid 1945. aastal süüdi kollaboratsionismis. Karistuseks määrati talle 12 aastat sunnitööd, kuid ülemkohus kahandas selle kümnele. Tegelikult vabanes ta juba nelja aasta pärast, elades kogu oma ülejäänud elu täiesti tagasitõmbunult.
Maapartei ise rõhutas 1930-ndatel, et ei poolda fašismi ega natsionaalsotsialismi. Hundseidi ja mitmete teiste järgnenud valikud kahjustasid erakonna mainet aga nii ulatuslikult, et pärast sõda langes selle toetus valimistel järsult. Just see oli üks põhjustest, miks juba 1950-ndate alguses hakati arutama erakonnale uue nime võtmist. Teine põhjus oli muidugi see, et hoogne linnastumine vähendas valijaskonnas maarahva osakaalu ning hääbumisest pääsemiseks üritati laiendada oma valijabaasi. Nii saigi Maaparteist lõpuks Keskerakond.
Keskerakonna tsentristlikud juured
Maapartei sündis sisuliselt selle tõttu, et konservatiivid ja liberaalid pooldasid täielikku turumajandust ja vabakaubandust, aga põllumehed soovisid riiklikke toetusi ja siseturu kaitsmist. Töölispartei, millest sai 1927. aasta valimistega Norras suurima toetajaskonnaga erakond (seda positsiooni on sotsid hoidnud kogu järgnenud perioodi), läks veel 1930. aastal valimistele revolutsiooniliste loosungitega.
Põllumeeste saadikud, keda mõjutasid John Maynard Keynes ja teised sama koolkonna majandusteadlased, hakkasid propageerima segamajandust, mille puhul oli riigile nähtud ette tugev regulatiivne roll. 1933. aasta valimiste eel loobus ka Töölispartei lõpuks sotsialistliku revolutsiooni ideest, võttes omaks revisionistliku sotsiaaldemokraatia. See sai aluseks, mille pinnalt Maapartei sõlmis 1935. aastal sotsidega kriisikokkuleppe; lasi moodustada neil valitsuse, mis hakkas sekkuma aktiivselt majandusellu.
Sama valitsus jätkas ametis pärast 1936. aasta valimisi. 1938. aastal langetas parlament otsuse pikendada oma ametiaeg kolmelt aastalt neljale. Järgmised valimised pidid toimuma 1940. aastal, aga jäid ära, sest maa langes Saksa okupatsiooni alla. Valitsus baseerus seejärel Londonis, kuhu põgenesid ka Norra kuningas ja kroonprints.
1945. aastal moodustati Norras demokraatia taastamiseks laiapõhjaline koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Töölispartei, Maapartei, konservatiivid, liberaalid ja kommunistid. Samal aastal toimunud valimistel sai Töölispartei parlamendis üksinda absoluutse enamuse, mis kaotati seal alles 1961. aastal. Sotside pikal valitsusajal lähenes Maapartei/Keskerakond konservatiividele, liberaalidele ja kristlikele demokraatidele. Nendega liite sõlmides jõuti kanda valitsusvastutust aastatel 1963, 1965–1971, 1972–1973, 1983–1986, 1989–1990 ja 1997–2000.
2005. aastal läks Keskerakond aga valimistele lubadusega teha valitsus Töölispartei ja Sotsialistliku Vasakparteiga. Punaroheline koalitsioon oli Norras võimul aastatel 2005–2013.
Põhjalik sisekaemus tõi partei august välja
2013. aasta parlamendivalimistel sai Keskerakond oma ajaloo halvima tulemuse. Seda toetas vaid 5,5% valijatest. Pärast seda viidi erakonnas läbi juhtunu põhjalik analüüs ja olukorra kaardistamine. Leiti, et erakonna organisatsioon on küll endiselt tugev, kuid juhtkonna ja liikmete vahel on palju usaldamatust ja asju on vaja korraldada teisiti.
Järgmisel aastal valiti Keskerakonna juhiks Trygve Slagsvold Vedum (sünd. 1978), kes oli kuulunud varem ka survegrupi “Ei Euroopa Liidule” juhatusse. See asjaolu ei ole sugugi ebaoluline, sest Keskerakond tegi nii 1972 kui ka 1994 rahvahääletuste eel kampaaniat Euroopa Liitu astumise vastu ning peab ennast Norra suveräänsuse garandiks. Vedum on keskendunud Euroopa Liiduga seotud teemadele ka erakonna järgnenud valimiskampaaniates.
Kohalike omavalitsuste pädevusse kuuluvate asjade kõrval rõhutas Keskerakond nüüd, et Norra ei tohi lõimuda Euroopa Liidu loodava energialiiduga. Energialiidu üheks eesmärgiks on tagada elektrienergia vaba liikumine, mis peaks (idee poolest) muutma selle kättesaadavaks võimalikult taskukohase hinnaga üle kogu Euroopa. Vedumi hinnangul tooks see aga Norras kaasa hoopis hinnatõusu – seal muutuks elekter inimestele kallimaks. Tema sõnul eksivad ka need, kelle arvates võiks Norra toimida Euroopa Liidu “rohelise patareina”, sest Norra ületootmine katab vaid 0,3% Euroopa Liidu energiavajadusest.
Keskerakond on tugevalt energialiiduga lõimumise vastu. Rõhutatakse, et Norra huvides on säilitada täielik suveräänsus oma energiaressursside ja energiapoliitika üle. Vedum tõi välja, et eelmise sajandi alguses kuulus väliskapitalile enam kui kolm neljandikku Norra hüdroelektrijaamadest. Kui võeti vastu seadused, mis võimaldasid saavutada riigil selles vallas toimuva üle parema kontrolli, nimetasid konservatiivid neid naeruvääristavalt “paanikaseadusteks”, kuid riiklik kontroll energiaressursside ja energiapoliitika üle osutus väga oluliseks Norra tööstuse ja heaoluriigi arengu jaoks. Nüüd on konservatiivid, kes juhivad praegu Norra valitsust, energialiiduga lõimumise peamised eestvedajad.
Keskerakonna uus tõus algas juba 2017. aasta parlamendivalimistel, mil kogutud 10,3% häältest tõstis nad erakondade arvestuses neljandaks ja andis parlamendis 19 kohta 169-st. Sellest parem tulemus saadi viimati aastal 1993. Praegu toetaks neid parlamendivalimistel küsitluste kohaselt 16–17% valijatest. Sellega platseeruksid nad erakondade arvestuses Töölispartei ja konservatiivide järel kolmandaks. Seegi juhtus parlamendivalimistel viimati aastal 1993.
Vedumi liini on nimetatud kriitikute poolt muidugi ka “populistlikuks”. Sellega võib nõustuda. Selles mõttes, et see on kahtlemata rahvalähedane. Samas ei ole see Norra Keskerakonna jaoks midagi põhimõtteliselt uut. Suveräänsus on olnud seal selle poliitilise voolu jaoks alati oluline teema. Eesmärgina isegi siis, kui seda kandis edasi vaid Londonis baseerunud eksiilvalitsus, mille naasmisse ei usutud.
Artikkel ilmus 16. oktoobril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
