Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.
1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.
Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.
Poliitilise maastiku kujunemine
1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.
Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).
1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).
1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.
Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.
Kogemused rahvahääletustega
On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.
1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.
Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.
Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.
Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.
Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.
Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.
Kas meil on sealt midagi õppida?
Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.
2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.
Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.
Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).
Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.
Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
